Tagasi: Antiigiveeb | Ovidius

---

Ilmunud: P. Ovidius Naso. Metamorphose. Sõna-sõnalt eesti keelde tõlkinud Hugo Pärna. F. Vanatalu kirjastus Tartus, 1930, lk 3–28 (proosatõlge).

[Sisaldab Metamorfoosidest: I Sissejuhatus (prooemium); II Neli maailma-ajajärku; III Võitlus gigantidega; IV Uputus; V Deucalion ja Pyrrha; VI Pyramus ja Thisbe; VI-a Niobe; VI-b Lüürika talupoegade ümbermuutmine konnadeks; VII Daedalus ja Icarus; VII-a Philemon ja Baucis; VIII Orpheus ja Eurydice; IX Lõppsõna (epilogus); lisaks ka katkendid Fasti‘st (X Arion) ja Tristia‘st (XI Ovidiuse autobiograafia), samuti Mõtteterad [Sententiae]: XII a) Heksameetrid; b) Eleegilised paarisvärsid.]

[Tekstis on parandatud ilmseid trükivigu.]

I. Sissejuhatus (pooemium).

Hing tahab (kannab) rääkida muudetud vormidest uutesse kehadesse. Jumalad olge heatahtlikud minu algatustele, sest teie muutsite ka neid, ja juhtige kokku igaviku laulu, maailma kõige esimesest algusest kuni minu aegadeni.

II. Neli maailma-ajajärku.

Esimene ajajärk oli külitud kuldne, mis ilma karistajata, oma tahtel, ilma seaduseta austas truudust ja õigust. Puudusid karistus ja hirm, mitte naelutatud tahvlilt ei loetud ähvardavaid sõnu, mitte härdasti ei kartnud rahvahulk oma kohtuniku suud, vaid oli ilma kohtunikuta hädaohuta. Veel mitte oma mägedelt raiutud mända ei lastud alla läbipaistvatesse lainetesse, et külastada võõraid ringe, sest ükski surelikkudest ei tundnud randa peale oma. Veel mitte kaevatud kraavid ei piiranud linnu, mitte õigeid pasunaid, mitte vasest painutatud sarvi, mitte kilpe, mitte mõõku ei olnud: ilma sõjalise tarviduseta saatsid mureta suguharud õrnalt puhkeaega mööda. Samuti maa vaba kündjatest, puutumata ja haavamata sahkadest, andis iseenesest mureta kõikidele; ja otsides toitu, ilma vaeva nägemata korjasid (inimesed) loodud põllumarju ja mäemarju, maasikaid ja sarvi ja karmidelt okstelt rippuvaid karuvabarnaid ja tammetõrusid, mis langesid alla laialt Juppiteri puult. Kevad oli igavene ja tasaste soojade tuulepuhangutega, paitasid läänetuuled seemneta sündinud lilli. Varsti ka üleskündmata maa kandis vilja ja raskete viljapeadega kollendas uuendamata põld; jõed juba piima, jõed juba nektari jooksid ja rohelisest tammest tilkus kollane mesi.
Pärast seda, kui Saturnus pimedasse allilma oli saadetud, oli Juppiteri all maailm, algas hõbedane ajajärk, halvem kullast, kallim tumekollasest vasest. Juppiter lühendas muistset kevade aega ja talve ja suve ja muutliku sügise ja lühikese kevadevaheaja läbi (abil) jagas aasta neljaks. Siis esiteks hõõgus õhk põletatud kuivast kuumusest ja tuuldest kokkuaetud jää peatus. Siis esiteks mindi majadesse. Majadeks olid koopad ja paksud põõsad ja soetud oksad — koortega. Siis esiteks oli Cerese seeme külitud pikkadesse vagudesse ja, rõhutud ikkega, ammusid noored härjad.
Pärast seda algas kolmas vaskne ajajärk, iseloomult vihasem ja pooleoidvam hirmsatele sõjariistadele, siiski mitte kuritahtlik. Oli karmimast rauast kaugemal.
Kohe tungib halvema ajajärgu soondesse igasugune seadusetus; häbi, õiglus ja truudus põgenevad, nende asemele asub: pettus, kavalus, tagakiusamine ja jõud ja kuritahtlikult omandatud armastus.
Purjed anti tuultele, veel mitte hästi ei teadnud neid meremees, (puud) missugused seisid kõrgetel mägedel, (nüüd juba) tundmatutel laenetel kandusid laevad. Mis enne ühiseks maaks oli sarnaselt päikese valgusele ja õhule, märkis ettevaatlik maamõõtja pika piiriga ära. Rikkalt maalt ei nõutud mitte ainult külve ja tarvilikke toite, vaid tungitu maa sisemusse ja toodi välja varandused, ärritavad vahendid kurjusele, milliseid ta (Jumal) varjas ja tähistas Stixi varjudele. Ja juba astub välja kahjukandev raud ja rauast kahjulikum kuld; ilmub sõda, kus võitleb see ja teine ja raputab verise käega kõlisevaid sõjariistu. Elatakse röövimisest: mitte peremees külalise eest, mitte äi väimehe eest ei ole julge, samuti venna armastus on harv. Mees sepitseb naise hukkamist, samuti naine (mehe hukkamist); hirmsad võõrasemad segavad kahvatukstegevaid kihvte; poeg enne päeva (aega) jõuab isa aastatesse. Võidetult lamab ausus ja neitsi Astrea, viimane taevalistest, jätab maha verevalamistega niisutatud maa.

III. Võitlus gigantidega.

Ja et (gigandid) aitasid (kandsid) edasi püüda taevalikule võimule, sest taevas oli maast hädaohutum, ja selleks ladusid üles kokkukantud ja tähtedeni ulatuvad kõrged mäed. Siis kõigevägevam isa (Juppiter) saatis alla välgu, murdis Olympia ja raputas Ossal lamavat Pelioni.
Hirmsad kehad lamasid ühes laialipuistatud hulgaga (ehitustega) ja ülevalatud maa oma poegade küllaldase verega sai märjaks, elustades kuuma verd muutis selle välimuselt inimesteks, et jääks järele mälestusmärk tema suguvõsast. Kuid ka see suguvõsa oli jumalate pilkaja ja taltsutamata ja vägivaldne hirmsates tapmistes: sa oleksid võinud teada verest sündinuid.

IV. Uputus.

Kui vaevalt isa Saturnusest nägi seda kõrgelt kindluselt, võtab vastu, hingega vääriliselt Juppiterile, võimast viha ja kutsub kokku koosoleku; ei mingi viivitus hoia tagasi kutsutuid. On kõrge tee, nähtav ja tähelepanemise väärt oma valge värvi poolest, mis omab selge taevaga piima nime.
See on tee taevalikkudele jumalatele ja suure müristusjumala eluaseme ja kuningliku maja juurde. Paremal ja pahemal pool on kuulsad jumalate aatriumid, mis hiilgavad lahtiste ustega; vastasolevatel kohtadel elavad plebeid; nende võimsate ette paigutasid kuulsad taevaelanikud oma majajumalad. See on koht, mida, kui mitte ei kardaks, kui julgust antakse sõdadele, ütlesin suures taeva palaatsiumis.
Nõnda siis, kus istusid jumalad eraldatud marmorasemel, (Juppiter) ise kõrgemal kohal toetas elevandiluust valitsuskepile ja raputas kolm-neli korda pead hirmuäratavate juustega, millega maad, merd ja tähti liigutas. Hiljem teeb ta järgmisel viisil ärritatult suu lahti.
“Mina mitte rohkem ei olnud mures selle võimu pärast maailma valitsuses, millega igaüks ussijalgsetest valmistas sada kätt pääletungimiseks vangivõetud taevale. Sest kui ka vaenlane metsik oli, siiski see sõda olenes ühest kehast ja ühest perekonnast. Nüüd minule, kus kogu ringi (maakera) piirab Nereus, on hävitatud surelik sugu. Ma vannun maaaluste jõgede nimel, millised voolavad maa all metsasaludes, kõik juba varem katsutud; aga parandamata (keha) haav peab mõõgaga ära raiutud saama, et ei hävineks terve osa.”
Ja juba ta oli valmis kogu maale laialipilduma välke, kuid kartis, et püha õhk kogemata ei sütti ja ei lähe põlema pikk telg. Samuti mäletatakse saatuse raamatust, et saab tulema aeg, mil maa ja meri ja taevariik tuleleekides põleb, hukkub maailma määratu töö hulk. Heidetakse kõrvale nooled mis valmistatud tsükloopide kätega: sest talle meeldib teine karistus, et matta surelik sugu laenete alla ja selleks alla saata kogu taevast vihma.
Kohe paneb ta kinni Aeoli koopasse Põhjatuule, tuuled, millised ajasid põgenema tihestunud pilvi, ja saadab välja Lõunatuule. Lõunatuul lendab välja märgadel tiibadel, hirmus nägu kaetud pigimusta uduga; habe raske vihmast, hallidest juustest voolab vesi, otsaesisel asub udu ja hõlmadelt ja tiibadelt tilgub vesi. Ja kui ta rõhub käega laialt rippuvaid pilvi, sünnib müristamine; pääle selle voolab taevast paks vihm. Juno käskjalg Iris, riietunud mitmevärviliselt, kogub vett ja kannab toitu pilvedele. Aetakse laiali külvid ja põllumehe palutud soovid lamavad, ja möödub pika aasta asjata töö.
Juppiteri viha ei olnud piirdunud mitte oma taevaga, vaid teda aitab ka tumesinine vend abiandvate lainetega. Ta kutsub kokku jõed; pääle selle, kui nad astusid sisse oma käskija majadesse ja ütleb: “Nüüd ei ole aega pikaks manitsemiseks: valage välja teie jõudu, see on tarvilik, tehke lahti majasid liikuvale hulgale, tehke lahti kõik päitsed teie jõgedele”. Nõnda ta käskis. Need lähevad tagasi ja lasevad lahti allikate suud ja voolavad taltsutamata jooksuga merre. Ise (Juppiter) raputas maad kolmeharulise hargiga; see värises ja tegi liikuvusega teed vetele. Kallastest välja tulnud jõed voolasid avatud põldudel ja viisid ühes enesega külmad, põõsad, loomad ja inimesed (mehed) ja majad, ja röövisid ühes enesega templite sisemused. Kui ka püsis maja ja võis vastu seista niisugusele suurele kurjusele, siiski katab tema katust kõrge laine ja püsivad tornid kaovad veekeerdu.
Ja juba meri ja maa ei omanud mingit vahet: kõik oli meri; ka puudusid kaldad merel. Üks küngast oma alla võtab, teine istub kõverdatud lootsikus ja sõuab sääl, kus hiljuti kündis; kolmas (see) sõidab külvide ja allavajunud suvemajade katuste peal, neljas (see) haarab (püüab) kõige kõrgemalt paljult kinni kala. Kui tuleb juhtum, siis vajutakse rohelisesse aasasse ankrusse, ja all lamavad viinamäed hõõruvad laeva pära. Ja kus veel mitte ammu sihvakad kitsed rohtu noppisid, sinna nüüd vormita hülged paigutavad oma kehad. Näkineiud imestavad vee all olevaid kohti, linnu ja maju ja metsi hoiavad delfiinid, kes jooksevad peale, kiigutavad ja lükkavad kõrgeid tammepuu oksi. Hunt ujub lammaste vahel, laine veab kaasa tumekollaseid lõvisid, laine veab kaasa tiigreid ja mitte jõud välkkiiretele metssigadele, mitte kiired jalad põtradele ei too kasu; ja kaua otsib äraeksinud lind maad, kus seismajäämist antakse meres, alla langeda väsinutel tiibadel. Mõõtmata mere omavoli katab künkaid ja uued lained lükkavad mägestikkude tippe. Suurema osa hävitavad lained; millele aga lained armu annavad, neid taltsutavad elu eeskujul abita pikad näljad.

V. Deucalion ja Pyrrha.

Aoniat lahutab viljakandev maa Phocis Oeta põldudest, siis oli maa, kuid sel ajal mere osa ja ootamata tekkinud lai vete väli. Seal tõuseb mägi nimega Parnasus kahe järsu tipuga taevani ja jõuab üle oma tippudega pilvedest. Seal kui Deukalion oma abielu kaaslasega väikses sõiduriistas edasi veetult peatus, sest muud kattis vesi, paluvad nad Corycide näkke ja mäejumalaid ja ettekuulutajat Themi, kes siis ennustajaks oli. Sest ei olnud temast paremat ei ühtegi, ei olnud rohkem õigustarmastavat meest, ei ühtegi temast jumala-kartlikumat naist.
Juppiter näeb, et ring (maa) seiseb vedelates soodes ja üle on jäänud kogu tuhandetest meestest ainult üks ja kogu tuhandetest naistest ainult üks, mõlemad süütud ja jumalateaustajad, ajab laiali pilved ja saadab ära Põhjatuulega vihma ja näitab taevale maad ja maale taevast. Ei jää järele mere viha, meredevalitseja tugedes keha kolmeharulisele hargile vaigistab vett ja kutsub ülesse sügavusest väljapaistva, samuti kokkukasvanud teo karpi õlgadega, tumesinise Tritoni ja käseb helisevasse teo karpi kõigest jõust puhuda ja antud märgiga veevoolusid ja jõgesid juba tagasi hüüda. Tühi sarv võetakse tema poolt (teosarnase) kõverusega laienetes missugune keeris kasvab kõige alamast (keerust alates), sarv missugune täitub keset merd õhuga ja täidab heliga all mõlemal pool nabasid lamavad kaldad. Alles siis, kui Jumala suud märgusest niiske olev habe puudutab, laulab ta lainete taganemise käsku, mis mere ja maa lainete poolt kuuldi ja kõikidele lainetele kuuldud oli, vaigistas kõiki. Jõed vähenevad ja kinke nähakse välja tulevat; ja juba omandab meri rannad ja jõesängid täituvad täis; maa tuleb nähtavale ja vete vähenemisega kasvavad kohad. Pärast pikka päeva lahtitehtud metsatipud näitavad ja hoiavad lehestikus järele jäänud muda.
Maa oli tagasi tulnud. Kuid pärast seda näeb ta maad suurt vaikust pimedas tühja ja mahajäetuna. Siis Deukalion tekkinud pisaratega pöörab nõnda kõnega Pyrrha poole: “Oh õde, oh abikaasa, oh naine, ainus ellujäänu, keda ühine sugu minule ja isaisade suguharu sellepärast abieluks ühendas, nüüd ise hädaohud ühendavad, maapealsetest meie kui suur rahvahulk, kes näevad lääsi (loojaminekut) ja ida (tõusu), teisi kõiki valdas meri. Samuti see meie elu pole mitte siiamaale tõendatud ega küllalt kindel; nüüd samuti pilved hirmutavad meeli. Nüüd oleks hing õnnetu, kui saatus sind ilma minuta oleks päästnud? Mil viisil võiksid sa üksinda kanda hirmu ? Millega lohutuda kurvastuses? Ja sest ka mina, usu mind, et kui sind ka meri omaks, järgneksin sulle, abikaasa, et ka mind meri omaks. Oh mil viisil võiks valmistada esivanemate kunstiga rahvaid ja puhuda hinge vormita maasse. Nüüd surelik sugu jääb meis kahes alale, nii on jumalate tahtmine, et jääksime inimeste eeskujuks.”
Nõnda nad rääkisid ja nutsid. Meelitasid ja palusid taevalikke jumalaid ja otsisid abi taevalikkudest ennustustest. Viivitamata lähevad nad üheskoos Cephisi laenetesse, mitte läbipaistvasse, kuid mis nii juba tuntud jõesängi voolas. Sealt, kui lunastatud veega riideid ja päid niisutasid, juhtisid sammud püha jumala templi juurde, mille eeskoda oli värvi kaotanud ja seisis sammaldunult ilma altari tuledeta. Ja puudutades templi astmeid langesid mõlemad palge pääle maha ja andsid värisedes külmale kivile suud, samuti kui nõnda rääkisid, kui palvetega pehmendasid jumalate õiglast võitu, kui pöörduks jumalate viha, “ütle Themi, missugune kunst oleks, millega võiks meie suguharu eksimust parandada ja anda jõudu uppunud asjadele, kõige armulikum.”
Jumalanna oli liigutatud ja andis ennustuse: “Lahkuge templist ja siduge kinni pea ja vabastage riided vööst ja visake selja taha suure ema luid.”
Imestuvad kaua ja Pyrrha esimesena katkestab häälega vaikuse ja keeldub täitmast jumalanna käsku ja temale antud armuandi ja palub kartliku näoga ja kardab halvata kivide viskamisega ema varju. Vahepeal kordavad antud ettekuulutaja sõnu, mis olid arusaamatud, ja arutavad eneste vahel. Seal Deukalion (Prometheus) õrnade sõnadega Pyrrhat (Epimethi) vaigistab ja ütleb: “Ehk on petlik meie leidlikkus, ehk on oraakel jumalakartlik ja ei soovita mingit ülekohut. Suur ema on maa; kivid maapõues nimetatakse luudeks; neid kästakse visata selja taha.”
Ehk küll abikaasa seletusest Titania liigutatud oli, lootus kiiski kahtluses on; nii kahtlevad mõlemad taevalistes nõuannetes. Kuid kas proovimine kahju toob? Lahkuvad ja seovad pea kinni ja teevad tuunika lahti ja viskavad kästud kive oma jälgedesse. Kive, kes seda usuks, kui tunnistajaks poleks muinsus? Jätavad maha kauguse ja algavad oma tardumust pehmendama ja aegamööda võtma pehmemat kuju. Varsti kui kasvavad ja puudutab neid pehmem loodus, umbkaudu, nagu võis näha mõndagi inimese kujuna, kuigi mitte selgelt siiski nõnda just kui marmorist alustatud, kuid mitte küllalt lõpetatud ja väljatöötamata ja sarnane kujudele. Siiski neist mõni osa oli niiskest mahlast ja maast, kehasse on pöördunud ka tarvidus, mis kõva oli ja paindumata, muudetakse luudeks; mil viisil sooned said, sellest on ka neile nimi jäänud, lühikese vaheaja järele jumalate tahtel mehe kätega visatud kivi võttis mehe välimuse ja naiselikust viskest sündis naine. Seepärast, missugusest algusest sündinud oleme, see sugu on karmi töö dokumendiandmisega proovitud.

VI. Pyramus ja Thisbe.

Pyramus ja Thisbe, üks kõige ilusamatest noortest meestest, teine kiidetud tütarlastest, keda hommik omas. Töötasid naabermajades, kus räägitakse, et kõrge savikivi müür piiras Semirami linna. Ja naaber tegi esimest tutvuse sammu, aeg-ajalt kasvas armastus; samuti laulatuses õigusega ühineksid, kuid takistasid isad. Mida aga ei oleks pidanud kartma, sest mõlemad põlesid ühesugustest nõiduslikkudest mõtetest. Puudusid kõik kaasolijad; rääkisid päänikutamise ja märkidega; samuti mida rohkem varjati, seda enam leegitses peidetud tuli.
Ka maja sein oli mõlemalt poolt ühine ja hoitud oli kitsas pragu, mis oli juhtunud kunagi kord, kui sünnitati (kui ehitati maja). Seda viga aastasadade jooksul ei oldud mitte kellegi poolt tähele pandud, mida ei tunne armastus? Teie armastajad nägite (seda) esimesena ja tegite häälega tee ja seda mööda oli väikese sosistusega hädaohuta kallistustel viisiks minna. Sagedasti kui seisid siin Thisbe ja seal Pyramus ja olid võlutud üksteise suuliigutustest, ütlesid, kade sein, miks seisad vastu armastajatele? Mis oleks, kui lubad meid kogu kehaga ühenduda, ehk kõige vähem juurde lasta suudlemiseks! Meie ei ole tänamatud: meie võlgneme sinule äratundmist, mis on antud sõnadele sõbra kõrvadeni jõudmiseks. Ilmaasjata istusid vastasolevatel kohtadel ja öö tulekul ütlesid “hääd ööd” ja kumbki andis oma osa seinale suudluse, mis ei jõudnud vastamisi. Pärast seda, kui koit tagasi ajas öösised tuled ja päike kiirtega kuivatas härmatunud rohtu: tulid tagasi harjunud kohta. Siis väikese sosistamisega palju enne kaebasid ja otsustasid, et öö vaikuses petta vahte ja katsuda välja minna väravatest, ja kui majast välja lähevad, jätavad maha linna majad; ja et mitte eksida laialt väljalt mööda minnes, tulevad Nini kalmule ja peidavad endid puu varju. Seal mooruspuu täis lumivalge puuviljaga ja kõrvaloleva külma allikaga. Lubudused meeldivad ja päike, mis nähtud oli, lahkus aegamööda ja kadus vetesse ja vetest öökadumisel jälle tõusis.
Kaval Thisbe ööpimeduses ust haaki pöörates sammus välja ja pettis omi ja kinni kattes nägu tuli künkale ja istus kokkuräägitud puu alla: armastus tekitas julguse. Ennäe, tuleb emalõvi värskelt röövimiselt, suu määritud vahutava härja verega, ja asetab end jänukustutamiseks naabri allika vette Kui teda Babyloni Thisbe näeb kaugelt kuu valgel, jookseb ärritatud jalgadega pimedasse koopasse, ja siis kui jooksis, jättis maha seljast libisenud salli. Ja kui hirmus lõvi veehulgaga oli janu kustutanud, siis läks tagasi metsa ja leides juhtumisi õrna salli, rebis selle verest määritud suuga katki.
Hiljem Pyramus välja tulles näeb sügavas liivas kindlaid metslooma jälgi ja kahvatub kogu näoga, samuti, kui tõelist riiet verest niisutatud leiab, ütleb, üks öö hukkab kaht armastajat, neid, kellele oli elu pika väärtusega. Minu hing oli kahjutoov: mina sind õnnetu tapsin, kui käskisin südaööl kartmata sellele kohale tulla ja ise varem ei tulnud. Oh teie lõvid, kes elate selle kalju all, rebige katki minu keha ja võtke metsiku hammustamisega kuritahtlikult sisimused ! Kuid kartlikule on soovida surma. Tõstab üles Thisbe salli ja kannab selle kokkuräägitud (kohta) puu varju. Ja kui andis märgi pisaratele, suudles riiet ja ütles, “Võtke nüüd” ka minu vere jooksu, ja vööd ümbersidudes, tõukas mõõka kehasse ja tõmbab surres selle viivitamata jälle kuumast haavast välja. Ja kui lamab maas, veri purskub kõrgele, mitte teisiti, kui pritsitakse tinasest toru lõhest ja pursatakse visisedes kitsast avausest suurt vett, mis õhku joaga lahutab. Puuvili, üle pritsitud tapmisega, muudetakse välimuselt mustaks ja verega niisutatud juur muudab rippuvaid karuvabarnaid värvi poolest punaseks.
Ennäe, veel mitte loobudes kartusest, mitte petta armukest, ta tuleb tagasi ja otsib silmadega ja hingega noormeest ja soovib jutustada, milliseid hädaohtusid läbi elas. Nii pea kui kohta ja nähtud puu kuju tunneb, siiski paneb imestuma puuvilja kahtlane värv: ripuvad, kas see on nii. Kui kahtleb, näeb värisevaid liikmeid tõukamas verist maapinda ja taganeb ja kahvatuks tegev nägu pukspuule hirmus sarnaselt merele, mis laenetab, kui puhutakse väikese õhuga kõrgustikku. Kuid pärast seda, toibudes tunneb oma armsa ja raputab asjata kõvaks tardunud käsi ja kinni võttes keha, silub armastatu juukseid ja täidab haavu pisaratega ja segab nuttu verega, surudes suudluse külmadele huultele hüüab, “Pyramus,” milline juhus sind võttis minult? Pyramus vasta: sind sinu kallis Thisbe kutsub! Kuula ja ava silmad lamaja!”
Thisbe kutse peale Pyramus avas juba surmast raskeid silmi ja nähes teda, pani jälle kinni. Ja kui pärast seda oma riiet ära tundis ja nägi mõõka vaba elevandi luust, ütles “sind sinu käsi ja armastus hukkas — õnnetu. Ka minul on vahvus selles ühes käes, ja on armastus: see annab jõudu haavamiseks. Ma järgnen kadunule ja nimetan end sinu surma kõige õnnetumaks põhjuseks ja kaaslaseks; keda minult ainult võis võtta surmaga, ei saa siiski võtta surmaga. Siiski mõlema eest sõnadega paludes, oh paljud õnnetud minu ja tema vanemad, et mida tõsine armastus, mida viimane tund ühendas, ärge olge kadedad matmast meid ühte hauda. Ja sina, kes puuokstega katad nüüd ühte keha, varsti saad katma kahte, hoia ja oma musta tapmise märgina alati valminud vilja, mis võetud kurbusega mälestuseks ühisele verele.”
Nii rääkis ja asetas mõõga otsa südame kohta ja langes selle pääle, mis veel tapmisest soe oli. Soovid siiski puudutasid jumalaid, puudutasid vanemaid: sest värv puuviljas on must, kui valmivad; ja mis on palvetest ülim, puhkavad ühises urnas.

VI-a. Niobe.

Kogu Lydia kajab ja läbi Phrygia linnade läheb kõmu sündinud asjadest ja valdab kõnedega suurt ringi (maakera). Niobe tundis teda enne oma abielu, siis kui austas neitsina Maeoniat ja Sipulust, siiski ei olnud temale suguõe Arachne karistus õpetuseks, et harjuda taevalistega ja tarvitada alandlikumaid sõnu. Palju anti uhkust; kuid mitte abikaasa kunst, mitte mõlemate sugu ja suure riigi võim ei meeldinud temale nii, ehk küll ühendatult meeldisid, kui oma järeltulijad; ja Niobe kõige õnnelikumatest emadest nimetatud oleks, kui mitte ennast kiitnud ei oleks.
Sest tuleviku etteteadja Tiresia tütar Manto mööda keskmisi uulitsaid jumaliku vaimustuse mõjul kuulutas ette: “Ismenidid minge hulgana ja annetage Latonale ja Latona kahele lapsele ühes palvetega püha ohvrit ja palmige juukseid loorberiga: minu suu läbi Latona käseb.” Nad kuulevad sõna ja kõik Thebaidid kaunistavad oma päid kästud pärgadega ja annavad püha viirukit ja palvesõnu ohvritulele.
Ennäe, Niobe tuleb ümbritsetud tiheda saatjate salgaga, vaatlus vääriline, kullaga sissekootud Phrygia riiete poolest ja nii palju kui viha lubab, ilus; ja liigutades ühes ilusa pääga mõlemale õlale lastud juukseid, seisatab, ja pöörates kõrgelt uhkeid silmi kõikide pääle, ütleb: “Missugune hullustus, et kuuldud jumalusi peate paremaks nähtavatest? Mispärast austatakse Latonat kõigil altaritel, kuna minu jumalused (sugu) siiamaani ilma viirukita on? Minule sünnitaja Tantalus, kellele lubati üksinda puudutada jumalate lauda; Plejaadide õde on minu ema; suur Atlas on vanaisa, kes kannab oma turjal taeva võlvi; Juppiter on teine vanaisa, ka selle äiaga kiitlen. Mind kardavad Phrygia suguharud, minu võimu all on Cadmi loss ja minu abikaasa poolt ülesehitatud linna müürid ühes truude rahvastega minu ja minu mehe poolt valitsetakse. Ja missugusesse maja osasse pilke pöörata, nähakse määratuid varandusi. Sellega ühendas jumalanna kohast välimust. Arvake juurde seitse tütart ja samapalju noormehi ja tulevasi väimehi ja minijaid. Küsige nüüd, missuguse põhjuse omandaks meie uhkus, ma ei tea, kuidas julgete Titanide Coeuse tütart Latonat minust kõrgemaks lugeda, kellele suur maa kunagi väikeseks sünnitamiseks kohta ei andnud! Teie jumalanna ei olnud vastuvõetud taevas, maa peal ega vetes, oli välja aetud maailmast, seni kui halastaja Delos ümberhulkujale ütles: “Sina võõramaalane eksid mööda maid, mina laenetes” ja andis kõikuvat aset. Üks on tehtud kahe emaks; see on seitsmes osa meie lasterohkusest. Olen õnnelik: kes ka seda eitaks? Ja jään õnnelikuks: kes ka selles kahtleks? Mind teevad minu tagavarad julgeks. Olen suurem, kellele saatus võiks kahju teha; ja kui paljud võetakse (röövitakse), minule rohkem paljudest järele jääb. Minu õnn juba väljaastub kartusest. Kujutage ette, kui kedagi võiks ära võtta minu rahva lastest, siiski mitte Latona kahele arvule kaotatult ei kahane (minu) salk; millisel kaugusel seisab ta lastetusega? Minge, küllalt on ohverdamisest; ja võtke maha loorberid juustelt!” Nad võtavad maha ja jätavad lõpetamata ohverdamise, ja mis on lubatud väikese sosinaga, austavad jumalat.
Jumalanna on vihaselt Cynthuse tipult niisuguste sõnadega oma kahe järeltulijaga rääkinud: “Vaata mina, teie ema, olen Teie sünnitamise peale uhke ja mitte ühelegi jumalannale ei allu, kui mitte Junole, kas olen jumalanna, kaheldakse ja läbi kõikide ajajärkude, eemaldatud austatud altaritelt, oh lapsed, kui mitte teie abiks ei ole. See pole mitte ainuke kurvastus: hirmsa teoga Tantalis (Niobe) sõimu juurde lisab ja on julgenud Teid minu lapsed alamale seadida omist, mis iseendasse tagasi langeks! ja on nimetatud mind lastetuks ja on avaldanud isade keelt kuritahtlikult.” Latona oli valmis nendele seletustele palveid juurde lisama. “Jäta järele,” rääkis Phoebus (Apollo) vahele, “pikk kaebamine viivitab karistamist;” sedasama rääkis ka Phoebe (kuujumalanna) ja kaetud pilvedest libises kiirelt läbi õhu ja puudutas Cadmi kindlust.
Väljaspool müüre oli lage ja kaugele ulatuv lahtine väli tallatud püsivatest hobustest, kus vankrite salgad ja kõvad kabjad purustasid allasattunud mullapanku. Sääl osa Amphioni seitsmest pojast istusid hobuste selga ja rõhusid Tyria mahlaga kaetud punaseid selgi ja juhtisid kullast raskeid päitseid. Nendest Irmenos, siis kui hobuse jooksu kindlasse ringi painutas ja vahutavad suud tagasi hoidis, hüüdis: “Häda mulle” ja omandas kesk rinda sisse pistetud noole ja valjaid lahti lastes surevast käest, langes vähehaaval õlast parempoolsele küljele.
Järgmisena Sipylus, kuuldes tühjuses noole tupe lärmi, laseb valjad lõdvaks, nagu (laeva) juht ette aimates (tormi) nähtavast sao pilvest, jookseb ja laseb alla igal pool rippuvad purjed, et ära ei kaoks kergesse õhku; viimaks möödapääsemata noolest tabatakse ja värisev nool jääb rippuma ülemisse turja ja tõrjub välja kõrist verise rauana. See nagu oli kummardunud üle tuhatnelja kihutava kaela laka ja veeres maha ja niisutas maad sooja verega.
Õnnetu Phaedimus ja vanaisa nime pärija Tantalus, kui harilikule tööle lõpu tegid, läksid üle maadlusväljale läikivale nooruslikule tööle ja juba viisid maadlejad tiheda ümberhaaramisega rinnad rindadele, kuid ühes erkude pingutusega, kuidas olid ühendatud, mõlemaid lõi läbi lastud nool. Üheskoos ohkasid, üheskoos valust kokkutõmbunud liikmeid asetasid maapinnale, üheskoos lamajad viimast korda pilke pöörasid, üheskoos hinge heitsid.
Alphenor paneb tähele ja vastu käristatud rinda lüües, tuleb juurde, et tarduvaid liikmeid ümberhaaramisega üles tõsta, kuid langeb pühal toimetusel; sest Delius tõukas temale hukkava rauaga kõige äärmisesse südame kambri. Kui ta (nool) üheskoos väljatõmmatud oli, ka kopsu osa oli konksuga välja kistud ja hing ühes verega oli välja voolanud õhku. Ka mitte lihtne haav pügamata Damasichthoni tabab. Ta oli tabatud, kus algas ja kus soonerikas keder kokku seadis pehmendava lohu; ja siis kui püüdis hädaohtlikku noolt käega välja kiskuda, teine nool visati kuni sulgedeni kaela sisse. Veri seda välja tõukas ja välja tungides purskas kõrgele üles ja pritsis pikalt läbitungitud õhku. Viimasena Iliones mitte avitavaid käsi tõstab palves üles ja räägib: “Oh jumalad, ühised kõikidele, andke armu, sest ei teadnud, et peab kõiki paluma. Arcitenes oli liigutatud kuid nool ei olnud tagasi kutsutav; siiski ei langenud tema väikesest haavast, sest nool oli tunginud sügavasse südamesse.
Halb kuulujutt, kurbus ja omaste pisarad ja äkilised õnnetused mõjusid ema peale, ta võis imestuda ja vihastuda, seda mis julgesid jumalad, kes omasid niisugust võimu. Sest surev isa Amphion, pistes rauda rinda, lõpetas elu ühes valuga. Oh kui palju läks lahku see Niobe sellest Niobest, mil viisil hirmutas rahvast Latona altaritelt ja mööda kesklinna sammus pea seljas, kadestades omi: et isegi vaenlased õnnetud olid! Kummardus külmadele kehadele ja ilma korrata jagas suudlusi kõikidele poegadele, kelle juurest siniseid käsi taeva poole sirutas ja ütles: “Kole Latona, lõbusta minu valus, lõbusta ja täida oma rinda minu leinaga! See on minu lõpp! Hõiska ja pühitse võitu vaenuline võitjanna! Aga mispärast võitjanna? Minule rohkem viletsaist järele jääb, kui sinule õnnelikke: ka pärast kaotust võidan.”
Rääkis ja kõlas pingutatud vibu soon: mis peale ühe Niobe hirmutas kõiki. Tema oli vahva hädas. Õed seisid mustades riietes lahtilastud juustega enne vendade kanderaamide ümber. Nendest üks tõmbas välja sisemusest rippuva noole ja nagu surija nõrkes ja langes venna näo peale. Teine katsus õnnetut ema trööstida, kuid vaikis ja tõmbus kokku äkilisest saladuslikust haavast. See asjata põgenedes kokku varises, ta suri õe kaisus; see kaob, teda värisemas võis näha. Ja kuuest surmaleantust viimane järelejäänu kandis mitmesuguseid keha haavu; seda ema kogu kehaga ja kogu riietega kattis ja hüüdis: “Ühte kõige vähemat järele jäta! Paljudest kõige vähemat nõuan ja ühte!” Ja siis, kui palus, kelle eest palus, tapeti. Lastetu langes maha poegade ja tütarde ja mehe vahele ja kivistus hädas: ei mingi tuuleõhk liiguta juukseid, näos on värv ilma vereta, silmad seisavad liikumata kurbades põskedes: ei mingit elu pole kujus. Ise, samuti seespool ühes karmi suulaega kivineb keel ja sooned jätsid järele liikumise, mitte kael ei võinud pöörduda, mitte käed ei andnud liikuda, mitte jalad ei võinud minna; ka sisikond on kivinenud. Ja siiski nutab ja vägevast tuulekeerust haaratult on kantud isamaale. Seal kinnitatult mäe tipul valab pisaraid ja pisaraid samuti nüüd veel valab marmor.

VI-b. Lüürika talupoegade ümbermuutmine konnadeks.

Seal siis kõik naised ja mehed kartsid silmanähtavat jumaluse viha ja kõik austusega hoolsamini kummardasid sünnitajanna laste suurt jumalust. Ja nagu sündis, alates hiljutise sündmusega, uuesti jutustavad. Nendest üks räägib: “Samuti Lüürika viljakandvatel põldudel ennevanasti talupojad ei olnud karistamata jumala põlgamisest. Asi on muidugi vähe tuttav, meeste alamseisuse tõttu, kuid siiski huvitav. Mina ise nägin tüki ja kohta tuttava imega. Sest mind juba suure vanusega ja võimetu teele (minekuks) isa (tahtis Lüürika saata) sealt väljavalitud härgasid käskis alla juhtida ja sealsest suguharust saadetud teejuhi andis mulle. Siis ühes karjaga rännates, ennäe, keset järve seisis vana altar musta ohvrituhaga ümbritsetud värisevast pilliroost. Minu juht peatus ja kartliku pomisemisega ütles: “Ole mulle armuline; ja mina samasuguse pomisemisega ütlesin: “Ole armuline”. Ma hakkasin küsima, kas ehk on siiski Naiadide ja Faunide altar kodunu jumalale. Kui ma küsisin, jutustas võõramaalane järgmist: “Oh noormees, mitte siinsete mägede jumalus pole altaril. See omaks nimetas seda, kellele kunagi kuninglik abikaasa eitas ringi (maakera), keda vaevalt kui palujat võttis vastu ümbereksiv Deelos, siis kui kerge saarena ujus. Seal toetudes palmile õlipuuga sünnitas Latona, vastu võõrasema tahtmist, kaksikud. Räägitakse, et samuti sealt põgenes lasteema Juno eest ja kandis rinnaga oma sündinuid, kaht jumalust. Ja veel enam Chimära, kui päike raskelt kõrvetas põlde, jõudis jumalanna suure vaevaga väsinult Lüürika piiridele ja, kuivatatud päikeselisest kuumusest, tundis janu: ja ahned lapsed imesid tühjaks rinna. Juhtumisi märkab ta keskmise veega järve oru põhjas. Põllumehed korjasid seal põõsastena kasvavaid vitsu ühes soo kõrkjatega ja meelepärast luhaheina. Nende juurde astudes ja põlvedele langedes rõhus Titania (Latona) maad, et juua joogina külma vett. Talupoegade salk keelas. Jumalanna pöörab nõnda kõnega keelajate poole: “Mispärast hoiate tagasi vett? Vee tarvitamine on ühine kõikidele. Loodus ei teinud eraomanduseks mitte päikest, mitte õhku, mitte läbipaistvaid laineid: tulin ühisele annile. Kuid siiski härdasti palun, et andke. Mina siin mitte ei valmistanud pesta väsinuid liikme osi ja liikmeid, vaid et kustutada janu. Kui ma räägin, puudub suus niiskus ja kõri kõrbeb ja vaevalt on temast tee häälele. Suutäis vett oli minule jumala joogina (nektarina) ja tunnistan üles, et ühes temaga võtsin vastu elu. Elu annate veega. Need samuti teid liigutavad, kes sirutavad välja oma väikesed käed minu rinnale. Ja sel silmapilgul sirutasid lapsed oma käed. Keda ei võinud liigutada jumalanna meelitavad sõnad? Siiski need vastu seisid, tagasihoides palujat ja ähvardusi, ja pealegi lisavad juurde sõimu, et ta kaugele ei läheks. Sellest ei ole küllalt, ise samuti jalgade ja kätega teevad segaseks järve ja liigutavad pahatahtlikute siia-sinna hüpetega pehmet muda sügavast veekeerisest üles. Viha jättis kõrvale janu. Ja juba ei pööra Coese tütar härda palvetega, ei kannata enam välja rääkida jumalannat alandavate sõnadega ja käsi taeva poole tõstes ütleb: “Igavesti elage selles soos! Jumalanna soovid lähevad täide. Lõbus olla lainete all ja ainult alla lasta kogu keha sügavasse soosse, nüüd väljapista pead, nüüd ujuda ülemistel veekeeristel, sagedasti peatuma jääda üleval sookaldal, sagedasti tagasi hüpata külma järve. Ja ka nüüd harjutavad häbemata keelt tülidele ja ära ajades häbi, ehk küll nad vee all on, algavad vee all laimamist. Ka hääl on juba kärisev ja ülespuhutud kaelad paisuvad ja ise ajavad laiali oma laiad suuavaused. Seljad puudutavad päid; kaelad nähikse puuduvat; seljaroots haljendab; kõht suurim keha osa, valendab ja uued konnad kargavad mudases veekeerises.

VII. Daedalus ja Icarus.

Vahepeal Daedalus, isamaalt eemal, pikal vihatud Kreeta saarel igatseb armastusega sünnikohtade järele, oli äralõigatud merega. Ta ütles: ” Põgeneme sel teel, las (Minos) paneb kinni maa ja vee, ometi vähemalt taevas on lahti. Kõike valdab Minos, siiski õhku ei valda.”
Seda ta ütles ja saatis laiali tundmata mõtteid, kunsti ja uuendas loodust. Nimelt asetab ritta suled, et arvata võiks, et kasvavad kõrgusesse: Nõnda tõusevad mõnikord vähehaaval kõrgemale talupoja vilepilli mitmesugused pillirootorud. Siis keskmisi niidiga ja alt vahaga sidus ja pani neid nõnda kokku, painutades väikesesse kõverdusse ja tegi järele tõelist lindu. Poiss Icarus seisis tema kõrval, ja ei tea, et ta iseenese hädaohuga mängib, ainult nägu särab rõõmust, kui kinni püüab sulgi, mida liigutab äraeksinud tuuleke. Ja ainult pöidlaga pehmendab kollast vaha ja segab oma mänguga isa imeliku tööd. Pärast seda, kui oli külge pandud algatusele viimane käsi, vehib kunstnik mõlemate tiibadega, ise oma keha õõtsutades ja heljub õhus.
Ja õpetab poega ja ütleb: “Icar, tuletan sulle meelde, et mööda keskmist teed põgenevad, kui tuled madalamale, raskendab vesi sulgi, kui kõrgemale, kõrvetab tuli: lendab mõlemate vahel. Käsen sind mitte vaadata Booteni ega Helieeni ja tupest tõmmatud Orioni: hoia teed minu järele!”‘ Üheskoos annab edasi hääd soovid ja kinnitab tundmata tiibu õlgadele.
Ühes tööga said vanad põsed märjaks ja isa käed värisesid. Annab suudlusi pojale, mis ei pidanud enam teine kord korduma ja tõusub üles oma tiibadega ja lendab enne kaaslasega ja kardab sarnaselt linnule, kes välja viib oma õrna tulevpõlve kõrgest pesast õhku: ja julgustab järgneda ja õpetab hädaohtlike kunstivõtteid ja liigutab ise omi, ja vaatab järele poja tiibu. Neid mõnigi, siis kui püüdis väriseva õngega kala, või karjane kepile, või kündja toetudes adrapuule, näeb ja imestub, kes võisid hoiduda õhus, ja arvavad neid olema jumalateks. Ja juba Junonina Samos pahempoolsel küljel ja Delos ja Paros olid nende taga, Lebintus ja viljarikka meega Calymnes olid paremal pool, kui poiss hakkas lõbu tundma julge lennu üle ja maha jättis juhi ja kiirest kõrgele kantud võttis kursi (ajab teed) taeva. Kõrvetav päikese naabrus pehmendab tiibade sidet, lõhnavat vaha. Sulab vaha: tema vehkleb tiibadeta kätega ja kaotatud tiibadega, ei miski võta vastu õhku, ja kisendab suuga isa nime, kui vastu võetakse tumesinisesse vette, mis temalt oma nime sai. Kuid õnnetu isa, mitte enam isa, kisendab: Icar! Icar! kus sa oled? missugusest piirkonnast pean sind otsima? “Icar!” kisendab ta: märgates lainetel sulgi ja neab oma kunsti, ja kattes keha hauaga, on maa mahamaetu nimega.

VII-a. Philemon ja Baucis.

Enne kõiki Lelex, elatanud ja vana hingega, ütles nõnda: “Määratu ja piiritu on taeva vägevus ja ei oma lõppu ja sündinud oli, mis ka jumalad soovisid. Samuti vähem kahtlemiseks, Phrygia küngastel on pärnaga kõrvuti tamm, ümbritsetud mõõduka müüriga. Ise nägin kohta, sest mind Pittheus saatis Pelopeia põldudele, valitsetud kunagi tema isa poolt. Siit mitte kaugel on soo, kunagi kord aga maakoht elanikkudest, nüüd on veed täis veekajakaid ja sookanasid. Juppiter tuli siia sureliku välimusega ja ühes isaga tuli, asetatud tiibadele, pasunakandja Atlandiades. Käisid tuhandete majade juures ja palusid kohta puhkamiseks: tuhanded riivid panid kinni maju. Siiski üks võttis vastu, ehk küll väike kaetud õlgede ja soopillirooga, vaid õiglane Baucis ja ühesuguse vanusega vanaeit Philemon olid siin ühendatud nooruslikkude aastatega, siin hurtsikus vananesid ja ei salanud vaesust, ja tegid rahulolemisega kergeks kandmiseks. Seal kasuta otsid isandat ja orja: terve maja seisis koos kahest, need samad andsid ja täitsid käskusid.
Nõnda kui lähenesid taevaelanikud väikesele majale ja astusid sisse madalast ukse lävest, kummardudes pealage, käskis vanake asetada liikmeid puhkamiseks istmele, millele hoolas Baucis viskas väljatöötamata kanga peale. Siis (Baucis) lahutas koldel sooja tuhka ja õhutas eilset tuld ja hoidis lehega ja kuiva koorega elus ja juhtis välja vana hingega leeki; ja toob pööningult alla õhukesi pirde ja kuivi hagusid ja murdis tükkideks ja lähistas väikesele katlale ja lõikas lehtedeks kapsaid, mida tema abikaasa niisutatud aiast korjas. Tema (Philemon) tõstab kaheharulise hargiga maha suitsutatud sea selja, mis rippus mustal talal ja lõikab väikese tüki, kaua hoitud seljast, ja keedab teda keeva veega.
Vahe peal saadavad jutuajamisega keskmist aega mööda ja hoiavad tagasi viivitust tundmusele. Seal oli pukspuune vann käepidemega üles riputatud kõvale naelale. See täidetakse sooja veega ja võtab vastu jalgu soendamiseks. Keskel oli magadiskott pehme heinaga, asetatud raami ja pajupuust jalgadega sängile. Nüüd katavad riietega, mida ainult pühade ajal oli harjumuseks laotada; ja see vaid väärtuseta ja vana riie oli, ei lugenud pajune säng seda väärtusetuks (ei pahandanud). Jumalad heitsid maha ja värisev eit seadis laua üles; kuid laua kolmas jalg ei olnud ühesugune, kild tegi ta jälle ühesuguseks. Pärast seda, kui (killu) allapanek üles tõstab vildakust, pühib ära õigeks seaditu haljendava mündiga. Asetatakse kahevärvilisi marju neitsilikust Minervast ja sahvtiks vedelikku sissetehtud sügisesi kirsse ja endiviat ja juurt ja paksendatud piima massi ja kergesti pööratud mune, mitte kõrvetavast tuhast: kõik see (asetatakse) savinõusse. Pärast seda seab üles, sest samast hõbedast tehtud, kannu ja saarepuust valmistatud peekri, mille õõnsused olid kaetud kollase vahaga. Oli väike viivitus ja kolded saadavad välja kuume aiavilju ja mitte kestva vanusega viin kantakse jälle kõrvale ja antakse vähekese kõrvale juhitud kohta järgmisele söögile. Siin pähklid oli segatud kortsuliste kaaria datlitega ja ploomid ja lõhnavad õunad ja punaselt viinapuult viinamarja-kobarad avaras korvis. Keskel on valge meekärg. Kõigist üle ühendas eide vaade, mitte loid ja ihne tahetes.
Vahe peal näevad nad, et nii sagedasti kui tühjeneb kann, täitub jälle omal tahtel iseenesest järelekasvava viinaga. Baucis ja kartmata Philemon, uimastatud uudisest, hirmuvad ja sirutavad välja käsi ja teevad palvet ja paluvad andeksandmist magussöögi ja ettevalmistuse puudumise eest. Oli ainus hani, kõige vähema talukese vaht; keda perevanemad valmistavad ohverdada jumalikkudele külalistele. Tema rutuliste tiivalöökidega väsitab aeglasi elatanuid ja narritas kaua ja viimaks oli näha, et jooksis samade jumalate juurde. Jumalad keelasid ohverdamist ja ütlesid: “Meie oleme jumalad, jumalakartmata ümbruskond, kes on ärateeninud karistust, peab seda kandma. Teile antakse puutumatusega olla sellest hädaohust, jätke maha oma maja ning saatke meie samme ja minge üheskoos mäe otsa.” Nad ilmuvad mõlemad ja toetudes kepile püüavad seada samme pikale kõrgusttikule.
Nad puudusid ainult kõrgustikult nii palju, kuivõrt võis minna üks kord lastud nool: pööravad silmi ja näevad, et teised on uputatud sooga, ainult nende maja on jäänud järele. Ja siis imestuvad sellest, siis nutavad naabrite (omade) saatuse üle, see vana, samuti väike hurtsik kahele peremehele, muudetakse templiks: katuse tugede asemele astuvad sambad, õled läigivad kullakarva ja nähakse kullatud katust metallist uste ja marmoriga kaetud põrandaga. Siis Saturnusest (Juppiter) kuulutab järgmist: “Õiglane vanake ja vääriline naine tublile abikaasale, ütelge, mida soovite.” Philemon vähe rääkides Baucisega teadustab jumalatele ühise soovi: “Meie nõuame, olla preestriteks ja valvata oma templit, ja nõnda kui saatsime mööda üksmeelseid aastaid, kandku ära meid kahte seesama tund, et mitte kunagi näha oma abikaasa hauda ja mitte olla tema matjaks.”
Soovile järgnes täitmine: nad said templihoidjateks, seni kuni oli antud elu. Ja kui nad parajasti nõrgestatult aastatest ja vanusest seisid pühadel astmetel ja jutustasid juhtumist endise kohaga, nägi Baucis, et Philemon kattub lehtedega, aga ka vanem Philemon pani tähele, et Baucis kattub lehtedega. Ja kui juba mõlemate nägude koha hakkas kasvama latv, seni kui võis vahetasid vastutulelikke tervitusi ja ütlesid üheskoos “Jumalaga, oh abikaasa,” ja üheskoos katsid oksad peidetud nägusid. Veel nüüd näitab Thymbrese elanik sea mõlema elaniku kehast naabrina seisvaid tüvesid.
Seda minule jutustasid usaldusväärsed vanakesed ja ei olnud põhjust, mispärast nad valetasid. Mina tõesti nägin ülal okstel värskelt paigutatud pärgasid rippumas, ütles: “Jumalad olid hoolitsemise-vahendiks ja kes austasid, neid austati.”

VIII. Orpheus ja Eurydice.

Sealt läbi mõõtmatu õhu lahkub Hymenaeus riietatud safranivärvilise riidega ja ruttab kikoonide randa ja kutsutakse asjata Orpheuse häälest. Tema muidugi ilmus; vaid mitte pidulikke sõnu, mitte rõõmsaid nägusid, mitte õnnelikku ettekuulutust kaasa tõi. Samuti tõrvik, mida ta hoidis, oli susisev pisaraid tekitavast suitsust, ja vahetpidamata vehkimisest ei saanud mingit tuld. Täideminek oli ettetähendusest raskem, sest siis, kui pruut mööda aasa jalutas (ümber hulkus) saadetud najaadide salgast, suri ta, vastu võttes kannasse ussi hammast.
Kui teda pärast seda Rhodopeiuse laulik (Orpheus) küllalt järele nuttis kõrgemasse õhku ja samuti katset tegi varjudesse, julges alla lasta Stixi läbi Tänaaria värava; ja läbi kergete rahvaste ja mahamaetute varjukujude tuli Persephoni ja valitsust hoidva inetu varjude valitseja juurde ja lüües laulu Lüüria keelel ütles nõnda: “Oh jumalad, asetatud maaalusesse ilma, kuhu meie langeme, mis loodud surelikule: kui lubatakse valeliku suus asuvat kõverteed kõrvale jätta ja lubatakse õigust rääkida, mitte siia ei laskunud, et näha varjust Tartarust, mitte sellepärast, et kägistada kolmekordse Medusa’ karvast kaela, ennenägemata madudest. Tee põhjuseks on naine, kellele madu pääleastumisel kihvti välja pritsis ja röövis õitsevaid aastaid. Ma soovisin, et võiksin kannatada, ma ei eita, et katsusin: võitis armastus. See jumal on hästi tuntud ülalpool: kas ta ka siin on, kahtlen; vaid ja kujutan, et ta siiski on. Ja kui vana kuulujutt röövimisest pole välja mõeldud, teid samuti ühendas armastus. Mina läbi nende kohtade täis kartust ja läbi selle määratu Kaose ja laastatud kuningriigi vaikuse palun, kiirendatud saatusest (surmast) andke tagasi Eurydice! Kõik teile kohustub ja vähe viivitades hiljem ehk varem ruttame ühte kohta. Meie kõik ruttame siia, see on kõige kaugemale minev kodu, ja teie hoiate kõige pikemat valitsust inimsoo üle. See (Euridice) samuti on teie võimuses, kui õiglasi aastaid eluküpselt mööda saadab. Meie nõuame kingituse võimalust. Kui aga saatus eitab armuannina abikaasat, olen kindlasti nõuks võtnud mitte soovida tagasi minna: rõõmustuge kahe surma üle.”
Kui ta nõnda rääkis ja sõnadele saateks keeli helistas, nutsid vereta hinged; Tantalus ei püüdnud taganevat vett ja Ixioni ratas (ring) jäi seisma, linnud ei nokkinud (Tityose) maksa ja Beluse tütred olid vabad veenõudest ja sina Sisyphe istusid oma kivile. Siis esiteks, vana jutu järele, laulust liigutatud Eumenides niisutas pisaratega põski. Mitte valitseja abikaasa ei jaksanud palujale eitada, mitte kes valitseb allilma ja kutsuvad Eurydice. Tema oli keset hiljutisi varjusid ja astus välja (ühes) haavadega aeglasel sammul. Rhodopeiuse Orpheus sai tema ühes tingimusega, mitte pöörata oma pilke tagasi, seni kui pole välja läinud Averni orust, ehk kingitus saab olema asjata.
Läbi tumma vaikuse läks mäkkeminev tee, mööda järsku, pimetat, varjuse udu tihedust. Nad ei olnud enam kaugel maapinna piirist: siin, armastetu kartes, et ta maha ei jääks, tahab teda ahnelt näha ja pöörab silmi: — ja silmapilk langeb ta tagasi ja sirutab välja käsi ja püüab kinni haarata ja haaratud olla, aga haarab mitte muud kui kindluseta õhku. Ja juba oma teiskordse surija abikaasa üle polnud enam midagi kaevata’ ja mis oleks ka kaevata, et ta armas oli? Ja viimast korda ütles, “Jumalaga”, mida tema juba vaevalt kõrvadega vastu võttis ja langes sinnasamasse tagasi.
Teiskordse abikaasa surma üle kangestus Orpheus mitte teisiti kui kartlik, kes nägi kolme kaelaga koera, kellest keskmine kandis ahelaid; kes hirmu enne ei jätnud järele, kui oma endist loomust, seni kui ilmus kehale kivi: ja nagu Olenos soovides kanda süüdi ja olla nähtav süüdlasena ja sina, oh õnnetu, Lethaea, kes sa lootsid oma ilusa keha peale, kunagi olid ühendatud rinnaga, nüüd kiviga, mida kannab niiske Ida.
Palujat ja asjata soovijat teist korda üle minna tõrjus ülevedaja tagasi; tema siiski istus seitse päeva kaldal leina riietes, ilma Cerese andeta: mure ja hinge kurbus ja pisarad olid toiduks. Kaevates, et Erebuse jumalad olla valjud, astus ta tagasi Rhodopeiuse ja Põhjatuultest ülepuhutud Haemuse peale.

IX. Lõppsõna (epilogus).

Ja juba ma olen lõpetanud töö, mida mitte Juppiteri viha, mitte tuli, mitte raud, mitte näljane muinsus ei võinud hävitada. Kui soovib see päev, kes omab õigust selle keha üle, lõpetada minu tundmata elu iga: siiski parem osa minust tõuseb jäädavalt üles kõrgete tähtede juurde ja minu nimi jääb igavesti. Ja kus laieneb taltsutatud maades Rooma võim, loetakse läbi rahvaste suude igavesti elama minu kuulsus, kui luuletaja etteaimus omaks vähekesegi tõelikust.