Tagasi: Antiigiveeb | Ovidius
Ilmunud: Scipio unenägu. Cicero: Scipio unenägu. Vergilius: Käik manalasse. Ovidius: Keyks ja Alkyone. Ladina keelest tõlkind ja seletavad märkused ning elulood kirjutand Joh. Aavik. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 60. Hirmu ja õuduse jutud XXIV. Kirjastus “Istandik”, Tartus 1928, lk 38–48.
KEYKS JA ALKYONE.
Trachiini[1] kuningas Keyks[2], kelle sydant vaevasid imenähtused, mis ta vennaga olid juhtund[3], ja samuti need, mis neile järgnesid, otsustas Jooniasse reisida Klarose[4] Apollo templit väisama selle oraaklilt nõu kysimaks. Oma kavatsuse avaldas ta kõigepäält oma truule abikaasale Alkyonele. Seda kuuldes käis Alkyonest kylmavärin läbi, nägu läks pukspuust valgemaks ja pisarate ojad tulvasid yle põskede. Mitu korda katsus kõnelda, aga ikka nutt mattis suu kinni ja nuuksed yha katkestasid ta kaebesõnu.
“Mis olen teind, mu armsam,” ytles ta, “et nõnda oled muutnud oma meelt? Kus on su endine huvi minu vastu? Juba võid rahulikult mind jätta ja minust eemal olla! Juba olen sulle kallim äraolevana! Juba meeldib sulle pitk reis! Aga loodan vähemalt, et reis on maisi ja mul saab olema vaid lahusolu igavus ega tarvitse mul sinu pärast karta. Meri aga hirmutab mind ja ta synge kuju. Alles hiljuti nägin kaldal laevarusud ja sageli olen hauakynkail lugend nimesid kehadeta. Ärgu olgu sul petlikku eneseusaldust, et sul äiaks on tuulejumal Äolus[5], kes kõik tuuled vanglas hoiab ja millal tahes võib merd vaigistada. Kui kord tuuled välja lastud ja merd valland, on neil täieline voli ja kogu maa ning meri on nende meelevallas; nad piinavad ka taeva pilvi ja panevad nende pööraseist kokkupõrkeist tulejuge sähvatelema. Mida enam neid tunnen — sest tunnen ju neid, olles neid sageli näind lapsepõlves isakodus — seda enam pean neid kardetavaks. Kuid kui su kavatsust ei saa painutada yhegi palvega ja liig kindlasti oled otsustand reisida, siis võta mindki kaasa. Yheskoos laseme end tormist vintsutada, siis saan kartma vaid, mida tõepoolest läbi elan. Jah, yheskoos siis kannatame, mis iganes tuleb, yheskoos kandume mööda laia merepinda.”
Seesugused sõnad liigutasid kyll abikaasat, sest tema armastus polnud vähem tuline. Kuid ta ei tahtnud loobuda kavatset merireisist ega ka mitte Alkyonet teha hädaohu osaliseks. Ta ytles kyll palju trööstivat, mis aga ometi ei veenud abikaasat. Viimati leidis veel ta järgmise lohutuse, mille ainsaga oma armastaja painutas järele andma: “Meie lahusviibimine saab meile kyll pitkana tunduma; aga vannun sulle oma isa tulede juures, et niipea kui oraakliga olen asja õiendand, naasen enne kui kuu on kahesti teind oma ringkäigu.”
Kui selle tõotusega tagasituleku lootus oli lähemalle nihkund, käskis ta kohe laeva valmis varustada ja vette lasta. Laeva nähes, otsegu oleks see tuleviku ennus, kohkus Alkyone. Ta valas ohtrasti pisaraid, ta embas abikaasa ja sai viimati nutuse suuga öelduks “Ela hästi!,” siis nõrkes. Laevamehed aga tõmbasid aerud[6] kahes reas tugevate rindade vastu ja taktis löökidega lõikasid merd. Alkyone tõstis niisked silmad ja nägi keulas seisvat abikaasa talle märku viipavat, ja ta vastas omalt poolt. Kui vahemaa suurenes ega silmad enam võind nägusid ära tunda, seiras ta silmega põgenevat laeva. Kui see ka enam ei paistnud kauguse tõttu, vaatas ta siiski masti otsas lehvivaid purje.
Oldi sadamast välja jõutud ja tuul hakkas köisi liigutama, seepärast tõmmati aerud laeva, kinniteti raad masti ja tõmmati purjed yles vastu võtmaks puhanguid.
Oldi juba enam-vähem keset merd ja kaugel oli mõlemapoolne maa, kui meri õhtu poole hakkas valkama tursund voogudest ja äge kagutuul puhuma. “Silmapilk tõmmake raad maha,” karjus kapten, “ja siduge kogu puri raade alla kinni!” Nii ta käskis kyll, kuid vastutuul takistas käskusid ja mere möirgamine ei lasknud yhtki häält kuulda.
Siiski omal algatusel ruttasid yhed aere sisse tõmbama, teised aeruauke pardas kinni toppima, osa purje maha tõmbama. Yks viskab merd merre tagasi, teine kisub raasid maha. Kuna see kõik korratuses synnib, kasvab maru ja igalt poolt heitlevad tuuled, ajades merepinna segamini. Kapten ise on hirmul ja peab endale tunnistama, et ta ei tea enam, kus kohas on laev ja mida tuleb käskida teha: nii suur on see vaenuliste loodusvägede jõud, võimsam igast inimese osavusest. Kõik lisab yldist myha ja lärmi: mehed karjumisega, köied vingumisega, lained oma tormamisega, õhk myristamisega. Meri näib voogudest yles tõstetavat ja oma pritsinguga pilvi puudutavat. Puhu on meri, kui kollast liiva põhjast yles pyhib, sellega yht karva, puhu mustem Styksi[7] veest; paiguti kattub sisiseva vahuga.
Yhes lainetusega õõtsub ja vintsub ka Trachiini laev: kord on ta ylal kõrges ja vaatab nagu mäe harjalt alla orgu ja Acheroni sygavikku, kord kui teda allalaskunut ymbritsesid voogude võlvingud, vaatab ta otsekui allilma kuristikust yles taeva kõrgusse. Sageli kohutavalt raksatas laeva parras saadud hoobist ja selle põrutus ning myrts polnud nõrgem sellest, kui raudoinas[8] või ballist[9] lõhub värisevat kantsi. Ja nagu metsikud lõvid taotsevad vastusirutet relvile otsa tormata, nii lained, tuule tungist hoogu saades, põrkasid vastu laeva äärvaruseid ja tõusid sellest hoopis kõrgemaile. Juba on plokid lahti põrumas ja oma vahakatte kaotand praod annavad vaba läbipääsu surmatoovaile vesile.
Lahenevaist pilvist langeb valinguid, nii et võis arvata nagu kogu taevast alla langevat ja teiselt poolt mere tursund pinda taeva regioonidesse tõusvat. Purjed on veevalinguist märjad ja taeva vetega segunevad merevood. Taevavõlvil pole yhtki tähte; oma enda pimedusest ja maruilmast tume öö lasub kõikjal. Siiski hajutavad pimedust ja annavad valgushelki vilksatelevad välgud ja nende helkidest löövad lained nagu tules kumama.
Juba sööstab laineid laeva õõnsusse, ja nagu sõdur, oma kaaslasist tublim, järeleandmata pyydes tormata piirat linna vallile, viimati saavutab eesmärgi ja, auahnusest aetud, saab tuhande kaassõduri hulgast esimesena myyrile: nõnda, pärast seda kui yheksa lainet oli paisund vastu laeva kõrget parrast, tormas määratumalt tõusev kymnes[10] veel suurema hooga pääle ega lakand enne kallale tormamast vintsutet laevale, kui oli tungind otsegu võetud linna kindlustusse. Seega muist laineid katsus veel laeva tungida, osa merd oli juba sees. Kõik olid hirmund ärevuses ja hämmingis, mitte teisiti kui piirat linnas, kui osa vaenlasi veel väljaspool pyyab myyri alt läbi õõnistada, kuna teine osa märgatakse juba tungind seespoole myyre. Igasugune merimehekunst on siin jõuetu, meeleheide võtab maad ja pääle- ning sissetulevad lained näivad olevat otsegu niisama palju sissetungivaid surmi.
Yks ei jaksa pisaraid hoida, teine tardub juhmis meeleheites, kolmas kutsub appi õndsaid hingi, keda matmine[11] ootab. See siin teeb jumalalle pyhaliku tõotuse, ja taeva poole, mida ei näe, asjata käsivarsi tõstes palub abi; tollele sääl tulevad meele vanemad ja vennad-õed, kellelegi teisele ta perekund naise-lastega või yldse, mis kellelgi järele jääb. Keyksi meelt täidab Alkyone, Keyksi suus on ainult Alkyone nimi, ja ehk kyll teda ainsat igatseb, rõõmutseb ta ometi teda eemal olemast. Ka tahaks ta kodumaa poole yles vaadata ja oma viimse pilgu pöörda oma isamaja — tähe Luutsiferi[12] — poole, aga ta ei tea, kus see on; säherdusel möllamisel keeb meri ja taevast peidavad pigimustad pilved, nii et öö on nagu kahekordse tumedusega.
Mast murdub marutuule hoogude päälerõhumisest ja samuti tyyr, ja oma saagist uhke laine, muist voogudest yleulatuv, vaatab nende pääle ylalt alla. Ja mitte kergemini kui oma asemelt väljakistud Athoni või Pinduse mägi paisata ulgumerre, sööstab uus hiigla laine ylalt alla ja oma raskuse ning yhtlasi hooga surub laeva alla sygavikku. Sellega yhes hulk mehi, alla kuristikku kistud ja mitte enam pinnale tõustes, tegid oma eluga lõpp-arve. Teised hoiavad laeva osadest ja tykkidest kinni. Ka Keyks hoiab käega, millega harilikult skeptrit kandis, yhest laeva tykist kinni ja hyyab oma isa, oh häda, asjata appi! Kuid kõige sagedamini on ujuja suus abikaas Alkyone. Teda ta mäletab ja hyyab korduvalt. Ta soovib, et vood ta keha ajaksid Alkyone silme ette ja et sõbralikud käed ta hauda mataksid. Ujudes, igakord kui laine lubas avada suu, hyyab ta Alkyone nime ja isegi laine sees pyyab seda ymiseda. Sääl keset vooge murdub must veemägi ja lämmatab ning uputab ta oma veega. Luutsifer oli sel ööl tume ja paistmatu; na* ta ei tohtind taevast maha tulla, ta kattis kurbusest oma näo paksude pilvedega.
*
Vaheajal Äoluse tytar Alkyone, ilma midagi teadmata sellest suurest õnnetusest, loeb päivi ja öid ja juba valmis saab riideid, mida mees, kui ta tuleb, peab kandma ja mis ta ise siis tahab kanda, ja teeb endale niiviisi tyhje tagasituleku lootusi. Kõigile taeva-jumalaile ohverdas ta ohvrisuitsu: enne muid aga käis Juuno[13] templis ja mehe eest, keda enam polnud, astus altari juure, paludes, et ta tuleks tervelt tagasi ega kedagi teist ei hakkaks eelistama. Kuid Keyksi suhtes kõigist neist palveist ainult see viimane leidis täitmist.
Kuid jumalanna ei seernud enam, et teda palutaks surnu pärast; seepärast eemaldamaks altarilt ebapuhtad käed[14], ytles ta oma käskjalale Iiriselle (Vikerkaarele): “Iiris, mu truu sõnumiviija, väisa ruttu Une lossi ja käse, et ta Keyksi kujus saadaks Alkyonele ulmad, mis talle jutustaksid asjade tõelise loo.”
Iiris mähkub oma tuhatvärvilisse loori ja kõvera kaarena taevast märkides laskub Unekuninga lossi poole, mis udu katte all peidus oli.
Kimmerimaa[15] lähedal on sygavalle ulatuv koobas, õõnes mägi, loiu Une maja ja pyhak, kuhu iialgi ei tungi tõusva, keskpäevase ega loojuva päikese kiired. Pimedusega segat udu hoovab maast ja tekitab pool-hämaruse. Ei sääl harjaspäine ärgas lind oma lauluga kuuluta koitu ega katkesta häälega vaikust valvsad koerad või koerdest hergem* hani[16]. Ei metsloomad, ei veised, ei tuulehoost liigutet oksad ega inimkeele kõnelused ole sääl mingit häält tegemas. Tumm vaikus sääl asub. Kõrge kalju põhjast aga tuleb Lethe jõgi, mille sulin, kivikeste kilinaga segat, uinutavalt mõjub. Koopa suu ees õitseb lopsakaid magunaid ja lugemata rohte, mille mahlast Öö korjab uinutavat väge ja niiskena riputab pimedate maade yle. Uksi, et need oma hingede liikumisega kriiksumist ei synnitaks, ei ole kogu majas yhtki olemas; ka yhtki uksehoidjat pole. Keskel aga on kõrge mustast eebenpuust voodi, sulgpadjuline, mustavärviline ja tumeda vaibaga kaetud, kus lebab roidund liigendega jumalus ise. Ta ymber siin-sääl, jäljendades erisuguseid kujusid, lamab tyhje Unenägusid niisama palju kui viljaväljal tähki, lehti metsas või kaldal liivateri.
Niipea kui neitsi sinna astus, kätega kõrvale tõugates ees olevaid Unenägusid, lõi hoone sisemus ta riide särast valgeks; ja unejumal, esiti vaevalt tõstes oma raskeid lauge, kusjuures ta lõug yha langes tagasi rinnale kui tukkujal, raputas viimati end iseendast vabaks ja, end kyynarnukile toetades, päris, mis asjus tullakse, sest ta tundis Iirise ära. See vastas: “Oh Uni, olendite puhkus, hinge rahu, kelle eest mure põgeneb, kes sa raskest tööst roidund kehi paitad ja kallistad ja neid kosutad uuele tööle! Käse, et kõik unenäod, mis tõelisi kujusid oma järeletegemisega matkivad, läheksid Trachiini linna kuningas Keyksi kujul Alkyone juure ja näitaksid talle laevaõnnetuse pilte. Seda käseb Juuno.”
Niipea kui ta oli oma ylesande täitnud, läks Iiris kohe minema, sest ta ei oleks kauemini võind vastu panna unerauguse mõjule: — tundes unerammetuse hakkavat ta liikmeid valdama, põgenes ta välja ja läks, nagu oli tulnudki, oma kaart mööda yles tagasi.
Unekuningas valis oma tuhandete alamate seast kehakuju meisterliku jäljendaja Morpheuse[17]. Keegi ei matki temast osavamini nägu, kõnnakut ja kõnelemisviisi; sellele lisas ta veel matkitavate riided ja iseloomulisimad sõnad. Kuid tema matkis ainult inimesi; oli olemas teine, kes võis end muuta metsloomaks, linnuks, pitkakehaliseks maoks. Teda jumalad nimetavad Ikeloseks[18], harilikud surelikud Phobetoriks[19]. Ka veel kolmas oli olemas oma erisuguse kunstiga, nimelt Phántasus: see võib petvalt muutuda mullaks, kiviks, veeks, palgiks, yldse kõigeks, mil hinge ei ole. Neljandal on viisiks kuningaile ja sõjapäälikuile öösel oma kuju näidata, teised jälle ilmuvad vaid alamalle rahvale. Neist läheb Une vanamees mööda ja kõigist vendadest ta valib ainsa Morpheuse Iirise käskude täitjaks ja jälle andudes pehme rauguse tundele, pani pää padjale ja heitis tagasi oma kõrgesse voodisse.
Morpheus lendas yhtki kohinat tegematumail tiivul läbi ööpimeduse ja varsi jõuab Hämoonia[20] linna Trachiini. Sääl kehalt suled ära pannue võtab ta Keyksi kuju — surnukahvatu, elutuma inimese näoga ja ilma yhegi riideta, ja asus õnnetuma abikaasa voodi ette. Mehe habe on märg ja märjist* juukseist nõriseb vett. Siis yle voodi kumardades ytles ta pisarnõretaval näol: “Kas tunned oma õnnetuma Keyksi ära? Või on mu näojumi* liig muutund surma läbi? Vaata siia, sa leiad siin oma abikaasa asemel vaid abikaasa varikuju. Ei aidand mind, Alkyone, su palved midagi: ma hukkusin. Ära asjata enam looda mu naasu. Ägea meres tabas laeva pilvine lõunatuul ja hukutas ta pärast pöörast vintsutamist. Mu suu, mis asjata hyydis su nime, täitsid vood. Seda ei teata sulle keegi kaheldav isik ega kuule sa seda segase kuulujutuna: ise ma siin merehädalisena ilmutan sulle oma saatuse. Tõuse, vala pisaraid; pane leinriided ylle ja ära saada mind leinamata Tartari varjude-riiki.”
Selle lisaks tegi Morpheus endale veel hääle, mida Alkyone võis pidada abikaasa omaks; ka paistis, nagu nutaks ta tõepoolest ja tal oli Keyksi käeliigutus.
Alkyone karjatas; ta nutab unes ja liigutab käsi, ja keha pyydes embab õhku ja hyyab: “Jää! Kuhu tormad! Me läheme yheskoos!” Nõnda mehe nägemisest ja oma enda häälest kohutet ärkas ta unest ja esiti vaatab enda ymber, kas see sääl on, kes nyydsama ta ette ilmus, sest hääle pääle tõid teenrid tuld. Kui ta kedagi ei leidnud, peksis ta ise oma nägu ja käristas rinnalt riideid ja lõi endale rusikaga vastu rindu. Juukseid ta ei läbegi lahti päästa, vaid katkub neid. Ja kui imetaja talt kysis selle kurvastuse ja nutu põhjust, vastas ta: “Alkyone on otsas, täiesti otsas, ta hukkus yhes oma Keyksiga! Jätke tröösti-sõnad! Ta on hukkund merehädas. Ma nägin ja tundsin ta ära ja sirutasin käed ta poole, tahtes äraminevat tagasi hoida. Ta oli kyll vari, aga mu mehe selge ja ehtne vari. Tal polnud kyll enam oma harilikku nägu ega endist säravat jume; nägin teda kahvatuna, paljana ja veel nõretavi juuksi*. Vaat sääl ta õnnetu just praegu seisis!” Ja ta uuris, kas mingeid jälgi pole järele jäänd. “Seep see ongi, mida mu aimus kartis, ja ma palusin teda, et ta minust ei lahkuks ega anduks tuulde kätte. Tõesti tahaksin, et ära minnes mindki oleksid yhes viind. Oleks, jah mulle oleks hää olnud minna yhes sinuga: siis ma ei oleks yhtki hetke sinuta veetnud ega surm oleks lahus olnud. Nyyd hävin lahus sinust, ja lahus sinust mindki vintsutavad vood ja olen meres, ilma tõeliselt sääl olemata. Merest endast julmem oleks mulle mõte pyyda veel edasi elada ja nii suurest valust veel elama jääda. Aga ma ei pyyagi ega jäta sind, mu vaene mees, maha. Nyyd vähimalt tulen sulle seltsiliseks: hauas, kuigi mitte urnis, yhendab meid hauakiri; ja kui ma su luid oma luudega ei yhenda, siis ometi su nime oma nimega.”
Valu ei lasknud edasi kõnelda, ja sõnade vahele tuli kaebehääl ja oiged rusut rinnast.
*
Oli hommik. Alkyone läks välja mere kaldale samasse kohta, kust ta ärasõitjale oli järele vaadand. Kuna ta sääl viibib ja ytleb: “Siin ta päästis laevaköie, ses kohas suudles mind jumalagajätuks”, ja kuna enne samas nähtud asjad meele tulevad ja ta merele vaatab, näeb ta tyki maad veepinnal midagi nagu inimkeha taolist ujuvat, sest alguses oli ta kahevahel, mis see võiks olla. Kui lained olid selle lähemalle toond, paistis selgesti, et see oli inimkeha. Ilma teadmata, kes see on, ja selles nähes nagu saatuse sõrme, sest seegi oli uppunu oma, hyydis ta nagu seda uppunut taga nuttes: “Oh sa õnnetu, kes iganes oled ja kui sul abikaas on leinama jäänd!” Laineist aetud jõuab laip ikka lähemalle; ja mida enam Alkyone seda vaatab, seda segasemaks läheb ta meel. Juba on see lähima kalda vastu uhutud, ja siis tundis ta selle ära: — see oli ta abikaas. “Tema see on!” hyyatas ta, ja kiskus yhtlasi oma nägu, juukseid ja riideid, ja Keyksi poole käsi sirutades hyydis: “Nõnda, oh armas abikaas, nõnda, oh mu vaene mees, tuled mulle tagasi!”
Merre ulatub inimkäest ehitet mool, mis mere esimesi vihahooge murrab ja vete ryndeid tagasi hoiab. Ta hyppas sinna, ega olnud ime, et seda võis: ta lendas. Kerget õhku pekses äsja syndind sulgedega riivas vaene lind lainete harju. Lennates pääsis ta õhukesest nokast kurb ja kaeblik häälitsus. Niipea aga kui puudutas tumma ja veretumat keha, ta, emmates vastsyndind tiibega armastet liikmeid, andis talle kõva nokaga asjata suud. Kas Keyks seda tundis või tõstis laine tõuge ta pääd, seda rahvajutt kindlasti ei tea. Aga kahtlemata ta oli seda tunnud. Siis temagi muudeti jumalate armust linnuks. Aga nende saades sama saatuse osaliseks, pysis neis ka nende armastus ega lõpnud lindudel abieluliit: nad paarivad ja saavad isaks-emaks. Ja seitse talvepäeva haub Alkyone merepinnal ujuvas pesas[21]. Siis on meritee hädaohuta, sest Äolus valvab tuuli ega lase neid välja, tehes mere turvaliseks oma lapselastele.
[1] Trachiin: linn kagupoolses Tessaalias (Põhja-Greekas).
[2] loe: keeyks.
[3] ta vend Dädalion muudeti kulliks.
[4] Klaros, linn Joonias (Väike-Aasia läänerannik).
[5] Tuulejumal Äolus (ääolus) oli Alkyone isa.
[6] Muinasgreeklaste ja roomlaste suuremadki laevad tarvitasid purjede kõrval ka veel aere, mida oli mõlemil pool yks või mitu yksteise pääl olevat rida; kolmerealisi kutsuti trireemideks, neljarealised kvadrireemideks.
[7] Styks ja Acheron (ahheron) on Manala jõed.
[8] raudoinas: oinapää kujulise raudotsaga myyri lõhkumise palk.
[9] ballist: kiviviskamisemasin.
[10] Kymnendat lainet (fluctus decumanus) pidasid muinasroomlased suurimaks ja kardetavaimaks.
[11] Hauda matmata jäänd hinged ei saand pärast surma rahu-paika.
[12] Luutsifer (“Valgusetooja”), hommiku poolt ööd paistev koidutäht, oli Keyksi isa.
[13] Pääjumala Jupiteri abikaas, abielujumalanna.
[14] Inimest, kelle majas oli surnu, peeti roojaseks, kunni ta pärast surnumatmist oli end puhastand tavapärasel kombel.
[15] Kimmerid (ehk kimmerlased): muinaslooline rahvas kaugel põhja pool, kuhu ykski päikesekiir ei ulatund.
[16] Hanede herkus oli roomlasil eriti seeläbi otse vanasõnaliseks saand, et haned ärgates oma hoiatava kisaga päästsid Rooma gallide öisest kallaletungist (a. 390), mis nii tasa syndis, et seda koeradki ei kuulnud.
[17] Morpheus (greeka sõnast morphe ,kuju’), unenäo-jumalus.
[18] greeka sõna ikelos ,sarnane’.
[19] tähendab ,kartma panija’.
[20] Hämoonia: Tessaalia vanaaegne nimi.
[21] Alkyone ehk alcedo on yhe vesilinnu greekakeelne nimi (eesti keeli “käälind”); muinasgreeklaste arvates oli ta haudumise ajal meri 7 päeva vaikne, milliseid päivi nimeteti Alkyone päiviks. Arvamine, et ta pesa vees ujub, on johtund sellest, et lained sageli pesad lahti uhuvad kaljude kyljest.