Tagasi: Antiigiveeb | Ovidius
Ilmunud: P. Ovidius Naso. Metamorphose. Sõna-sõnalt eesti keelde tõlkinud Hugo Pärna. F. Vanatalu kirjastus Tartus, 1930, lk 33–36 (proosatõlge).
[Sisaldab Metamorfoosidest: I Sissejuhatus (prooemium); II Neli maailma-ajajärku; III Võitlus gigantidega; IV Uputus; V Deucalion ja Pyrrha; VI Pyramus ja Thisbe; VI-a Niobe; VI-b Lüürika talupoegade ümbermuutmine konnadeks; VII Daedalus ja Icarus; VII-a Philemon ja Baucis; VIII Orpheus ja Eurydice; IX Lõppsõna (epilogus); lisaks ka katkendid Fasti‘st (X Arion) ja Tristia‘st (XI Ovidiuse autobiograafia), samuti Mõtteterad [Sententiae]: XII a) Heksameetrid; b) Eleegilised paarisvärsid.]
[Tekstis on parandatud ilmseid trükivigu.]
XII. a) Heksameetrid:
Kannata välja ja ole kõva: see vaev toob sulle kunagi, kord kasu!
Pane vastu alguses; hilja valmistatakse rohi.
Paljud soovivad mis ära jookseb; vihkavad, mis lähedal seisab.
Pikk on meie kõikide viivitus, mis kannab laiali rõõmu.
Mis on varjul tundmata; kellelgi pole soovi tundmatu järele.
Meie püüame selle poole mis on kaetud, ja soovime, mis pole lubatud.
Oh kui raske on varjata oma näo välimust!
Puhas südametunnistus naerab vale kuulsust.
Meie püüame raskuseta, kuid mingit mehisust pole raskuseta.
Anna järele vastuhakkajale, järeleandmisega tuled välja võitjana!
Olge kaugel riiust ja kibedast keelest!
Ehk küll puudub jõud, siiski on kiidetud soov.
Tarvitamisest õheneb kivi ja kulub raud.
Ajad mööduvad ja meie vananeme märkamata aastatega.
Varem või hiljem ruttame meie ühte kohta.
Inimene peab ootama oma viimast päeva ja mitte keegi enne oma surma ja viimseid matuseid ärgu lugegu ennast õnnelikuks.
b) Eleegilised paarisvärsid.
Seni, kui lubavad jõudu aastad, kannatate vaeva; juba märkamata sammul tuleb pikkamööda vanadus.
Juba praegu tunnete tulevat vanadust, nõnda ei lähe teil mingi aeg mööda ilma tööta!
Sa näed, et tööta olek rikub laiska keha, nagu veed lähevad halvaks, mis ei liigu.
Mitte veed mis möödusid, pole tagasi kutsutavad, samuti tund, mis möödus, ei või enam tagasi pöörduda.
Tilk nokib kivi, sõrmus tarvitatakse kasutamisest ja kõverdatud ader kulub maad surudes.
Mis on rohkem karmim kivist, mis on rohkem pehmem veest? Siiski nokitakse pehme veega kõva kivi.
Senikaua kui sa oled õnnelik, oled sa loetud paljudest sõpradest; kui aga ajad pilvinevad, jääd sa üksinda.
Usu mind, taevalikud jumalad annavad armu õnnetutele ja mitte alati ja mitte lõputa ei vaeva haavatuid.
Kõik inimlikkus on rippuv õrnal niidil, mis praegu oli jõus, kaob äkilise juhuga.
Tuli toidetakse tuulega ja kustutatakse tuulega: õrn tuuleke toidab leeki, kõvem hukkab (puhub).
Hinged rõõmujoovastuvad enamalt jaolt teiste asjades; mitte kerge meelega ei kanna õnne.
Sa näed, et vähe jõgesid on sünnitatud suurtest allikatest, väga paljud suurenevad korjatud vetest.
Usu mind, õnnelikult elas see, kes peitis end, ja igaüks peab jääma oma saatusega.
Väikene ussi hammustus surmab suure härja ja sagedasti mitte suur koer surmab metssea.
Ma nägin, et haav oli alguses kerge, pikast viivitusest läks aga kardetavaks.
Vähe on teeneid sünnitatud alalhoidmiseks, mida otsida; seal viimase teo juhus, siin kunsti töö.
Kes võidab iseenese, on vahvam sellest, kes purustab müürid: mehisusega kõrgemale ei või enam minna.
Milleks keegi on suurem, seda enam leplikum vihale; ja suuremeelne mõistus võtab vastu kergelt ärritust.
Kunagi ei ole mõistus kallim kullast, aga nüüd suurt rumalust — pole omada miski.
Kunagi oli suurelt austatud hallus ja vanamehelikud kortsud olid kohases hinnas.
Kasvas rikkus, kasvas ka kange soov rikkuse järele, ja kui valdasid rohkem, soovisid rohkem.
Muidugi ja häbi ütelda, kuid kui rääkida õigust, rahvahulk kiidab heaks sõprust kasulikkusega.
Arusaadavalt, kui proovitakse kollast kulda tules, nõnda ka truudus on järelevaadatud karmide aegadega.
Nüüd on raha hinnas, varandus annab autasu, varandus õnne, igal pool lamab vaesus.
Mitte midagi pole nõnda kõrget ja ei laiene kõrgemale hädaohust, et ta ei olnud madalamal ja äralangenud jumalast.
Kahvatud kehad võlgnevad kurbadele haudadele, nimi ja au põgenevad üleslaotatud tuleriitadelt.
Headus on habras vorm, kui palju läheneb ta aastatele ja saab vähemaks ja nopitakse iseenesest oma kestvuse läbi; mitte alati ei õitse kannikesed ja ei löö lahti tulbid, ja kui murtakse roos, jäävad paistma ainult okkad.
Ei ole kahtlust Ithaka tarkuses: kuid siiski soovib ta näha isamaa ohvrialtarite suitsu. Ma ei tea, millist meeldivust saadab võetule sünnikoht, kes ei luba meid kuuluda enesele.
Aeg juhib välja hallist viljapeast seemne ja teeb, et vilja maik ei oleks halb: tema peenendab maad kündja adra hammastega, tema kõvu kive, tema teemanti kulutab; tema vähehaaval hirmust viha pehmendab, tema kurvastust vähendab ja kergendab kurba südant.