Tagasi: Antiigiveeb | Ovidius
Ilmunud: P. Ovidius Naso. Metamorphose. Sõna-sõnalt eesti keelde tõlkinud Hugo Pärna. F. Vanatalu kirjastus Tartus, 1930, lk 30–33 (proosatõlge).
[Sisaldab Metamorfoosidest: I Sissejuhatus (prooemium); II Neli maailma-ajajärku; III Võitlus gigantidega; IV Uputus; V Deucalion ja Pyrrha; VI Pyramus ja Thisbe; VI-a Niobe; VI-b Lüürika talupoegade ümbermuutmine konnadeks; VII Daedalus ja Icarus; VII-a Philemon ja Baucis; VIII Orpheus ja Eurydice; IX Lõppsõna (epilogus); lisaks ka katkendid Fasti‘st (X Arion) ja Tristia‘st (XI Ovidiuse autobiograafia), samuti Mõtteterad [Sententiae]: XII a) Heksameetrid; b) Eleegilised paarisvärsid.]
[Tekstis on parandatud ilmseid trükivigu.]
XI. Ovidiuse autobiograafia.
Sulmo on minu isamaa, kõige rikkam külmadest vetest, millised seisavad Roomast üheksa korda kümme tuhat sammu eemal. Siin ma olen sündinud, ja et sa teadsid aegu, langesid mõlemad konsulid ühesugusest saatusest. Kui sel mingit tähendust on, esivanematest saadik olen mina vana korra pärandaja, saades ratsanikuks mitte ainult varanduse armust. Mina ei olnud esimeseks järeltulijaks; minu sünnitamisega oli vend sünnitatud, kes oli sündinud enne kolm korda neli kuud. Ja üks ja seesama Koidutäht (Lucifer) oli mõlema sündinu tunnistajaks; ja üks päev oli pühitsetud kahe pirukaga — see oli viiest pühast sõjariistu kandva Minerva (püha), millal oli viisiks esimesi vereta võistlusi pidada. Kohe õrnas nooruses saime ülespidamist vanematelt ja haridust oma kunstis kuulsatelt Rooma meestelt. Vend jõudis rohelises eas ilukõne juurde ja oli sündinud sõnarikka foorumi vahvaks sõjariistaks, aga minule meeldisid juba poisikesena taevalikud teenistused ja muusad meelitasid mind salamahti enese tegevusse. Sagedasti ütles isa: “Miks katsud sa kasuta kalduvusi?” Isegi Maeonides ei jätnud maha mingit varandust. Olin liigutatud neist sõnadest, ja maha jättes kogu Heliconi katsusin kirjutada sõnu ilma taktita. Omal tahtel tuli laul välja kohase rütmiga, ja mida katsusin kirjutada, oli värss. Vahe peal libisesid väikese sammuga aastad ja mina vennaga riietusime rohkem vabadust andva toogaga ja õlgadel oli katteks laia triibuga purpurne riie, aga meie kalduvused jätsid maha seda, mis oli enne. Vend oli juba kaks korda kümme aastat veetnud, kui suri, ja hakkasin puudust tundma, osa minust. Ma jõudsin noorusea esimesesse auastmesse ja olin kunagi kolmmehe üheks osaks. Mul jäi oodata Kuuriat. Paksenenud oli mõõdu kitsus: See raskus oli suurem minu jõust. Keha ei olnud kannataja, mõistus ei olnud kõlvuline tööle, ma olin vastik rahutule auotsimisele ja Aonide õed soovitasid otsida hädaohuta vaba elu, minu alati armastatud kalduvust. Ma austasin ja kallistasin luuletajaid selle ajani, kuipalju oli luuletajaid, ma mõtlesin (et nii palju) on jumalaid. Sagedasti luges mulle kõrge vanusega Macer oma laululinde ja missugune madu kihvtitab ja missugune rohi aitab. Sagedasti Propertiusel oli viisiks, õiglase ühendusega, millega ta oli ühendatud minuga, ette lugeda mulle tulesid. Ponticus heroiliste ja Bassus kuulsate iambiliste (värsimõõtudega), olid armsad liikmed minu tutvusringkonnas; ja harmooniline Horatius hoidis põnevuses minu kõrvu, siis kui lõi Ausonia lüüral austatud laule. Ma ainult nägin Vergiliust; ja Tibulluse kibe saatus ei andnud aega minu sõprusele. Ta oli sinule pärandaja, Callus, Propertius temale; ma ise olin nendest aja reas neljas. Ja nagu mina vanemaid (austasin) nõnda austavad nooremad mind ja minu Thalia on mitte aegamööda teadvaks tehtud. Kui ma esimesi noorus-avaldusi rahvale ette lugesin, oli minu habe üks või kaks korda aetud. Mind liigutasid anded, tehes kuulsaks kogu Roomas, keda ma ülistatud nimega nimetasin, Corinnaks. Kirjutasin muidugi palju, kuid arvasin vigaseks ja andsin ise tulle parandamiseks. Ka siis, kui mind maalt välja saadeti ülesärritatult oma luuletamise üle, põletasin mõningad meeldivad laulud ära. Ja juba oli minu isa saatusest ettemääratud elupäevad lõpetanud ja oli juurde lisanud üheksa korda tsensusele lustrum teise üheksa korda tsensuse. Ma nutsin mitte teisiti, kui oleks tema nutnud minu kui äravõetu üle. Varsti tasusin ma ka oma viimast võlga emale. Nad olid mõlemad õnnelikud ja olid maetud parajal ajal, kui lahkusid enne minu karistuse päeva! Ka mina olen õnnelik, et ma ei olnud õnnetu siis, kui nad elasid, ja minu üle ei tulnud mingit kurvastada! Kui siiski surnutel midagi peale nime järele jääb ja õrn vari ülesseatud tuleriidalt ära lendab: kui teie juurde, oh isalikud varjud tulevad teated minu üle ja kaebused minu üle on tuttavad Stixi foorumil, siis teadke, palun, lubamata on mul teid petta, mis põhjusel mulle määratud väljasaatmine on eksitus, mitte kuritöö. Häädele hingedele on sellest küllalt. Teie juurde tulevad tagasi mind armastavad südamed, kes püüavad teada saada minu elu tegusid. Juba muutun halliks, ära aetud parematest aastatest ja hallus segab endisi juukseid, pärast minu sündimist kandis võitjana ratsanik autasuks Pisa õlipuu lehtedest krooni kümme korda ära, kuni haavatud keisri viha käseb mind otsida Tornist, asetatud pahempoolsele Musta-mere äärde. Minu õnnetuse põhjus oli kõikidele tuntud. Mida mul ette kanda truuduseta seltsilistest ja südameta teenijatest? Ma kandsin palju mitte kergemat põgenemisest. Minu hing pidas alatuks alluda kurjusele ja näitas ennast võitmatuna, kasutades enese jõudu: ja unustades end ja elu, mida saatsin mööda mureta, ja võtsin harjumata käega aja sõjariista. Maapeal ja merel kandsin ma niipalju õnnetusi, kuipalju oli tähti kinnikaetud ja nähtava pooluse vahel. Viimaks paistis minule, peale kauakestvat ümbereksimist, et olen jõudnud Geetalaste randa, mis oli segatud noole tuppe kandvate sarmaatlastega. Siin ümber minu sumiseb piiriäärne sõjakära, ehk küll oma kurba saatust nagu võin lauludega kergendan. Ehk küll kedagi ei ole, kelle kõrvadeni see kantakse, siiski nagu pettusega saadan päeva mööda. Nõnda tänu sulle muusa selle eest, et elan ja seisan vastu kannatustele ja et mind ei omanud elu ärev igavus! Sest sina tõid troosti, sina puhkust muretsesid, sina arstina tulid. Sina oled minu seltsiline ja juht; sina viid mind ära Doonau (Histro) äärest ja annad mulle kohta keskmisel Heliconil; sina andsid mulle elus, mis harv on, kuulsa nime, millist oli rahvasuul viisiks anda pärast matuseid. Kui kaaselanikkude kadedus ei võinud närida oma vaenlikkude hammastega mingit minu töödest. Sest meie aeg tõi suuri luuletajaid, kuid siiski ei olnud nende kuulsus pahasoovija minu annile, ja kuigi mina paljuid asetasin enesest kõrgemale, minu üle ei räägita vähem ja kogu maakeral loetakse väga palju. Nõnda kui luuletaja etteaimused omaksid vähekesegi õigust, siis mina, kui ma praegu surema peaksin, ei kuuluks sulle, maa. Kas ma kandsin armastusega, kas lauludega seda kuulsust, mina olen ausameelne lugeja, õigluse eest tänan sind.