Tagasi: Antiigiveeb | Platon

Ilmunud: V. Orav, “Sokratese meetod.” — Eesti Kool 7, 1936, lk 349–355.
Tõlge on dialoogi osadest 79e6–86c3.

Menon (pöördudes Sokratese poole) ütleb: “Sokrates! Ma olen kuulnud, veel enne kui kohtasin sind, et sina muud ei tee kui kahtled kõiges ja äratad kahtlust teistes; näen nüüdki, et sa vaimustad mind, võlud, lihtsalt nõiud, nii et olen täis kahtlust. Sina oma välimusega ja kogu olemusega, kui on lubatav nalja heita, sarnled nähtavasti laia merekala torpeedoga. Sest ka temale läheneja ja temasse puutuja inimene kangestub; sinagi täna tegid minuga silmanähtavalt midagi selletaolist — kangestasid mind ära. Jah, tõesti olen kangestunud hingelt ja keelelt, nii et ei oska üteldagi. Voorusest olen kõnelnud tuhatkord, kestvalt, paljudega ja, nagu näis, mitte tulemusteta; nüüd aga ei oska vastata, mis on üldse voorus. Näib, et sa teed hästi, et ei sõua ega sõida siit ära, sest et teises linnas, olles võõramaalane ja talitades niisamuti, satuksid kui nõid vanglasse”.
Sokrates: “Kaval oled, Menon! Peaaegu petsid mu ära.”
Men.: “Kuidas nii, Sokrates?”
Sokr.: “Tean, milleks otsisid mulle säärase võrdluse.”
Men.: “Milleks siis, sinu arvates?”
Sokr.: “Selleks, et ka mina sind võrdleksin. Ma tean ju, et ilusatele meestele meeldib võrdlus. See on neile kasulik, sest et ilusatele meestele valitakse ka ilusad võrdlused. Siiski ma ei hakka sind võrdlema. Kui sinu torpeedo, teisi kangestades, kangestub ka ise, siis olen tema sarnane; kui aga mitte (ei kangestu), siis ei ole. Mina ju äratan kahtlust teistes mitte sellepärast, et ise saan asjast aru; vaid just sellepärast sunnin teisi kahtlema, et ise kahtlen. Nii ka nüüd; mis puutub voorusesse, siis mina ei tea, milles see seisneb; aga sina, enne kui mind kohtasid, võib-olla teadsid ja äkki sarnanesid mitteteadjaga. Siiski koos sinuga ma soovin arutada ja uurida, mis ta õieti on.”
Men.: “Aga kuidas, Sokrates, sina saad uurida seda, mida üldse ei saa määratella, mis ta on? Millisena kujutled endale asja, mida sa ei tunne, vaid otsid? Isegi kui puutuksid kokku selle asjaga, millest tunned ära, et see ta on, kui varemalt seda ei tunnud?”
Sokr.: “Mõistan, mis sa tahad ütelda, Menon! Kas sa ei märka, millise vaieldava väite tood esile? Nimelt et inimene ei või uurida ei seda, mida teab, ega seda, mida ei tea: ei või uurida seda, mida teab, sest et teab ega vaja sellist uurimust; ei või uurida ka seda, mida ei tea, sest ei tea, mida uurida.”
Men.: “Kas sinu arvates, Sokrates, see ei ole hästi üteldud?”
Sokr.: “Muidugi mitte.”
Men.: “Kas sa võid ütelda: mispärast (ei meeldi sulle)?”
Sokr.: “Võin küll. Ma olen ju kuulanud jumalikes asjus tarku mehi ja naisi.”
Men.: “Mis nad ütlesid?”
Sokr.: “Seda, nagu mulle näib, mis on õige ja hea.”
Men.: “Mida nimelt? Ja kes nimelt (ütles)?”
Sokr.: “Kes seda ütlevad, on preestrid ja preestrinnad, kellede mureks on anda aru oma kohuste täitmisest; ütleb seda ka Pindaros ja mitmed teised nn. jumalikud luuletajad. Nad ütlevad järgmist, kuid vaata ise, kas nende sõnad näivad sulle õiged olevat. Nende õpetuse järele inimhing on surematu ja kord lõpetab oma elu, mis nad nimetavad surmaks, kord sünnib taas, aga kunagi ei kao. Seepärast igaüks peab elama võimalikult pühalikult… Kui aga hing, olles surematu ja tihti sündides, kõike on näinud siin maa peal ja allmaailmas (hauataguses elus), nii et ei ole asja, mida ta ei tunneks, siis ei ole imeks panna, et temas on võimalus meelde tuletada nii voorust kui ka mõnda muud, mis temal varem juba teada oli. Kuna looduses kõik on suguluses, ja hing teadis kõiki asju, siis miski ei takista teda, üht meelde tuletades, — niisugust meeldetuletamist aga inimesed nimetavad teaduseks, — otsimast ka kõike muud, kui aga inimene oleks julge ega väsiks uurimast. Ja tõesti, uurimus ja tunnetus on täiesti meeldetuletus. Niisiis milgi tingimusel ei või pooldada seda vaieldavat väidet: see teeks meid laisaks ja oleks meelitav kuulda effemineeritud isikuile; kuid see (meeldetuletus) virgutab meid tööle ja otsinguile. Seda pooldades ma tahan meelsasti koos sinuga vaadelda, mis on voorus.”
Men.: “Nii, Sokrates! Sa lihtsalt väidad, et me midagi ei uuri, ja et kõik see, mida teaduseks nimetame, on vaid meeldetuletus. Kas võid mulle õpetada, et see tõesti nii on?”
Sokr.: “Ma äsja ütlesin, et sina, Menon, oled kaval; praegugi küsid, kas ma võin sind õpetada, just nagu ei oleks mina see, kes väitis, et teadust (õpetamist) ei ole, on ainult meeldetuletus. Sa tahad, et mina satuksin vasturääkivusse.”
Men.: “Oh ei, Sokrates, vannun Zeusi nimel! Sind kõnetades ei olnud mul sellist kavatsust, kuid ütlesin nii harjumuse tõttu. Kui võid mulle seletada, et on just nii, nagu ütled, siis tee seda.”
Sokr.: “See ei ole kerge; siiski sinu pärast püüan seda teha. Kutsu siia oma hulgalisist teenijaist, keda soovid, et tema juures katset teha.”
Men.: “Hea küll. — Tule siia (kutsub teenija)!”
Sokr.: “Kas ta on kreeklane ja oskab kreeka keelt?”
Men.: “Väga hästi; ta on minu majas sündinud.”
Sokr.: “Pane nüüd tähele, kuidas sulle näib: kas ta hakkab meelde tuletama või hakkab minu juures õppima?”
Men.: “Hüva, panen tähele.”
Sokr.: “Ütle mulle, poisu! Kas tead, et ruut on niisugune nelinurk (joonistab liivale ruudu)?”¹
Poiss: “Tean küll.”
Sokr.: ,Järelikult ruut on niisugune nelinurkne pindala, millel on 4 võrdset külge?”
Poiss: “Muidugi.”
Sokr.: “Tähendab — ka need, keskelt tõmmatud jooned (diagonaalid BD ja AC) on võrdsed?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Aga kas see pindala võib olla ka suurem või vähem?”
Poiss: “Võib küll.”
Sokr.: “Niisiis, kui see külg (AB) võrduks kahe jalaga ja see (AD) — kahega, mitu jalga oleks siis tervikus? Vaata siia (näitab joonisele liivas): kui selles küljes (AB) oleks 2 jalga, aga selles (AD) ainult 1, kas siis kogu pindala ei võrduks 1×2 jalaga?” (mõeldud on muidugi ruutjalg).
Poiss: ” Võrduks küll.”
Sokr.: “Aga et see külg (AD) on ka 2 jalga, kas siis kogu pindala ei võrdu 2×2?”
Poiss: “Jah, võrdub.”
Sokr.: “Järelikult temas on kaks korda kaks jalga?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Aga kui palju on kaks korda kaks jalga? Mõtle hästi järele ja ütle!”
Poiss: “Neli, Sokrates.”
Sokr.: “Aga kas ei või olla teist pindala, mis oleks kaks korda suurem kui see (ABCD) ja ühtlasi niisugune, mil kõik küljed oleksid võrdsed?”
Poiss: “Võib küll.”
Sokr.: “Mitu jalga oleks selles?”
Poiss: “Kaheksa.”
Sokr.: “Hüva! Aga püüa mulle ütelda, kui suur on selles (AEFG) iga külg: tolles (ABCD) on 2 jalga, aga kui pikk selles kahekordses?”
Poiss: “Nähtavasti kaks korda suurem, Sokrates.”
Sokr.: “Kas näed nüüd, Menon? Ma midagi ei õpeta temale, ainult küsin; ja nüüd tema arvab teadvat, kui suur on see külg, millest saame kaheksa jalga suure pindala. Või ei usu sina, et ta seda arvab?”
Men.: “Nähtavasti küll.”
Sokr.: “Järelikult — ta teab?”
Men.: “Oh, ei!”
Sokr.: “Vähemalt arvab, et see oleneb kahekordistatud küljest?”
Men.: “Jah.”
Sokr.: “Vaata nüüd: ta tuletab järkjärgult meelde, nagu peabki meelde tuletatama. — Aga ütle mulle (pöördub poisi poole): kas sa kinnitad, et kahekordistatud küljest tekib kahekordne pindala? Muidugi ma ei mõtle niisugust, mis ühest küljest on pikk (AE) ja teisest — lühike (AD), vaid võrdkülgne ümberringi, nagu see (ABCD), ainult kahekordne võrreldes sellega, nimelt 8 jalga suur. Vaata nüüd: kas ikka näib sulle, et see (kaheksajalane pindala) tekib kahekordistatud küljest (AB)?”
Poiss: “Mulle näib kindlasti nii.”
Sokr.: “Ja see külg (AE) on kahekordne tolle (AB) suhtes, sest me lisasime siia (AB) teise samasuguse (BE)?”
Poiss: “Muidugi.”
Sokr.: “Ja sellest, ütled sa, saab kaheksajalase pindala, kui kõik küljed on niisugused?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Tõmbame temast neli võrdset (AE, EF, FG, GA). Kas mitte seda (AEFG) ei nimeta sa kaheksajalaseks pindalaks?”
Poiss: “Muidugi seda.”
Sokr.: “Kas selles nelinurgas (AEFG) ei ole 4 niisugust (ruutu), millest igaüks võrdub selle neljajalasega (ABCD)?”
Poiss: “Jah, on.”
Sokr.: “Kui palju siis ühtekokku? Kas mitte neli korda nii suur?”
Poiss: “Kuidas siis teisiti?”
Sokr.: “Kas neli korda nii palju moodustab kahekordse pindala?”
Poiss: “Vannun Zeusi nimel, ei ilmaski!”
Sokr.: “Mitu korda siis rohkem?”
Poiss: “Neli korda.”
Sokr.: “Järelikult kahekordistatud küljest, poisu, tekib mitte kahekordne, vaid neljakordne pindala?”
Poiss: “Sul on õigus.”
Sokr.: “Sest et 4×4=16. Eks ole?”
Poiss: “Just nii.”
Sokr.: “Aga missugusest küljest saame 8-jalase pindala? Sest sellest (AE) saame ju neli korda suurema?”
Poiss: “Seda ütlen minagi.”
Sokr.: “Neljajalane (pindala) moodustus aga selle poolest (AB)?”
Poiss: “Nõnda neh.”
Sokr.: “Olgu nii; aga kas kaheksajalane ei ole kahekordne tolle (ABCD) ja pool selle (AEFG) suhtes?”
Poiss: “Muidugi on.”
Sokr.: “Niisiis see (8-jalane ruut) ei teki suuremast kui see (AE) ega vähemast kui too (AB) külg? Eks ole tõsi?”
Poiss: “Näib nii olevat.”
Sokr.: “Hea küll, vasta siis, kuidas sulle näib: kas üks külg ei olnud 2 ja teine 4 jalga (pikk)?”
Poiss: “Jah, oli.”
Sokr.: “Seepärast kaheksajalase pindala külg peaks olema suurem tollest kahejalasest ja vähem sellest neljajalasest?”
Poiss: “Peaks olema nii.”
Sokr.: “Püüa vastata, kui suur ta sinu arvates on?”
Poiss: “3 jalga.”
Sokr.: “Aga kui kolm jalga, kas siis ei tule kolm jalga, kui võtame veel poole sellest (BE), sest et siin (AB) on 2 jalga ja siin (1/2BE) on veel 1 jalg. Samuti ka sellest küljest: 2 on siin (AD) ja 1 siin (DG). Siin ongi sul see pindala, millest sa räägid.”
Poiss: “Nii see on.”
Sokr.: “Aga kui siin on 3 jalga ja seal 3, kas siis kogu pindala ei ole 3×3 jalga?”
Poiss: “Nähtavasti on küll.”
Sokr.: “Mitu jalga on 3×3?”
Poiss: “Üheksa.”
Sokr.: “Aga mitu jalga peab olema kaks korda suuremas pindalas?”
Poiss: “Kaheksa.”
Sokr.: “Järelikult kaheksajalane pindala ei teki kolmejalasest küljest?”
Poiss: “Muidugi mitte.”
Sokr.: “Millisest siis? Püüa meile täpsemalt ütelda, ja kui sa ei soovi arvutada, siis näita, kui suur see peaks olema?”
Poiss: “Vannun Zeusi nimel, et seda ma ei tea.”
Sokr.: “Kas märkad, Menon, millise meeldetuletuse astmeni ta on jõudnud? Varemalt ta ei teadnud ka, milline on kaheksajalase pindala külg, nagu praegugi ei tea seda, kuid vastas julgesti kui teadja inimene ega mõtelnudki kahelda, sest et arvas teadvat; nüüd aga leiab tarviliku olevat kahelda ja, kuna ta ei tea, siis ongi kindel oma teadmatuses.”
Men.: “Sul on õigus.”
Sokr.: “Ja kas ei ole tema praegune olund parem selle asja suhtes, mida ta ei teadnud?”
Men.: “Ka minule näib, et see nii on.”
Sokr.: “Järelikult äratades temas kahtlust ja kangestades, nagu kangestab torpeedo, me arvatavasti ei teinud temale kahju?”
Men.: “Arvan, et ei teinud.”
Sokr.: “Vastupidiselt näib, et valmistasime teda selleks, et ta võiks leida, milles asi seisneb. Nüüd, mitte teades, hakkab ta meelsasti uurima; aga siis ta oleks olnud kindel, et on üsna tihti kerge hulkade ees rääkida, nagu tekiks kahekordne pindala kaks korda pikemast küljest.”
Men.: “Näib nii olevat.”
Sokr.: “Niisiis, kas arvad, et ta oleks hakanud uurima või õppima seda, mida arvas teadvat, ehkki ei teadnud, enne kui langes kahtlusse ja, olles veendunud oma teadmatuses, tundis huvi teada saada?”
Men.: “Ei arva, Sokrates.”
Sokr.: “Niisiis kangestuse olund on temale kasulik?”
Men.: “Vist küll.”
Sokr.: “Vaata nüüd, mis ta avastab, alates niisuguse kahtlusega ja uurides koos minuga, kuigi mina ainult küsin, aga ei õpeta. Valva hoolega, kas leiad, et mina õpetan ja seletan või ainult nõuan tema arvamisi. Ütle mulle (pöördub poisi poole): kas too pindala (ABCD) on neli jalga suur? Kas saad aru?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Kas võime sellele (ABCD) lisada teise, sellele võrdse (BEHC)?”
Poiss: “Võime küll.”
Sokr.: “Ka kolmanda (CHFI), neile kummalegi võrdse?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Kas võime täiendada pindala veel siin selles nurgas (DCIG)?”
Poiss: “Muidugi võime.”
Sokr.: “Kas ei tekkinud siit neli võrdset pindala?”
Poiss: “Tekkis küll.”
Sokr.: “Noh, kui palju on see kogu pindala (AEFG) suurem tollest (ABCD)?”
Poiss: “Neli korda.”
Sokr.: “Aga meie pidime saama ju kaks korda suurema, kas mäletad ?”
Poiss: “Mäletan väga hästi.”
Sokr.: “Vaat’ kas see joon (BD), tõmmatuna ükskõik missugusest ühest nurgast teise lõikab igaühe neist pindaladest kaheks võrdseks osaks?”
Poiss: “Lõikab küll.”
Sokr.: “Järelikult saame 4 võrdset külge, mis ümbritsevad seda pindala (BHID)?”
Poiss: “Saame küll.”
Sokr.: “Vaata nüüd, kui suur on see pindala?”
Poiss: “Ei tea.”
Sokr.: “Kas iga niisugune (BD) joon lõikas pooleks igaühe neist neljast pindalast või mitte?”
Poiss: “Pooleks jah.”
Sokr.: “Mitu niisugust poolt on siis selles (BHID)?”
Poiss: “Neli.”
Sokr.: “Aga kui palju on selles (ABCD)?”
Poiss: “Kaks (poolt).”
Sokr.: “Kui palju on 2×4?”
Poiss: “Kaks korda enam.”
Sokr.: “Mitu jalga on siis siin (BHID)?”
Poiss: “Kaheksa.”
Sokr.: “Millisest joonest?”
Poiss: “Sellest (BD).”
Sokr.: “S.o. neljajalase ruudu joonest, mis on tõmmatud ühest nurgast teise?”
Poiss: “Jah.”
Sokr.: “Niisugust joont sofistid nimetavad diameetriks (diagonaaliks); ja kui ta nimi on diameeter, siis diameetrist (diagonaalist), nagu sa, Menoni poisu, ütlesid, saamegi kahekordse pindala.”
Poiss: “Kahtlemata, Sokrates.”
Sokr.: “Mis arvad, Menon? Kas poiss avaldas oma arvamusi või mitte?”
Men.: “Jah, kõik ta oma arvamused.”
Sokr.: “Aga ta ei teadnud ju, nagu pisut varem veendusime?”
Men.: “Sul on õigus.”
Sokr.: “Kas need arvamused tal siiski olid või mitte?”
Men.: “Olid küll.”
Sokr.: “Niisiis inimesel, kes ei tea, on õiged arvamused sellest, mida ta ei tea?”
Men.: “Nähtavasti.”
Sokr.: “Ja nüüd äkki nagu unenäos tärkavad temas need arvamused. Kui keegi hakkab tihti ja mitmel viisil küsima temalt üht ja sedasama, siis — nõustu — lõppude lõpuks ei tea ta seda mitte halvemini kui teised.”
Men.: “Vist küll.”
Sokr.: “Järelikult teab, ilma kelleltki õppimata, ainult vastates küsimustele, s.o. ammutab teadmised iseendast?”
Men.: “Nii ta on.”
Sokr.: “Kuid ammutada teadmisi iseendast — kas see ei tähenda meeldetuletamist?”
Men.: “Tähendab küll.”
Sokr.: “Ja kas ta ei tuleta meelde sedasama teadmist, mis tal praegu on ja mille ta kunagi oli omandanud või oli alati temas?”
Men.: “]ah.”
Sokr.: “Aga kui tal alati oli teadmine, siis alati oli ka teadja. Kui aga oletame, et ta kunagi omandas teadmised, siis muidugi mitte selles (maapealses) elus. Või on keegi temale õpetanud geomeetriat? Sest kogu geomeetria suhtes teeb ta sedasama, samuti ka teiste teaduste suhtes. Niisiis — kas on keegi temale seda kõike õpetanud? Sina (Menon) kahtlemata pead teadma, seda enam, et ta sinu majas on sündinud ja üles kasvanud.
Men.: “Jah, ma tean, et teda keegi kunagi ei ole õpetanud.”
Sokr.: “Ons tal need arvamused või ei ole?”
Men.: “Peab möönma, Sokrates, et on.”
Sokr.: “Kui ta siinses elus neid ei saanud ega teadnud, kas ei ole siis selge, et nad olid temal ja ta õppis neid tundma mingisugusel muul ajal?”
Men.: “Muidugi.”
Sokr.: “Kas see ei olnud aeg, millal ta ei olnud veel inimene?”
Men.: “Kindlasti nii.”
Sokr.: “Kui aga sel ajal, millal ta oli, aga ei olnud inimene, pidid olema õiged arvamused, mis, küsimuste kaudu esile kutsutud, muutuvad teadmisteks, kas siis tema hing kogu aeg ei ole tunnetusvalmis? Sest on ilmne et ta alati on olemas, ehkki mitte alati ei ole inimene.”
Men.: “Nähtavasti.”
Sokr.: “Kui aga tõde kõigest olemasolevast peitub meie hinges, kas see hing ei ole siis surematu? Seepärast mõnda asja praegu mitte teades, s.o. mitte meelde tuletades, pead sa julgesti hakkama uurima ja meelde tuletama.”
Men.: “Mulle näib, Sokrates, et sa räägid nii hästi, et ei oska üteldagi.”
Sokr.: “Ka minule näib nii, Menon. Kuid mis on üle selle, seda ma kinnitada ei või, aga selle eest, nii palju kui jätkub jõudu, seisan sõna ja teoga, et tunnistades midagi tarvilikuks uurida, mida keegi ei tea, me saame paremaks, julgemaks ja aktiivsemaks kui siis, kui arvame, et on võimatu leida seda, mida me ei tea ega peagi uurima.”
Men.: “Ka see, näib mulle, on hästi üteldud.”

[1] Et õieti aru saada, kuidas Sokrates äratas poisis arusaamist geomeetrilistest algetest, tarvis ette kujutada, et Sokrates esialgu joonistas liivale ruudu ABCD; oletades, et iga külg võrdub kahe jalaga, leidis, et ruudu pindala on neli (ruut-) jalga. Siis küsis: millised küljed peavad olema ruudul, et see oleks kaks korda suurem kui ABCD? Poisile näis, et kaks korda suurem pind-ala pidi tekkima kaks korda pikemaist külgedest. Siis Sokrates pikendabki ruudu küljed kahekordseks ja saab ruudu AEFG, mille pindala võrdub esimese neljakordse pindalaga. Niisiis selgub, et külgede kahekordistamise teel ei saa 8 vaid 16 (ruut-) jalga. Viimaks, et leida ruudu külg, mille pindala oleks kaks korda suurem kui ABCD Sokrates tõmbas viimases diagonaali BD ja ehitab sellest uue ruudu BHID, mille pindala ongi 8 (ruut-) jalga suur. [Tõlkija märkus.]