Tagasi: Antiigiveeb | Platon
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 23–25.
(Sokrates’e surm)
Pärast seda kui Sokrates oli end pesnud ja ta lapsed olid toodud ta juurde — tal oli nimelt kaks väikest ja üks suurem poeg — ja naised ta perekonnast olid sinna tulnud, rääkis ta nendega Kriton’i[1] juuresolekul; olles käsundanud neile, mis ta soovis, käskis ta naistel ja lastel lahkuda ja tuli ise meie juurde. Päikeseloojak hakkas saabuma, sest Sokrates oli viibinud kaua teises ruumis. Tulnud pesemast, ta võttis istet ja ei saanudki enam palju rääkida, kui juba astus sisse üksteistmiku[2] teener, sammus ta juurde ja lausus: “Oh Sokrates, sinuga ei tule mul läbi elada seda, mis teistega. Need nimelt vihastuvad mu üle ja vannuvad mind, kui ma ülemuse sunnil käsen neil mürki võtta. Sind aga olen ma ka muidu sinu siinviibimise ajal õppinud tundma kui kõige suursugusemat, tasasemat ning tublimat meest kõigist, kes kunagi siia on tulnud. Ja ka nüüd tean ma selgesti, et sa ei vihastu minu, vaid nende üle, keda sa tunned olevat oma surma süüdlased. Nüüd aga, sa tead ju, mida tulin kuulutama, ela hästi ja püüa võimalikult kergesti üle saada paratamatusest.” Puhkedes nutma ta pöördus ja lahkus. Sokrates lõi pilgu ta poole ja sõnas: ,,Ka sina ela hästi ja küllap meiegi nii teeme!”[3] Meile aga ütles ta: “Kui osavõtlik on see mees! Kogu selle aja on ta mind vaatamas käinud, mõnikord vestles ta minuga ja oli üldse väga lahke mees, ja nüüd kui õilsameelselt ta nutab minu pärast! Kuid olgu peale, Kriton, kuulgem ta sõna; toogu keegi mürki, kui see on valmis hõõrutud, kui aga mitte, siis hõõrutagu seda.”[4] Sellepeale vastas Kriton: “Kuid ma arvan, Sokrates, et päike helgib alles mäeharjadel ja pole veel looja läinud[5]. Pealegi ma tean ka teisi, kes võtsid alles üsna hilja mürki; pärast seda kui neile oli antud sellekohane käsk, süües ja juues enne tublisti ja heites ühte nendega, kelle järele nad tundsid igatsust. Ära kiirusta, aega on!” Sokrates vastas: ,,Need, kellest sa räägid, talitavad nõnda täitsa põhjendatult, sest nad arvavad sellest kasu saavat; mina aga jätan selle tegemata täitsa põhjendatult, sest mina ei arva sellest midagi kasu saavat, kui võtaksin mürki veidi hiljemini; naeruvääristuksin ainult iseenese silmis, ihaldades elada ning püüdes säästa, kus pole enam midagi säästa. Nii siis kuula sõna, mine ja ära tõrgu!”
Seda kuuldes andis Kriton märku oma teenijale, kes seisis ta läheduses. See läks välja ja tõi vähe aja pärast kohtuteenri, kes pidi andma mürki, mis tal oli peekris valmis hõõrutud. Teda nähes ütles Sokrates: ,,Noh, mu sõber, sa oled asjatundja; mida tarvis teha?” — ,,Muud midagi”, vastas too, ,,kui pärast joomist kõndida edasi-tagasi, kuni sääred rammestuvad, siis aga pikali heita, küll ta siis mõjub juba iseenesest.” Ühtlasi ulatas ta peekri Sokratesele. See võttis nõu vastu ja üsna rõõmsameelselt, ilma et oleks värisenud või muutunud jumes või ilmes, vaid vahtides, nagu tal oli viisiks, pungisilmi kohtuteenri otsa, küsis sellelt: ,,Mis sa arvad selle joogi kohta, kas tohib sellest kahja[6] tuua kellelegi?”[7]?” — “Me hõõrume ainult niipalju, Sokrates”, vastas too, “kui arvame sellest joomiseks jätkuvat.” — ,,Ma mõistan”, ütles Sokrates; “ent paluda tohime ometi jumalaid ja peamegi seda tegema, et rännak siit sinna toimuks õnnelikult; sellepärast ma palungi seda ja sündigu nii.” Nende sõnadega asetas ta peekri huultele ja jõi selle üsna sõõmukalt ning hõlbuga tühjaks. Meist oli enamik senini üsna võimeline olnud tagasi hoidma pisaraid; kui me aga nägime teda joomas ning juba joonud olevat, ei läinud see meil enam korda, vaid minulgi[8] voolasid pisarad vägisi ojana, nii et ma pidin katma oma näo ja nutma — mitte aga tema, vaid iseenda saatuse üle, kuna ma mõtlesin, missugusest sõbrast ma pean nüüd ilma jääma. Kriton oli juba enne mind üles tõusnud, sest ta ei suutnud tõrjuda pisaraid. Apollodoros[9], kes juba varemini oli lakkamatult nutnud, puhkes nüüd uuesti kurtma ja kaebama, murdes kõikide juuresolijate südamed, välja arvatud Sokrates ise, kes hüüdis: ,,Mis te ometi teete, veidrad inimesed! Mina just sellepärast saatsingi naised minema, et nad niimoodi ei talitaks; sest ma olen kuulnud, et elust tuleb lahkuda heade ennete saatel. Nii siis olge vaiksed ning kannatlikud.” Kuuldes seda me tundsime häbi ja hoidusime pisaraist. Tema aga kõndis edasi-tagasi ja kui ta märkas, et tal sääred hakkasid rammestuma, heitis ta selili, sest nõnda oli käskinud kohtuteener, kes tõi talle mürki. See katsus teda siis aegajalt ja vaatles ta jalgu ning sääri. Siis pigistas ta kõvasti Sokratese jalga ja küsis, kas ta midagi tunneb; tema aga vastas: ei. Sellepeale pigistas ta sääri ja minnes nii kord-korralt ülespoole ta näitas meile, kuidas Sokrates vähehaaval külmenes ja kangestus. Ta puudutas teda veel ja ütles meile, et kui mõju ulatub südameni, siis saabub surmahetk. Nüüd oli tal peaaegu kogu alakeha muutunud juba külmaks, kui ta korraga heitis endast katte — ta oli nimelt kaetud — ja ütles — need olid ta viimsed sõnad —: “Kriton, me võlgneme Asklepios’ele kuke[10], tooge see talle ohvriks ja ärge jätke seda tegemata.” — “Küll see sünnib”, vastas Kriton, “kuid mõtle järele, kas sul muud veel midagi on ütelda.” Sellepeale ei vastanud Sokrates enam midagi, vaid vähe aja pärast ta võpatus ja kohtuteener kõrvaldas talt katte, ta pilk oli tardunud. Nähes seda Kriton sulges tal suu ja silmad.
[1] Sokratese innukas õpilane, kes tahtis oma varanduse ohverdada selleks, et Sokrates vabastada vanglast.
[2] Kohtuotsuste täidesaatmiseks määratud üheteistkümneliikmeline komisjon.
[3] Iroonia: surmaminev Sokrates loodab tõesti veel “hästi elada”, sest ta usub ju hauatagust elu ja on veendunud, et see elu on võrratult parem praegusest.
[4] Mürgi (Cicuta virosa L.) seemneid hõõruti uhmris surmava mahla saamiseks.
[5] Surmanuhtlused pandi toime pärast päikese loojamist.
[6] = jookohver, libatsioon.
[7] Siit ilmneb Sokratese sügav kiindumus jumalaisse: ta tahtis isegi oma surmajoogist tuua neile ohvri, ühtlasi aga ka tema haruldane meelerahu ning humoorsus.
[8] Phaidon’il, Sokratese õpilasel, kes jutustab selle loo Sokratese eemalviibinud austajaile.
[9] Üks Sokratese õpilasist.
[10] Sokrates kujutleb elu haigusena, surma tervistumisena sellest,
mille tänutäheks tuleb arstikunsti jumalale Asklepiosele ohverdada kukk.