Tagasi: Antiigiveeb | Plinius Noorem
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 59–61.
(Traianus’e kirjavahetus Plinius Nooremaga kristlaste kohtlemise asjus)
C. Plinius Keiser Traianusele.
Minu põhimõtteks, isand, on küsida sinult nõu kõigis asjus, milles ma kahtlen. Kes võiks küll paremini juhtida mind kõhkluses või nõustada mu vilumatust? Juurdlustest kristlaste üle pole ma kunagi võtnud osa, sellepärast ei tea ma, mida ja kui suurel määral on siin viisiks nuhelda või uurimisi toimetada. Olen tublisti kõhelnud, kas teha vahet vanuse suhtes, või ei maksa eristada ka kõige õrnemaid milleski tugevamaist, kas anda maad kahetsusele, või ei tasu sellel, kes kord kristlane on olnud, enam loobuda, kas karistada paljast nimekandmist, ka kui häbiteod puuduvad, või nimega kaasas käivaid häbitegusid. Seni olen talitanud nendega, keda on süüdistatud minu ees kristlastena, järgmisel viisil. Ma küsitasin neid, kas nad on kristlased. Kui nad jaatasid, küsitlesin neid teist ja kolmat puhku surmanuhtluse ähvardusel. Jäid nad kindlaks oma vastuse juurde, siis lasksin ma nad hukata. Sest ma ei kahelnud, et, milline nende tunnistus ka ei oleks, nende tõrksust ja paindumatut kangekaelsust tuleb nuhelda. Teised, kes olid tabatud samast meeletusest, märkisin ma üles Rooma saatmiseks, sest nad olid Rooma kodanikud. Varsti levis juurdluse kestel, nagu see taotseb sündida, süüdistus laiematele ringidele ja esines rohkem kaebusejuhtumeid. Mulle esitati anonüümne kaebekiri, mis sisaldas paljude nimesid. Kõik need, kes eitasid end kristlased olevat või olnud olevat ja kes hüüdsid minu etteütluse järgi jumalate poole ja ohverdasid viirukit ja veini sinu pildile, mis ma olin käskinud selleks otstarbeks kohale tuua ühes jumalate kujudega, ja kes peale selle teotasid Kristust, missugustest tegudest ühekski ei suudetavat sundida neid, kes on tõelised kristlased, arvasin ma lahti lasta tulevat. Teised, kes olid üles antud kaebaja poolt, ütlesid end kristlased olevat, eitasid seda aga peagi: nad olevat küll kristlased olnud, kuid loobunud sellest, mõned kolme, mõned rohkem, mõningad koguni kahekümne aasta eest. Ka need kõik austasid sinu pilti ja jumalate kujusid ning teotasid Kristust. Ent nad tõendasid, kogu nende süü või eksimus seisnud selles, et nad taotsenud kokku tulla kindlaksmääratud päeval enne päikesetõusu, laulda vastastikku Kristuse, otsekui Jumala auks laulu, kohustada üksteist vandega ei mitte mingiks kuriteoks, vaid ümberpöördult just selleks, et nad ei pane toime vargust, röövingut ega abielurikkumist, ei murra sõna ega keeldu hoiust nõude korral tagasi maksmast. Selle järel olevat neil viisiks olnud lahkuda ja pärast uuesti kokku tulla, et toitu võtta, mis olnud aga harilik ning süütu[1]. Sellest olevat nemad aga loobunud pärast minu edikti, milles panin sinu käskkirjade kohaselt salaühingud keelu alla. Seda enam arvasin tarvis olevat küsitada kahelt ümmardajalt, keda nimetati diakonissideks, piinamise teel, mis on tõsi. Ma ei leidnud aga midagi muud kui jõledat piiritut ebausku. Sellepärast lükkasin edasi juurdluse ja otsustasin sinult nõu küsida. Asi näis nimelt nõuküsimise väärsena, peamiselt hädaohtu sattujate suure arvu tõttu. Sest palju inimesi igast east, igast seisusest, isegi mõlemast soost satub hädaohtu nüüd ja veel edaspidigi. Selle ebausu taud pole levinud ainult linnades, vaid ka külades ja koguni maal, kuid mulle näib, et teda võib summutada ja parandada. Vähemalt niipalju on kindel, et peaaegu juba mahajäetud templid muutuvad jällegi külastatuks, kaua unarusse jäetud ohverdused hakkavad uuesti toimuma ja kõikjal müüakse ohvriloomi, kelle jaoks leidus nüüdseni äärmiselt vähe ostjaid. Sellest on kerge järeldada, kui suur hulk inimesi laseks end parandada, kui anda neile kahetsemise võimalus.
Traianus Pliniusele.
Oled tarvitanud õiget menetluseviisi, armas Secundus, juurdluse toimepanekul nende suhtes, kelle kohta teatati sulle, et nad on kristlased. Ei ole ju võimalik üles seada mingit üldist eeskirja, mis võiks olla niiöelda kindlaks juhteks. Üles otsida inimesi ei maksa; kui nende peale aga kaevatakse ja nad leitakse süüdi olevat, siis tuleb neid karistada, kuid nõnda, et see, kes eitab end kristlase olevat ja näitab seda üles ka oma teoga, paludes meie jumalaid, saab kahetsuse läbi andestuse osaliseks ka siis, kui ta minevik on olnud kahtlane. Anonüümseid kaebekirju ei tohi aga tähele panna ühegi süüdistuse puhul. Sest see annaks väga halba eeskuju ja poleks sugugi meie aja vääriline.
[1] Pühast õhtusöömaajast valesti arusaamine põhjustas süüdistuse, nagu sööksid kristlased oma salakoosolekuil inimeste liha ja verd, sellest siis süüdistatute tõendus, et nende toit olnud harilik ning süütu.