Tagasi: Antiigiveeb | Plutarchos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 30–32.
(Aleksander Suure nooruseeast)
Aleksander sündis kuuendal hekatombaioonil[1], samal päeval, kui Artemis’e tempel Efesoses maha põletati[2]. Kõik maagikud, kes viibisid parajasti Efesoses, pidasid seda õnnetust teise õnnetuse ettetähenduseks ja jooksid mööda linna, pekstes oma nägu ja karjudes, et see päev on sünnitanud ühtlasi suure häda ning hukatuse Aasiale.
Philippos’ele aga, kes oli parajasti vallutanud Poteidaia, toodi korraga kolm rõõmusõnumit. Üks oli see, et illüürlased olid Parmenion’i[3] poolt võidetud suures lahingus, teine, et ta oli võidusõiduhobusega võitnud Olümpia mängudel, kolmas oli Aleksandri sünd. Rõõmu, mis ta selle üle loomulikult tundis, suurendasid veel ennustajad, kes seletasid, et kolme võidu tähe all sündinud prints saab võidetamatuks.
Aleksandri välimust näitavad kõige paremini Lysippos’e kujud; see oli nimelt ainuke kujur, kelle poolt Aleksander ise tahtis lasta end kujutada. Eriti see, milles Aleksander leidis pärast oma järglaste ja sõprade hulgast palju jäljendajaid, nimelt kaela sirutus, mis kaldus vähe pahemale poole, ja ta silmade kilav pilk on kunstniku poolt täpsasti tabatud. Apelles[4] aga, kes maalis teda piksenoolt käes hoidvana, ei jäljendanud õieti tema näojumet, vaid kujutas seda liiga tõmmuna ning võidununa. Aleksander olnud aga heleda jumega, nagu räägitakse, ja see heledus tõmbunud eriti rinnal ja näol pisut punakaks.
Juba poisikesepõlves paistis silma tema mõõdukus, sest nii tuisakas ja kärsitu kui ta muidu ka ei olnud, osutus ta kehaliste lõbude suhtes ükskõikseks ja avaldas nende nautimises suurt tagasihoidlikkust. Tema auahnuses peitus aga kaalukas ning kõrgehingeline meelelaad, mis oli vastolus tema vanusega. Sest ta ei hinnanud mitte igasugust kuulsust, missugust päritolu see ka ei oleks, nagu Philippos, kes edvistles sofistlikult oma kõneosavusega ja laskis müntida oma rahadele võidud, mis ta saavutas oma rakenditega Olümpia mängudel, vaid kui tema seltsilised pärisid talt, kas ta ei tahaks osa võtta võidujooksust Olümpia staadionil — ta oli nimelt hea jooksja —, vastas ta: “Siis küll, kui mu võistlejaiks seal oleksid kuningad.” Atleetideseisusse näib ta üldse vaenulikult suhtunud olevat, sest korraldades väga palju võistlusi mitte ainult näitlejaile, vilepuhujaile ja kitaroididele[5], vaid ka rapsoodidele[6], samuti igasuguseid jahte ja rapiirivehklusi, ei ole ta poksi ega pankrationi[7] jaoks tõsise meelega kunagi määranud mingit võiduhinda.
Võõrustades kord Philippose äraolekul Pärsia kuninga saadikuid, sai ta nendega tuttavaks ja võitis oma lahke meelega nende poolehoiu. Selle asemel et esitada neile lapsikuid ning tühiseid küsimusi, päris ta teateid teekonna pikkusest ja reisimisviisidest Aasia sisemaal, samuti kuningast endast, kuidas ta suhtub vaenlastesse ja kui suur on pärslaste sõjaline jõud. Selle üle imestunud saadikud ja ei olevat mikski pannud Philippose paljukiidetud osavust, võrreldes ta poja hoogsa kõrgelennulise vaimuga.
Igakord kui sai teatavaks, et Philippos on vallutanud mõne kuulsa linna või saavutanud tähtsa võidu, ei olnud Aleksander seda kuuldes sugugi rõõmus, vaid ütles oma kaasealistele: “Teate, poisid, isa võtab mul kõik eest ära, minule ei jäta aga ühtki suurt ning hiilgavat tegu teiega korda saata.”
Aleksandri eest hoolitsejaiks oli määratud, nagu võib arvata, palju kasvatajaid, pedagooge ja õpetajaid; nende kõikide eesotsas seisis Leonidas, karmi iseloomuga mees ning Olympias’e[8] sugulane.
Nähes poisi tõrksat loomust, mida sõideldes ei suudetud sundida, mõistliku põhjenduse abil aga hõlpsasti võidi juhtida kohusetäitmisele, püüdis Philippos ise teda rohkem veenda kui käskida; ja kuna ta ei usaldanud täiesti poja ülevaatust ning harimist muusika ja muude tavaliste õpiainete käsitlejate hoolde, laskis ta kutsuda kuulsaima ning õpetatuima filosoofi, Aristoteles’e, makstes talle ilusa ning sündsa õppetasu. Nimelt ta laskis Stageira linna[9], kust oli pärit Aristoteles ja mille ta oli hävitanud, uuesti üles ehitada ja seadis jalule pakkuläinud või orjastunud kodanikkude endised õigused. Kooliks ning õppekohaks määras ta oma pojale Mieza[10] läheduses asuva nümfihiie, kus praegugi veel näidatakse “Aristotelese kivi-istmeid ja varjulisi puiesteid”.
Nähtavasti ei õpetatud Aleksandrile mitte ainult eetikat ja politikat, vaid ta sai osa ka salajastest ning sügavamatest filosoofilistest teadustest. Mulle näib, et ka armastust arstikunsti vastu on Aristoteles rohkem kui keegi teine Aleksandrile külge pookinud. Viimane oli üldse oma loomu poolest teaduse- ning õpihimuline ja suur lugemisearmastaja. Iliast, mida ta tarvitas Aristotelese poolt parandatud väljaandes, pidas ja nimetas ta sõjakunsti käsiraamatuks. Seda hoidnud ta alati koos pistodaga oma peapadja all, nagu jutustab Onesikritos[11].
Alguses hindas ja armastas Aleksander Aristotelest, nagu ta ise ütles, mitte sugugi vähem kui oma isa, sest sellele võlgnevat ta elu, tollele aga ilusa elu. Pärastpoole aga suhtus ta temasse kaunis umbusklikult; mitte et ta temale kuidagi liiga oleks teinud, kuid lahkus, milles puudus endine soojus ja südamlikkus, sai võõrdumise tunnismärgiks. Ent temasse istutatud ja algusest peale koos temaga üleskasvanud innukas armastus filosoofia vastu ei kadunud tal kunagi hingest.
[1] Esimene kuu ateena kalendris, vastab meie juuli-augustile.
[2] Keegi võrukael süütas ta põlema, soovides sel teel kuulustada oma nime tulevastele põlvedele. Ta piinati surnuks, kuid joonia linnade üksmeelne otsus, vaikida tema nimi igavesti surnuks, ei täitunud: me ikkagi tunneme seda meest, ta nimi on Herostratos.
[3] Philippose ja pärastpoole Aleksander Suure tublim väeülem, surmati hiljemini Ekbatanas umbusklikuks muutunud Aleksandri poolt.
[4] Antiikaja kuulsaim maalikunstnik.
[5] Tsitrimängijad.
[6] Eepiliste luuletiste esitajad.
[7] Kombinatsioon poksist ja maadlusest.
[8] Aleksandri ema.
[9] Chalkidike poolsaarel Makedoonias.
[10] Linn Makedoonias.
[11] Aleksandri saatja Aasia retkkonnal, kirjutas vähese väärtusega kiidukõnelise ajaloo Aleksandri tegudest.