Tagasi: Antiigiveeb | Plutarchos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 17–20.
(Aristeides)
Aristeides oli Kleisthenes’e seltsimees, kes pärast türannivalitsust seadis jalule riigikorra; sealjuures austas ja imetles ta riigimeestest kõige rohkem lakedeemonlast Lykurgos’t ja kaldus aristokraatliku riigikorra poole, leidis aga endale vastase Neokles’e pojas Themistokles’es, kes pooldas demokraatiat. Mõned räägivad, et nad juba lapsepõlves koos üles kasvades sattunud kohe algusest peale teineteisega vastollu igas asjas, olgu see tões või naljas, teos või sõnas, ja selles nende omavahelises võistluses avaldunud kummagi loomus: üks olnud pealiskaudne, hulljulge ja kaval ning asunud agarusega kohe iga asja kallale; teine aga olnud püsiva ning kindlameelse iseloomuga, õigluses järeleandmatu, kes isegi nalja pärast ei lubanud endale valet, kelmust ja pettust. Imestuseväärsena tundus tema meelerahu politilise elu keerises, sest ta ei läinud uhkeks auavalduste puhul ja jäi raskeil päevil vaikseks ning rahulikuks, pidades tarvilikuks täita oma riigimehekohuseid isamaa vastu mitte ainult ilma igasuguse rahalise palgata ja tasuta, vaid samuti ka au peale lootmata. Sellepärast, kui kord kostsid teatris Aischylos’e[1] jambid, mis käisid Amphiaraos’e[2] kohta:
“Ei näida ainult, olla õige ihkab ta
ja viljab hinge süüvind voodsat künnimaad,
kust võrsub tulvil tuumakate nõude noos —”
pöörasid kõik oma pilgud Aristeidesele, otsekui kuuluks temale säärane voorus kõige rohkem.
Ka ägedusele ja vaenumeelsusele oli ta äärmiselt tugev õiguse nimel vastu astuma. Räägitakse, et kord, kui ta oli kaevanud oma vaenlase kohtusse ja kohtunikud ei tahtnud pärast süüdistuskõnet kaebealust enam kuulatagi, vaid nõudsid kohe hääletamiskivikesi[3] tema vastu, olevat Aristeides üles hüpanud ja koos süüalusega palunud, et viimast ka kuulataks ning võimaldataks talle seda, mille kohta tal oli seaduslik õigus. Teinekord, lahendades ise tüli kahe lihtkodaniku vahel, kellest üks ütles, et ta vastane olevat teinud Aristeidesele palju ülekohut, lausunud ta: “Armas sõber, räägi parem, mis ta sinule on kurja teinud, sest ma mõistan kohut praegu sinu, mitte enda huvides.”
Kui ta oli valitud riigisissetulekute hooldajaks, näitas ta, et mitte ainult tema kaasaegsed ametnikud, vaid ka tema eelkäijad olid enda jaoks palju kõrvale toimetanud, iseäranis Themistokles. See kogus siis suure hulga inimesi Aristeidese vastu, süüdistas teda aruande esituse puhul pärast ametiaja lõppu riigivarguses ja viis läbi Aristeidese süüdimõistmise. Sellepeale tõstsid aga linna tähtsaimad ning parimad mehed säärase pahameeletormi, et teda mitte ainult ei vabastatud trahvist, vaid määrati uuesti finantside valitsejaks. Nüüd teeskles ta, nagu kahetseks ta oma endist käitumist, näitas end palju leplikumana ja võitis suure poolehoiu riigiraha näppajate hulgas, sest ta ei võtnud ette mingeid juurdlusi ega nõudnud täpsust, nii et nad võisid täita oma pungad riigivarandusega ja ülistasid siis ülemäära Aristeidest ning soovitasid teda tungivalt rahvale, nähes vaeva, et ta valitaks uuesti ülevaatajaks. Valimiste puhul aga pidas ta rahvale noomituskõne: ,,Kui ma ustavalt ja ausasti täitsin oma ametikohuseid”, ütles ta, “koheldi mind teotavalt; nüüd, kus olen suure osa riigiraha varastele saagiks jätnud, tundun teile imestuseväärilise kodanikuna. Mina ise tunnen praeguse au üle rohkem häbi kui hiljutise süüdimõistmise üle, teile aga avaldan oma kaastundmust, et teie juures toob parema kuulsuse kelmidele meele järgi olek kui riigivaranduse hoidmine.” Selle kõnega ja toimepandud varguste päevavalgele toomisega sulges ta suu oma senistel ülistajail ning soovitajail ja sai kõige väärikamate meeste tõelise ning õiglase kiituse osaliseks.
Kõikidest Aristeidese voorustest avaldas rahvale kõige sügavama mulje tema õiglus. Seepärast sai talle osaks kõige kuninglikum ning jumalikum hüüdnimi “õiglane”, kuigi ta oli vaene mees ning pärit lihtrahva hulgast. Kuid see nimetus, mis oli alul lugupidamise väljenduseks, sai pärastpoole kadestuse põhjustajaks, peaasjalikult Themistoklese mõjul, kes levitas rahva sekka kuulujutu, nagu oleks Aristeides, kaotades kohtukojad sel teel, et ta otsustas ja lahendas ise kõik tülid, nõutanud endale märgatamatult ainuvalitsuse, kuigi ilma igasuguse kaitseväeta. Ka rahvas, kes uhkusteles oma võidu pärast[4] ja pidas end suurimate tegude väärseks, tundis pahameelt nimetuse puhul, mis ülendas selle kandjat massi hulgast. Nii kogunesid nad kõikjalt linna ja ostrakiseerisid Aristeidese.
Kildudele kirjutamise ajal andnud keegi kirjaoskamatu ning täiesti harimatu mees oma killu Aristeidese kätte, pidades teda päris harilikuks meheks, ja palus teda kirjutada sellele Aristeidese nime. See küsis imestunult, kas siis Aristeides on talle midagi kurja teinud. “Ei midagi”, vastas mees, “ma ei tunnegi teda, kuid mind tüütab see, et kuulen teda igalpool nimetatavat Õiglaseks.” Seda kuuldes ei olevat Aristeides midagi vastanud, vaid kirjutanud oma nime killule ja andnud selle tagasi. Kui ta pidi juba lahkuma linnast, tõstis ta käed üles taeva poole ja palus, et ateenlasi ei tabaks iialgi olukord, mis sunniks rahvast teda meelde tuletama[5].
Kolm aastat hiljem, kui Xerxes tungis läbi Tessaalia ja Boiootia Attika poole, tühistasid ateenlased seaduse[6] ja otsustasid maapagulased tagasi kutsuda, kartes eriti Aristeidese pärast, et ta astub vaenlaste ridadesse ja avatleb palju kodanikke üle minema barbarite poole. Kuid nad olid väga valel arvamisel sest mehest, kes mitte ainult enne seda otsust ei olnud lakkamatult mõjustanud ja õhutanud kreeklasi oma vabadust kaitsma, vaid ka pärast, kui Themistokles oli kõikvõimsaks ülemjuhatajaks, aitas ja nõustas teda kõiges ja tegi niimoodi üldsuse huvides oma vihaseimast vastasest kuulsaima mehe.
[1] Suur attika tragöödiakirjanik.
[2] Müütiline ennustaja ning nägija muistses Kreekas.
[3] Vannutatud meeste kohtus toimus otsusetegemine salajase hääletuse teel kohtunikkude poolt urnisse lastud kahesuguste kivikeste kaudu, millest valged tähendasid õigeks-, mustad aga süüdimõistmist.
[4] pärslaste üle Maratoni väljal a. 490.
[5] Eriti selles palves avaldub Aristeidese suuremeelsus, sest iga harilik surelik oleks säärasel korral palunud oma paotajaile olukorda, mis oleks neid sundinud teda veel kord meelde tuletama ja tagasi kutsuma.
[6] See nägi ette kümneaastase paguluseaja.