Tagasi: Antiigiveeb | Plutarchos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 47–48.
(Caesar’i tapmine)
Kui Caesar tuli sisse[1], tõusis senat aupaklikult püsti, Brutus’e vandeseltslased aga kogunesid osalt Caesari tooli taha, osalt astusid nad talle vastu, otsekui tahtes kaasa aidata Tillius Cimber’i[2] eestpalvele tema paotatud venna pärast, ja nii järgisid nad Caesarit paludes kuni tema toolini. Caesar võttis istet, tõrjus palved tagasi, ja kui nad hakkasid vägisi peale käima, sai pahaseks nende üle. Siis haaras Tillius mõlema käega kinni Caesari toogast ja tõmbas selle tal õlgadelt maha, mis oli kallaletungi leppemärgiks. Esimesena lõi Casca[3] talle pistodaga löögi kaela lähedusse, mis polnud aga surmav ega raske, sest lööja oli, nagu see loomulik, säärase mestangu[4] alguses kohkvel. Caesar pöördus siis ümber, haaras kinni põueodast ja hoidis seda käes. Mõlemad hüüdsid nüüd nagu ühest suust, haavatu ladina keeli: “neetud Casca, mis sa teed?” — lööja aga vennale kreeka keeli: “aita, vend!”
Kui algus oli niimoodi tehtud, tabas neid, kes asjast midagi ei teadnud, selle sündmuse mõjul säärane kohmetus ja hirmuvärin, et nad ei söandanud põgeneda ega appi rutata ja ei julgenud isegi häält teha. Tapmiseks relvastunud vandeseltslased välgutasid aga igaüks haljast pistoda ja Caesar, piiratud nende ringist, kohates kõikjalt, kuhu ta pilgu pööras, lööke ning oma silmnäo ees sähvivat terast, pisteti läbi, sarjatult kõikide kätest otsekui kinnipüütud metsloom. Sest kõik pidid osa võtma mõrvast ning valama ohvri verd. Sellepärast andis siis ka Brutus talle hoobi kubemesse. Mõned jutustavad veel, et Caesar kaitses end teiste vastu, karjus ja väänles siia-sinna, kui ta aga nägi Brutust[5] paljastatud pistodaga, tõmbas ta endal tooga üle pea ja langes kas juhuslikult või tapjaist tõugatuna aluse juurde, millel seisis Pompeiuse kuju[6]. See piserdus mõrtsukatööst tublisti veriseks, nii et näis, nagu oleks Pompeius ise olnud kättemaksu eestseisjaks oma vaenlase kallal, kes lebas nüüd ta jalul, tõmmeldes paljude haavade käes. Caesar olevat saanud nimelt kakskümmend kolm haava. Ka paljud tapjad said üksteiselt haavata, suundes nii palju lööke üheainsa keha pihta.
[1] Senati-istungile 15. märtsil a. 44 e. Kr., mis peeti tol korral Pompeius’e teatri kõrval asuvas viimase poolt ehitatud sammaskojas.
[2] Varemalt üks agaramaid Caesari poolehoidjaid.
[3] P. Servilius Casca, oli a. 43 rahvatribuuniks; tema vend C. Servilius Casca pidas sama ametit käesoleval aastal (s. o. 44 e. Kr.).
[4] hädaohtlik ettevõte, julgustükk.
[5] keda Caesar pidas oma sõbraks ja kellele ta oli määranud oma pärandist suurema annaku.
[6] mille Caesar oma ausameelsuses ise oli lasknud uuesti üles seada.