Tagasi: Antiigiveeb | Plutarchos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 40–42.
(Marcus Porcius Cato Censorinus)
Juba lapsest saadik töös, mõõdukas eluviisis ja sõjateenistuses üles kasvanud, oli Cato tubli kehaehitusega, mis võimaldas talle head jõudu ja tervist. Kõneoskust ta harjutas ja haris otsekui oma teist keha, abistades kohtuprotsesside puhul ümberkaudsetes külades ja linnakestes kõiki, kes teda selleks palusid. Esialgu tunti teda kui agarat asjaajajat, pärastpoole ka kui osavat kõnemeest ja edaspidi avaldus neile, kes liikisid temaga, teatud tugevus ja vaimusuurus tema iseloomus, mis janunes tähtsate tegude ja juhtiva koha järele riigielus.
Oma esimese sõjakäigu teinud ta seitsmeteistkümneaastasena tolle paiku, kui Hannibal edukalt rüüstas Itaaliat. Lahingus paistis ta silma löögivõimsa käega, püsikindla seisangu ja kõrgi ilmega. Sealjuures tarvitas ta vaenlaste vastu ähvardavaid sõnu ja karmi tooni, mõeldes ja õpetades täitsa õieti, et säärased asjad hirmutavad vaenlast tihti palju rohkem kui mõõk. Retkede puhul jõi ta vett; ainult kõrvetava janu korral nõudis ta äädikat, ja kui jõud hakkas kahanema, võttis ta natuke lahja veini.
Kui Fabius Maximus vallutas Tarentumi linna, võttis Cato tema juhatusel sõjakäigust osa, olles veel üsna poisike. Siin oli ka keegi pütaagorlane Nearchos, kellega tal oli olnud külalis-sõpruslik vahekord; sellelt püüdis ta tundma õppida pütaagorlaste põhimõtteid. Kuuldes tema kõnelustest, et lõbu, nagu õpetas ka Platon, on suurimaks pahede söödaks, keha hingele peamiseks õnnetuseks, hakkas ta veel enam armastama lihtsust ja mõõdukust. Muide olevat ta kreeka kirjandusega tutvunud alles hilja, ja asudes juba üsna kõrges vanaduses kreekakeelsete raamatute kallale, olevat ta kõnekunsti alal Thukydides’est vähe, Demosthenesest aga rohkem kasu saanud. Ent tema teostesse on küllaldaselt põimitud kreeklaste väiteid ning jutustusi ja tema mõtteterade ning sententside hulgas leidub paljugi neid, mis on sõnasõnalt tõlgitud.
Üks kõige suursugusemaid ning tähtsamaid mehi roomlaste hulgas tol ajal oli Valerius Flaccus, kes oli osav märkama teistes tärkavat tublidust ja heatahtlik seda kasvatama ning kuulsusele juhtima. See omas Cato naabruses maid. Oma orjade kaudu sai ta teada Cato töökusest ning eluviisist ja kuulis oma imestuseks, kuidas ta varahommikuti sammub turuplatsile ja on seal abiks neile, kes teda paluvad, kuidas ta siis, tulnud tagasi maale, töötab talvel ürp seljas, suvel ilma riieteta koos oma orjadega, sööb nendega samas lauas sama leiba ja joob sama viina. Ja kui siis mainiti veel muiski asjus tema tublidust ning mõõdukust, samuti ka tema tuumakaid väljendusi, käskis Valerius kutsuda ta enda juurde õhtusöögile ja õhutas teda alustama Roomas politilist karjääri. Cato läks sinna ja võitis endale lühikese ajaga hulga pooldajaid ning sõpru oma kohtuliste kaitsekõnedega, kusjuures Valerius oli talle abiks au ja tähtsuse omandamisel, ja nii sai ta esialgu sõjatribuuniks[1], siis aga kvestoriks. Pärastpoole, olles juba hiilgavas kuulsuses, kandideeris ta koos Valeriusega kõige kõrgemaile auameteile ja valiti ühes temaga konsuliks ja tsensoriks.
Oma kõneosavuse kaudu sai Cato väga tähtsaks ja teda nimetati üldiselt rooma Demostheneseks, kuid veel nimekam ning kuulsam oli ta oma elu poolest. Sest mees, kes harrastas esiisalikku töökust, leppis lihtsa õhtusöögiga, külma einega, kehva riietusega ja tavalise elamuga, kes pidas paremaks ülearust mitte vajada kui seda omada, oli haruldus, kuna juba tol ajal Rooma riik ei säilitanud oma suuruse tõttu enam kombepuhtust, vaid valitsedes paljude maade ja rahvaste üle, segunes paljude kommetega ja võttis eeskuju mitmekesistest eluviisidest. Täie õigusega imetlesid siis roomlased Catot, nähes, kuidas teised murduvad eluraskuste all ja hellituvad lõbude mõjul, tema aga kummastki võidetamatuna, mitte ainult niikaua, kui ta oli alles noor ning auihkaja, vaid raugaeaski ning kandes juba halle juukseid pärast oma konsulaati ning triumfi, püsis otsekui võidukas atleet ikka veel ettekirjutatud elukorra juures ning jäi iseendale täiesti sarnaseks kuni oma surmani.
[1] Leegioniülem.