Tagasi: Antiigiveeb | Polybios
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 39–40.
(Hannibal Rooma ees)
Hannibal asus teele Kapuast pärast õhtusööki, jättes vahituled põlema, et ükski vaenlane ei märkaks ta kavatsust. Liikudes hoogsas ning vahetpidamatus retkes läbi Samniumi, kusjuures ta teeäärsed maakohad alati laskis eelväel läbi uurida ning vallutada, oli ta, kuna Roomas viibiti mõtetega alles Kapua ja sealsete sündmuste juures, märgatamatult läinud üle juba Anio jõest ja tulnud Roomale nii lähedale, et ta võis asuda laagrisse linnast mitte rohkem kui 40 staadioni kaugusel. Kui see oli sündinud ja teade sellest Rooma jõudnud, sattusid linlased äärmisse ärevusse ja ahastusse, sest see oli juhtunud äkitselt ja täiesti ootamata, kuna Hannibal ei olnud veel kunagi tulnud linnast nii väikese vahemaa kaugusele. Ühtlasi tõusis ka arvamine, et vaenlased ei oleks kunagi tulnud nii ligidale ning muutunud nii jultunuks, kui sõjaväed Kapua ees poleks hävitatud. Sellepärast mehed vallutasid aegsasti müürid ja sündsad paigad linna ees, naised aga käisid ühest templist teise ja palusid jumalailt abi, pestes juustega templite põrandaid. Sest see on neil viisiks, kui äärmine hädaoht ähvardab isamaad. Kui aga Hannibal oli laagri üles löönud ja kavatses järgmisel päeval ette võtta linna ründamiskatse, tõi asjaolude ootamatu ning juhuslik kokkusattumus roomlastele pääsemise. Nimelt Cnaeus ja Publius[1] olid juba varemini korraldanud ühe leegioni värbamise ja vandega kohustanud sõdureid ilmuma tolleks päevaks relvistunult Rooma; teise leegioni värbamise ja ülevaatusega oldi parajasti ametis. Nii oli siis hulk mehi iseendast kogunenud hädatarvilikuks ajaks Rooma, kust konsulid viisid nad südilt vaenlase vastu ja asudes laagrisse linna ees ajasid nurja Hannibali pealetungi. Sest alguses kartaagolased tõesti tungisid peale, kuna neil ei puudunud lootus, et nad suudavad väevõimuga vallutada isegi Rooma. Kui nad aga nägid vastaseid rivistunult ja varsti sellepeale said kuulda ühelt vangilt, mis oli juhtunud, loobusid nad linna ründamisest, rüüstasid aga ümber luusides maid ja põletasid maju.
[1] Cnaeus Fulvius ja Publius Sulpicius Galba, konsulid a. 211 e. Kr.