Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Looming 5 (1924), lk 324.

(Sed tempus lustrare)

Aeg täis nüüd, et Helikon vallata teisiti tuleb,
Haimoni täkkele taas teisiti juhata teed.
Lahinguin kogenuist nüüd mina sõdureist ihaldan laulda,
Sest, kuidas roomlaste juht võidule talutab neid.
Ning kui ei küüni mu jõud, juba tahtmine kiitustki pälvib, (5)
Suurimaks tegudeks ju tahegi austuse väärt.
Veenust noorena ma, nüüd lahinguid kiitku mu laulud,
Ennem kuis Amorist sa, lüüra mu, sõdadest nüüd!
Tõsise meelega nüüd ning aulikult mängida tahan:
Muusa mind õpetab taas mängima lüüral, mis uus. (10)
Tõuse siis taas, minu vaim, jäta madalad laulud, ning jõudu
Nüüd Pieerlased taas koguge, ’t üleneks laul.
Näha ei tahagi Eufrat, kuis pageden võitlevad partrid
Ning teda ahtistab ju, Krassus et surma sai sääl.
India, sulle Augustus, ju valmistab uhket triumfi (15)
Ning Araabia kõrk väriseb juba su een;
Ning kui julgeks üks maa sinu käskudest põigelda mööda,
Tundma saab siis vast, milline käsi on sul.
Ma aga seuran su teid, sinu kuulsatest tegudest laulden,
Surematuks ma saan. Andku see jumalaist üks! (20)
Ning kui ei ulata me pääd jumala ülevat kätte,
Jalgade ette tõest’ küll paneme pärja me siis:
Nõnda siis toon mina, mannetu võitlustest kuulsatest laulma,
Lõhnasid küdeva see väikese anni ju nüüd.
Siiski ei üksinda voola Helikon-lättest mu laulud, (25)
Amor ei ole see vaid, laulma mis kihutab mind.