Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Looming 4 (1923), lk 339–340.

(Scis here mi multas)

Et mulle korraga, tead, meie neitsitest meeldivad mitmed:
Et see mull’ kannatust toond, tead juba, Temofoon.
Millalgi asjata ei mina hulgu bulvaaridel ringi;
Olgu teaatringi see, ärritet mõningast loost,
Olgu, et näitleja teeb mõne maheda käega žesti, (5)
Olgu, et ilusam laul heliseb lauliku suust:
Alati piiluvad taas silmad salaja ümber mu ringi
Otsiden kaunimat naist, vaevalt kel kaet on rind
Ning kelle kiharad tõest’ ümber ekslevad ereda otsa,
Sätendav gemma kel juust kamminguks kinnitab pääl, (10)
Kui mõni upsakas neid oma pilguga lootust ei anna,
Jäisena veena küll siis tilkuma higi mul lööb.
Miks mina, Temofoon, nõnda alati, küsid sa, armun.
On korra Amorist jutt, küsi ei keegi siis “miks?”
Miks mõni veristab taas oma randmeid pühitset noaga, (15)
Omale haavu taas lööb früügia nõidusest aet?
Igale ühele, eks, ole loodusest ant mõni pahe:
Armasta alati mõnd minule annud natuur,
Võib olla, ’t minule ant Tamüüra-lauliku saatus:
Ilusa neitsiti jaoks pime ma olla ei saa. (20)
Paistan ma jõvvetu, kõhn sulle, siis sina rängasti eksid:
Veenuse teenistus eal minule kahju ei too.
Küsida neitsitelt võid: on tihtigi kogeda võinud
Neitsit, et hiilgavalt ma pidanud vastu kõik ööd.
Isegi Jupiter kord Alkmeene võtt omale armsaks: (25)
Kakskord mainitud ööl pimenes taevane telk.
Sugugi nõrgem ta polnd kui uvvesti välkusid heitis:
Amori läbi ei teps nõrkenud jumalik jõud.
Kas? Ahilles, kui kord Priseidose sülelust jättis,
Jooksid kas vähem vast siis Früügid tessaallase eest. (30)
Kas? Julm Hektor kui kord Andromahose asemelt tõusis,
Arvad, mükeenlased siis kartust ei tunnudki vist?
Laevade hirm oli üks, linnamüüride murdja neist teine,
Pelides olen ma tõest’, samuti Hektor ma julm.
Vaata, kuis taas ning taas kord kuu, kord on päikene taevan, (35)
Nõnda ka minule küll vähe on neitsitit üht.
Süleleb neitsidest üks ning hoiab mind armsasti hõlman,
Tagasi tõrjub ehk mind, läheneb teine mull’ pea;
Või teda pahandab täht, mille viib talle alandlik käskjalg,
Teadku siis tõesti ta, Amor mull’ teise ju toob. (40)
Hoidvad ju kindlamalt kaks köit tormiden vintsutet laeva,
Kindlam on emagi just, imetab kahte kui last.