Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Odamees 2 (1928), lk 51.

(Hesterna, mea lux)

Joobnuna hilisel ööl, minu armas, kui tuikusin ringi
Ning polnud ühtegi kätt, toetand oleks mis mind,
Tee pääl äkki, ei tea, palju jõmpsikaid piiras mu ümber
(Lugemast keelas mind hirm, teadmatu mulle ses tarv),
Tõrvikud põlesid käen, mõned varustet olid ka noolil, (5)
Ning mulle isegi näis, mõningad seoste kaas.
Alasti olid nad kõik. Ning nurjatum kõikidest nõnda:
“Siduge” ütles, “see mees, kõigile hästi ta tunt.
Tema see on, keda haavatud neitsit on siduda käskind.” —
Ütles ning õlule ling oligi heidet ju mull’. (10)
Stüksi mind visata üks tahab, järele ähvardab teine:
“Tapkem see logelei, kes salgab, et jumalad me!
Armuken, kõlvatut sind, peab valvama kogu öö üksi:
Varitsed, nurjatu sa, uste vaid võõraste een!
Vallandab armuke kui tanu purpursed Siidoni paelad, (15)
Avavad ripsmed end, magusat magamist täis,
Ümber ei hõlju sul siis araabia aasade lõhnad,
Enge amor mis just enese käega teind.
Halastust, vennaksed, nüüd juba kahjatsus närib ta südant,
Ning juba maja me een, kuhu ta tuvva on käsk.” (20)
Ootmatult mähkisid siis mind mantlisse uvvesti öelden:
“Mine ning õpi, et öil kodu sa olema pead!”
Vaadata tahtsin ma (päev juba saabus), kas üksi ta puhkab,
Asemel üksinda tõest’ Küntiat lamamas näen.
Tulbastin: eales veel nõnda kaunis ei ole ta olnud (25)
Isegi tuunikan ei, värvind mis austrite mahl;
Vesta nüüd templisse läeb, und omale seleta laskma
Minule, temale kas hädaoht ähvardab vast.
Nõnda ta seisis mu een veel ringuten magusaist unist
Katmatud liikmed, oi, kui ilusad silmile küll! (30)
“Kuidas nii varane” ta, “sina luurai sõbrannade järgi?
Arvad, et rikut ma nii, mehed kui olete te?
Pole nii kõlvatu ma, mulle ühestki armsast on küllalt.
Mõtled, et valin kas see, truima valin ma või?
Ei sina leia siit tõest’ ei korratu aseme jälgi: (35)
Magand et oleks siin kaks, kirglikku armatsust taas.
Vaata, mu rinnast ei üht üles rahutut ohetki tõuse,
Möödunud himurast ööst kahtlane oleks see märk.”
Ütles ning tõrjuden mant minu kallistust parema käega
Tõuseb, ja kiiresti siis tuhvlisse libiseb jalg. (40)
Nõnda siis minule said sulet amorist pühimad uksed:
Ning sest saadik ei üht järgnend mull’ õnnekat ööd.