Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Sädemed 4 (1924), lk 58.

(Nox media)

Südaöö oli, kui talt, minu käskjannalt, saabus üks kiri:
Tiibri et tuleksin veel kaldaile kiiresti ma,
Sinna, kus valendav kõrgustik püstitab toredaid losse
Ning kus Aniusveed langevad avarail teil.
Mis mina teen? Lähen salaja pimedust kasuten öösist, (5)
Kardan, et julmid mind käed tapavad ära sel teel?
Kui mina ’i järgneks nüüd tema palvele kartuse pärast
Südant mul lõhestaks tõest’ enam ta öösine nutt.
Patustin kord, kogu aasta mind eemale hoidis siis endast:
Halastust iialgi talt minule osaks ei saa. (10)
Siiski, kes oleks nii halb, et armunud kohelda nõnda:
Sikrosest julgesti viib armukse läbi üks tee;
Armastai kes, see võib rahuga rännata sküütegi keskel,
Nii pole ükski barbaar, viga et armunul teeks.
Juhatab kuu talle teed, hädaohtudest hoiavad tähed (15)
Isegi Amor ta eel tõrvikul valgustab teed.
Vihased koeradki ju hohe sulevad kiskuvad lõvvad,
Julge on igaüks tee, astub mis armastai eal.
Millal siis on üks armastai lamanud enese veren?
Ohutu? Alati on Veenus neil haaslaseks teel. (20)
Kui mina teaksin tõest’, et mu surmale järgneksid peied,
Oleksin õnnelik ma, sarnane et minu lõpp.
Lõhnava õliga mind tema võiaks, ning asetaks pärja
Havvale, valvaks siis sääl truima hoidjana mind.
Annaksid jumalad, et minu kondid sinna’i saaks maetud, (25)
Rahvahulk käratseb, kus tallaten tavalist teed,
Armas on kadunul tõest’ üks lihtne ning varjukas küngas:
Varjaks mu küngast üks puu, eemal mis käidavast teest,
Või, kus kohutand on meri luited; sääl hingaksin rahun;
Teadmatu ilmale nii, kes mina olen või kust. (30)