Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Sädemed 4 (1924), lk 52.

(Ergo tam doctae nobis)

Nõnda mu tahvliksed siis on tõesti kaotsi läinud,
Nendega mõningad read kadusid minule koon.
Tarvitet kavva ju neid, väga ilusad polnud nad enam,
Märgita teadagi see, tarvitand kesse on neid.
Rahuldid mind nemad siis, kui vihastid vahel mind neitsid, (5)
Teadmatu mõndagi hääd oskasid rääkida m’ust.
Kallid ei olnud nad tõest’, polnd tarvitand tegija kulda,
Pukspuust valmistet vaid, vahagi hõõrut ju päält.
Valmistet olid — ükskõik, truilt teenisid alati mind nad:
Tagajärg alati hää, toimisid tahvliksed kui (10)
Mõnikord armsamalt tõid nemad minule sarnase teate;
“Vihastan, viivitai, sa! Õdangul eile kus jäid?
Ilusam sulle vast näis mõni teine, kes nurjatut juttu
Sinule rääkiden m’ust pahaseks sinu on teind?”
Või tema kirjutab taas: “Tule, naudime täna, me kaksi:(15)
Amor on valmistand ju võõrused ülevaks ööks.”
Mis hõik üks armastai, tark ning neitsit ei lobise kokku
Magusan jutun, kui kaob tundide järele tund,
Oh, mind õnnetut küll! Nüüd tõest’ mõni ihnuskoi kannab
Tahvleile varandust suurt, paneb siis kaduvve nad. (20)
Kes mulle tagasi toob need, sellele antagu kulda:
Kes mitte’i tahakski siis vaheta kullaga neid,
Poisken, oi! jookse siis, kõigi sammaste all annan teada,
Et Esquilium koht, tahvlite omanik kus.