Tagasi: Antiigiveeb | Suetonius

Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 46.

(Caesar väejuhina)

Lahinguid ei alustanud Caesar mitte ainult ettekavatsetult, vaid ka juhuslikult, sagedasti otse teekonnalt tulles, mõnikord kõige räpasema ilmaga, kui tema pealetungi kõige vähem võis oodata. Alles oma elu lõpu poole muutus ta võitlusseastumises kõhklevamaks, arvates, et mida sagedamini ta on võitnud, seda vähem tohib proovida õnne, ja teades, et ta ühe võiduga ei saavuta kunagi niipalju, kui üks kaotus talt võiks röövida. Ühtki vaenlast ei löönud ta, ilma et oleks vallutanud ka tema laagri; nii ei andnud ta hirmunud vaenlasele sugugi aega. Kui võit muutus küsitavaks, eemaldas ta hobused, eeskätt iseenda oma, et, põgenemise abinõud riisutud, paigalpüsimise vajadus oleks seda suurem.