Tagasi: Antiigiveeb | Tacitus
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 54–58.
(Rooma tulikahju ja esimene kristlaste tagakiusamine Nero ajal)
Järgneb ränk õnnetus, mille kohta pole teada, kas see aset leidis juhuslikult või printsepsi[1] kurja kavatsuse tõttu — autorid teatavad nii üht kui teist —, kuid kõigest, mis tabanud meie linna tule vägivalla läbi, oli see kõige raskem ja hirmsam. Tuli sai alguse tolles tsirkuse osas, mis asub Palatinus’e ja Caelius’e[2] mäe küljel. Seal hakkasid ühtlasi põlema poed, kus leidus säärast kaupa, mis toiduks tulele. Otsekohe vallutas tugev leek, tuule aetud, tsirkuse kogu selle ulatuses. Takistuseks polnud olemas ei maju, piiratud tulemüürega, ei templeid, ümbritsetud vallega, ei ka muud tõket. Tuli levis kiiresti kõigepealt tasandikele, tõusis siis kõrgustikele, laastas uuesti madalikke. Kustutuskatsed osutusid hilistunuiks õnnetuse kiiruse tõttu, samuti asjaolu tõttu, et linn oli tulekardetav oma kitsaste, sinna ja tänna kõverduvate tänavate ja lugematute hooneteridadega, nagu vana Rooma seda oli. Pealegi hirmunud naiste kaebed, vanade jõuetud ja noorte abitud sammud, kusjuures ühed hoolitsesid eneste, teised teiste eest, tõmmates endaga kaasa nõrku või teisi ootama jäädes, kord viivitades, kord kiirustades — see kõik takistas kustutamist. Tihti juhtus, et sellal kui inimesed vaatasid tagasi, piiras tuli nad sisse eest ja külgedelt. Ja kui nad pääsesid lähematesse paikadesse, osutusid needki tulest vallutatuiks, ning isegi kohad, mida nad pidasid kaugeteks, leidsid nad eest samas seisukorras. Viimati, mitte teades, mida vältida, mida taotleda, täidavad nad tänavad, heidavad maha väljadele. Mõned hukkusid, kuigi oli võimalik pääseda, peale seda kui olid kaotanud kogu oma varanduse, isegi igapäeva elatusvõimaluse, teised jälle armastusest ligidaste vastu, keda nad polnud suutnud päästa. Muide, sagedaste ähvarduste tõttu isikuilt, kes kustutamist takistasid, ei julgenud keegi tulele tõkkeid teha. Leidus aga ka niisuguseid, kes avalikult heitsid majadesse tõrvikuid, seejuures hüüdes, neile olevat nii kästud — kas selleks, et karistamatumalt toimetada röövimisi, või oli neile tõepoolest säärane käsk antud.
Tol ajal viibis Nero Antiumis[3], kust ta alles siis Rooma sõitis, kui tuli hakkas lähenema ta majale, millega ta oli ühendanud Palatium’i ja Maecenas’e[4] pargi. Siiski ei suutnud ta tulele piiri panna, ning see vallutas Palatiumi, tema maja ja kogu ümbruse. Ent lohutuseks ulualuseta ja hulkuvale rahvale avas ta Marsi välja[5], Agrippa[6] ehitised ja isegi oma pargi ning käskis kiires korras ehitada hooneid vaese rahva mahutamiseks. Ka laskis ta Ostiast[7] ja lähedastest munitsiipiumidest[8] sisse vedada toiduaineid ja vähendas leiva hinna kolme sestertsini[9]. Nii rahvameelepärane kui see ka oli, ei tabanud see siiski eesmärki, sest oli levinud kuuldus, Nero olevat just sellal, kui leegitses linn, astunud oma lossi näitelavale ja deklameerinud värsse Troia hukkumisest, kujutades käesolevat õnnetust Troia katastroofina.
Kuuendal päeval suudeti viimati Esquilinus’e[10] jalal tulele piir panna, peale seda kui olid maha lõhutud hooned määratul maa-alal, nii et taltsutamatule vägivallale vastu astus tühi ruum ja just kui lage taevas. Kuid veel polnud kadunud hirm ega rahvale ilmunud tagasi lootus, kui tuli uuesti lõi leegitsema, seekord enam avarates linna paikades; nii hukkus inimesi vähem, see-eest aga varises rohkem kokku jumalate templeid ja sammastikke, määratud lõbusaks ajaveeteks. See tulikahi oli häbistavam, sest see tekkis Tigellinus’e[11] maa-alal, Aemilianus’e linnaosas, ja arvati, Nero olevat endale otsinud kuulsust uue linna asutamisega, mis pidi kandma tema nime. — On teada, et Rooma jaguneb 14-sse linnaossa; neist jäi puutumata neli; kolm põles maha maani, kuna seitsmes püsisid vaid vähesed kokkuvarisenud ja suitsenud hoonete ahervaremed.
Ei oleks kerge loendada mahapõlenud era- ja üürimajade ning templite arvu. Kuid igivanadest pühamutest hukkusid tules Servius Tullius’ele[12] pühendatud Luna[13] tempel, siis suur altar ja jumalakoda, pühendatud Hercules’ele arkaadlaselt Euander’ilt esimese Roomas viibimise ajal, Jupiter Stator’i[14] tempel, ehitatud Romulus’e tõotusel, Numa[15] kuninglik loss ja Vesta koda ühes rooma rahva penaatidega; ja kui palju hukkus veel varandusi, kogutud nii paljude võitudega, kui palju kreeka kunsti tähtteoseid ja vaimukangelaste vanu ja ehtsaid töid! Nii mäletas vanem põlv, kuigi suur oli uuestisündiva linna hiilgus, palju asju, mida võimatu oli asendada. — Leidus inimesi, kes ära märkisid, et käesolev tuleõnnetus sai alguse 19-ndal juulil, samal päeval, kui seenonid[16] süütasid põlema vallutatud linna. Teised on oma õhinas niikaugele läinud, et leidsid mõlema õnnetuse vahel sama arvu aastaid, kuid ja päevi.
Nero kasustas muide kodulinna õnnetust selleks, et ehitas endale lossi, milles imestust ei äratanud seevõrra kuld ja kalliskivid — nendega oldi juba harjunud ja elupillavuse tõttu olid need igapäevseks nähtuseks — kuivõrra aasad ja tiigid ning just kui mahajäetud paikades siin metsad, seal lagendikud väljavaatega kaugusse. Ehitusmeistriks ja plaanitegijaks olid Severus ja Celer, kes omasid leidlikku vaimu ja julgust, et printsepsi varanduse pilkeks kunstlikul teel taotleda isegi seda, millest oli keeldunud loodus. Nad olid nimelt lubanud kaevata laevasõiduks kõlbliku kanali Avernuse järvest[17] kuni Tiberi suuni, juhtides selle kuiva mereäärt mööda ja läbi tee peal asetsevate mägede. Sest vee muretsemiseks ei leidu tollel maa-alal mingisuguseid rõskuseallikaid peale Pomptiinumi soode; muidu on pind mägine ja kuiv, ja kuigi võimalduks sellest läbi tungida, oleks vaev väljakannatamatu ning otstarbetu. Siiski tegi Nero katset läbi kaevata Avernusele lähedamaid mäeahelikke, millise asjatu katse jälgi praegugi püsib.
Linnaosa, mis üle jäi lossi alla võetud maa-alast, ei ehitatud üles, nagu pärast galli tulikahju, plaanita ja kuis juhtus, vaid majad planeeriti ridadesse, tänavad tõmmati laiad, majade kõrgust piirati, jäeti avarad hooviruumid ja määrati sammastikud üürimajade esikülgede kindlustuseks. Nero andis lubaduse, et ehitab need sammastikud omal kulul ja annab hooviruumid omanikele üle risust puhastatuina. Lisaks seadis ta preemiad vastavalt iga majaomaniku sotsiaalsele järjele ja majanduslikule seisundile ning määras kindlaks aja, mille kestel era- või üürimajad tuli valmis ehitada, et preemiaid omandada. Risu väljaveokohaks valis ta Ostia sood ja käskis laevadel, mis moona vedasid Tiberile, seda tagasisõidul peale võtta. Mis majadesse enestesse puutub, siis pidi neid teatud osades ehitatama palkideta ja kindlustatama Gabii või Alba[18] kiviga, mis tule suhtes hädaohutu; ka ei tohtinud majadel olla ühiseid seinu, vaid iga üksik pidi ümbritsetama iseenda müüriga. Edasi seati valve vee järgi, et seda kõrvale ei juhiks eraisikud, vaid et see rikkalikumalt ja tihemalt voolaks üldiseks tarvituseks. Ka tuli igaühel hoovi peal valmis hoida tulekustutusabinõusid. — Need otstarbekohased sammud mõjusid muuseas kaasa linna kaunistuseks. Leidus siiski inimesi, kes arvasid, et too endine linna välimus oli eelistatav tervishoidluse seisukohalt, kuna kitsaste tänavate ja kõrgete majade tõttu ei saanud päikese kuumus nii väga läbi tungida; nüüd aga lõõmavat linn päikese kuumuses tugevamini lahtiste ja laiade tänavate tõttu.
Säärased olid abinõud, mida ette kirjutas inimlik hoolitsemine. Siis otsiti teid jumalate lepitamiseks. Küsitleti sibülli raamatuid ja nende põhjal korraldati palveteenistus Vulcanus’ele, Ceres’ele ja Proserpina’le[19]; Junot lepitasid matroonid alguses Kapitooliumil, siis lähedama mere ääres, kust ammutati vett, millega piserdati tempel ja jumalanna kuju; ning püha söömaaega ja öist teenistust korraldasid naised, kelle mehed olid elus.
Kuid ei inimlik abi ega printsepsi helde käsi või jumalate lepituskatsed ei suutnud vaigistada häbistavat kuuldust, mille põhjal arvati, et tuleõnnetus oli tekkinud käsu peale. Seepärast, leidnud kuulduse kõrvaldamiseks valesüüdlased, nuhtles Nero kõige valitumate karistustega neid, kes, vihatud häbitegude pärast, omasid lihtrahva juures kristlaste nime. Selle nime põhjustajaks oli Kristus, kes hukati Tiberius’e valitsusajal prokuraator[20] Pontius Pilatus’e käsu põhjal; kuid kahjulik ebausk, maha surutud ajutiselt, tungis uuesti laiali, mitte ainult Juudamaal, tolle kurja sünnipaigas, vaid isegi pealinnas, kuhu igalt poolt kokku voolavad igasugused julmused ja inetused, et siin poolehoidu leida. Nii siis võeti kinni kõigepealt need, kes end süüdlasteks tunnistasid, selle järel tabati mainitud kinnivõetute teadaannete põhjal määratu hulk inimesi, keda ei süüdistatud seevõrra tulesüütamises kui vaenus inimessoo vastu. Lisaks nende surmale määrati teotused: nad mässiti metselajate nahkadesse ja neid lasti surnuks pureda koertel või päeva lõppedes süüdati neid põlema öiseks valgustuseks. Selle etenduse jaoks määras Nero oma pargi ja korraldas mänge tsirkuses, kusjuures ta ise, riietatult vankrijuhina, liikus pleebsi ridades või sõitis vankril. See tekitas kaastundmust kristlaste vastu, kuigi nad olid süüdlased ja teenisid äärmist karistust; sest näis, nagu ei oleks hukatud neid üldsuse kasuks, vaid selleks, et rahuldada ühe isiku õelust.
[1] Rooma isevalitsejad, hoidudes põlatud “kuninga” tiitlist, lasksid end nimetada Caesar’iks (= keiser), imperaatoriks või printsepsiks (= eesmine, tähtsaim), sellest meie “prints”.
[2] Üks Rooma seitsmest künkast.
[3] Muistne linn Laatsiumis merekaldal.
[4] Augustus’e aegne rikas kirjanduseharrastaja ning poeetide patroon.
[5] Seal peeti muidu rahvakoosolekuid ja võistlusmänge.
[6] Augustuse väimees ning väepealik, Actium’i lahingu võitja (a. 31 e. Kr.).
[7] Rooma sadamalinn Tiberi jõesuus.
[8] Linnad Itaalias (välja arvatud Rooma) iseenda seaduste ja ülemustega, kuid Rooma kodanikuõigusega.
[9] Vaka eest.
[10] Üks Rooma seitsmest künkast.
[11] Nero mõjukas armualune ning ta hullustuste kaaslane.
[12] Kuues Rooma kuningas.
[13] Kuujumalanna
[14] = Hoidja, Päästja.
[15] Teine Rooma kuningas.
[16] Gallialaste suguharu, võitis roomlased a. 390 e. Kr. Allia jõe ääres ja põletas maha nende linna.
[17] Asub Kampaanias Cumae linnast pisut põhja pool.
[18] Linnad Rooma läheduses nõrgkivimurdudega.
[19] Ceres’e tütar, manalavalitseja Pluto abikaasa.
[20] Asehaldur.