Tagasi: Antiigiveeb | Thukydides
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 20–23.
Katke Perikles’e hauakõnest.[1]
Algan kõigepealt meie esivanematega, sest nii oleme õiglased nende vastu ja ühtlasi on sünnis käesoleval silmapilgul austada nende mälestust. Sest asustades meie maad pidevas järjestikkuses on nad põlvkondade vaheldudes pärandanud selle maa meile vabana tänu oma vahvusele. Niihästi nemad on ülistuseväärt kui ka veel rohkem meie isad, sest lisaks päritule nad saavutasid mitte ilma vaevata võimuala, mäherdust nüüd kasustame, ja andsid selle üle praegusele põlvele. Võimuala edaspidises kasvus oleme aga ise olnud kaastegevad, eriti kes me viibime praegu alles parimas meheeas, ja oleme varustanud linna kõigiti nii sõja kui rahu puhuks omaga täiesti toime tulevaks. Jätan mainimata sõjalised vägiteod, mille kaudu on toimunud üksikud juurdevõidud, sest neile, kes ise seda teavad, ei taha ma pikemalt rääkida sellest, kuidas me ise või meie isad on vahvasti tõrjunud barbarite või kreeklaste vaenulikke kallaletunge. Ent määrase püüdmise varal oleme jõudnud niikaugele ja missuguse riigikorralduse tõttu ning mäherduse teoviisi tagajärjel on saavutatud käesolev suurus, tahan selgitada esimeses järjekorras.
Me kasustame riigikorda, mis ei aima järele teiste seadusi; pigemini oleme ise mõnele eeskujuks, kui et jäljendaksime teisi. Ja kuna riigivõim pole väheste, vaid paljude käes, nimetatakse seda korda demokraatiaks[2]. Eraasjus on seaduste ees kõik samaõiguslikud, mis puutub aga üldisse lugupidamisse, siis eelistatakse meil riiklikus elus inimest sedamööda, kuidas keegi osutub milleski silmapaistvaks, mitte aga rohkem erakondliku kuuluvuse kui tubliduse kohaselt; samuti pole vaesuse tõttu keegi, kes suudaks riigi heaks midagi korda saata, takistatud selles väärikuse puudusel. Vabameelselt korraldame oma ühiskondlikke asju ja ei kannata igapäevastes askeldusis avalduva vastastikuse umbusalduse all; me ei kurjusta, kui keegi paneb toime midagi erakordset, ega avalda seejuures pahameelt, ehk küll kahjutut, ent siiski teisele haavavat. Tegeldes tülitamatult oma eraasjadega, hoidume avalikus elus rikkumast seadusi peamiselt aukartusest nende vastu, alistudes igakordseile ülemusile ja seadusile, iseäranis kõigile neile seadusile, mis kaitsevad ülekohut kannatavate huve ja mis, kuigi nad on kirjutamatud, teevad avaliku arvamise ees häbi nende rikkujale.
Aasta läbi kestvate võistlusmängude ja ohvriteenistustega pakume vaimule rohkesti võimalusi töövaevast kosumiseks, samuti maitseka kodusisustuse kaudu, mille igapäevane naudiskelu peletab nukruse. Peale selle toimub meie linna suuruse tõttu meile igalt maalt kõikide asjade sissevedu, nii et võime nautida võõraste rahvaste saadusi samasuguse mõnuga kui kohalikke tooteid.
Me erineme aga oma vastastest ka sõjanduse harrastuses selle poolest, et hoiame oma linna avatuna kõigile ja ei takista võõrastepaotusega kedagi tundma õppimast või vaatamast seda, mille varjamatust nägemisest mõni vaenlane võiks kasu saada, sest me usaldame vähem igasuguseid ettevalmistusi ja sõjakavalusi kui meie eneste rinnus hoovavat südikust sõjalisiks ettevõtteiks. Mis puutub kasvatusse, siis meie vastased karastavad mehisust endis juba alates varasest noorusest vaevaka harjutuse teel, meie aga elame muretult ja astume samajõulistele ohtudele vastu mitte vähema innu ja hooga. Ja kuigi me meeleldi sööstame ohtudesse pigemini küll ükskõiksuse tõttu nende vastu kui raskustes karastatud harjumuse tagajärjel ja mitte niivõrra seadustest dikteeritud kui eluviisist sisendatud vapruse sunnil, oleme meie ometi teistest selle poolest ees, et me ei kurna end enneaegu tulevaste hädade nimel, kuid sattudes neisse, ei ole siiski aremad teistest, kes veedavad elu alalõpmatus vaevas.
Niihästi selles on meie riik imestuseväärne kui muiski asjus. Me armastame ilu edvisteluta ja tarkust hellitatud olekuta; rikkust kasustame rohkem teovahendiks kui hooplevaks sõnutsemiseks, ja vaesust tunnistada pole kellelegi häbiks, küll aga on häbistavam töö abil temast mitte välja rühkida. Samad inimesed hoolitsevad meil koduste kui ka riiklikkude toimingute eest ja kuigi ühed siirduvad ühele, teised teisele tegevusele, ei puudu neil riiginduses oim, sest üksnes meie ei pea rahulikuks kodanikuks, vaid kõlbmatuks inimeseks seda, kes sugugi ei võta osa riiklikust elust. Me ise embkumb kas otsustame või kaalutleme korralikult küsimusi, mitte kõnesid asjale kahjuks pidades, vaid pigemini seda, et asutakse tarviliku teo juurde enne, kui ollakse tast kõnede kaudu küllalt informeeritud. Sest me erinevus teistest seisab ka selles, et ühtlasi avaldame äärmist julgust ja samal ajal kaalutleme küpselt ka kavatsetud ettevõtet, kuna teistel toob teadmatus südidust, kuid kaalutlus kõhklust. Tugevaima loomusega inimesteks tuleb aga õigusega pidada neid, kes täitsa selgesti tunnevad nii elu koledusi kui mõnusid, ja ometi ei kohku tagasi hädaohtude ees.
Ka õilsameelsuses oleme vastandid teistele: me ei püüa nõutada endile sõpru, kasustades teiste teeneid meie vastu, vaid osastades neid ise teistele. Suurema kindlusega võib aga loota, et armastuseväärsust, mille eest ollakse talle tänuvõlglane, püüab heategija ise säilitada heatahtlikkuse kaudu selle vastu, kes sai tema heateo osaliseks; vastutasu võlgneja on aga vähem innukas, teades, et heateo tasumine tema poolt pole enam armastuseväärsus, vaid ainult võlakustutus. Meie üksinda aitame kartmatult teisi, mitte niivõrra tulukuse kaalutlusel kui vabadusel rajaneva usalduse põhjal.
Kokkuvõttes võime öelda, et kogu meie riik on Hellase kool; iga mees meie seast võib samas isikus suurima elastsuse ning mängleva kergusega arendada oma isiksuse isepiisavaks kõige mitmelaadsemate tegevusalade suunas. Et see ei ole ainult päevakohane hooplik sõnutsus, vaid faktidel rajanev tõde, seda näitab meie riigi võimsus, mis on sääraste eluviiside saavutis. Proovi korral meie riik osutub teiste praeguste riikide hulgas ainsana suuremaks tema kohta käibivast kuuldusest ja ainult tema ei anna võimalust ründavale vaenlasele pahameeleks, kui ollakse võidetud sääraste vaenlaste poolt, ega alistunuile etteheiteks, nagu oleksid neil vääritud valitsejad. Loonud võimu, mis kinnitatud tähtsate tõendite varal ning millel küllaldaselt tunnistajaid, saame imestuse osaliseks nüüdse ning tulevaste põlvede poolt, ilma et vajaksime Homerost ülistajaks või kedagi teist, kes valmistab oma loominguga hetkelist naudingut, kuna faktidel põhinev tõde hävitab väärkujutluse, vaid oleme oma vahvusega sundinud muutuma kõik maad ja mered endile kättesaadavaks ning rajanud kõikjal igavesed mälestised heast ning kurjast. Säärase riigi eest vaprasti võideldes langesid needsinatsed, pidades oma kohuseks mitte lasta riisuda endilt isamaad, ja ellujäänuist on igaühel sünnis tema heaks meelsasti kanda vaeva.
[1] Peetud Periklese poolt talvel a. 431/30 e. Kr. esimeste Peloponnesose sõjas langenute avaliku matuse puhul riigikalmistul.
[2] = rahvavalitsus.