Tagasi: Antiigiveeb | Thukydides
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 23–25.
(Sitsiilia retkkonna lõpp (a. 413 e. Kr.))
Hommikul asus Nikias sõjaväega teele, sürakuuslased ja nende liitlased aga tungisid neile uuesti kallale, heites nende pihta igast küljest nooli ja odasid. Ateenlased tõttasid Assinaros’e jõe[1] juurde, ühest küljest rõhutuna kõikjalt pealetungivatest rohkearvulistest ratsanikkudest ja muist väehulkadest, kusjuures nad arvasid, et neil oleks kergem, kui nad pääseksid üle jõe, teisest küljest aga vaevatuna nõrkusest ja joogijanust. Jõudnud jõe äärde, sööstsid nad sisse äärmises korratuses, ent igaühe püüd jõuda läbi kõige enne ja vaenlaste pealetung muutsid ülemineku raskeks. Sest tihedasti koos marssima sunnitult langesid nad eesmistele selga ja tallasid üksteist jalge alla; komistades piikide otsa said mõned kohe surma, teised takerdusid pampudesse ja kandusid pärivett alla. Pealegi lasksid teisele poole jõge asunud sürakuuslased ülevalt nooli ateenlaste pihta (sest kallas oli järsk), kellest enamik jõi himukalt, kulutuna jõe õõnsas sängis kobarikku. Peloponneeslased laskusid neile järele ja tapsid jõesolijaist suure hulga, mille tagajärjel vesi varsti reostus, kuid sellest hoolimata joodi teda mudaga ning verega segatult ja paljud lõid tema pärast veel isekeskis lahingut.
Viimaks, kui surnuid lebas jões juba kuhjakaupa üksteise otsas ja sõjavägi oli purustatud osalt sealsamas jõe ääres, osalt, kes kaugemale olid pääsenud, ratsanikkude poolt, andis Nikias end Gylippos’e meelevalda, usaldades teda enam kui sürakuuslasi, ja käskis temal ning lakedeemonlastel teha endaga, mis nad tahavad, lakaku nad aga tapmast teisi sõdureid. Gylippos käskis nad sellepeale vangistada ja nii püüti teisedki, keda kõrvale ei toimetatud[2] (viimaseid oli aga palju), elusalt kinni ja saadeti tagaajajad ka nende kolmesaja järele, kes öösi vahisalgast läbi olid tunginud, et need kinni püütaks. See osa sõjaväest, mis koguti riigivangideks, ei olnud suur, küll aga too, mis toimetati salaja kõrvale. Nendest täitus kogu Sitsiilia. Suur osa oli ka surma saanud, sest see veresaun oli Sitsiilia sõja aegseist suurim ja ei jäänud maha ühestki endisest. Ka muude arvukate pealetungide puhul selle teekonna kestel olid paljud saanud surma. Mitmed pääsesid ka põgenema, mõned otsekohe, mõned pärast orjust, kust nad hiljemini ära kargasid. Neile sai peljupaigaks Katane[3].
Kui sürakuuslased ja nende liitlased olid kogunenud ja vangidest nii palju kui võimalik ühes sõjasaagiga kaasa olid võtnud, läksid nad linna tagasi. Teised ateenlased ja nende liitlased, kes olid sattunud nende kätte, toimetasid nad kivimurdudesse, arvates neile seal olevat kindlaima hoiupaiga, Nikiase ja Demosthenes’e aga tapsid nad vastu Gylippose tahtmist. Viimane arvas nimelt, et see oleks talle kaunis võidupalk lisaks teistele, kui ta tooks lakedeemonlaste kätte ka nende vaenlaste väeülemad.
Sürakuuslased kohtlesid kivimurdudesse saadetud vaenlasi esialgu väga karmilt. Kitsas õõnestikus hulgakesi koos olijaid vaevasid alguses päikesepisted ja lämmatav kuumus, sest nad olid ilma peavarjuta; järgnevad vilud sügiseööd sellevastu tekitasid neis temperatuurivahelduse mõjul haigusi. Ja kuna nad ruumikitsuse tõttu olid sunnitud õiendama kõik oma vajadused sealsamas ja laduma pealegi haavade kätte või temperatuurivahelduse ja muude sääraste asjaolude tagajärjel surmasaanute laibad üksteise otsa virna, siis muutus lehk üsna väljakannatamatuks. Ühtlasi piinasid neid ka nälg ja janu, sest kaheksa kuu jooksul anti neile päeva kohta igaühele ainult üks kotüül[4] vett ja kaks kotüüli teravilja. Ka kõike muud, mis säärasesse kohta sattunuil tuleb kannatada, sai neile osaks. Umbes seitsekümmend päeva veetsid nad niimoodi kokkukiilutult; siis müüdi teised peale ateenlaste ja sitsiillaste ning itaaliklaste, kui neist keegi sõjakäigu kaasa oli teinud, orjadeks. Vangilangenute arvu on võimatu täpsalt teatada, igatahes ei olnud neid kogusummas alla seitsme tuhande.
See oli suurim kreeklaste üritus tolle sõja aegu, minu arvates aga suurim ka kõigist, mida üldse oleme kuulnud Kreeka ajaloost: võitjaile hiilguslikem, lööduile hukkuslikem. Sest kõigiti olid nad täielikult võidetud ja milleski polnud nende kaotused väikesed, vaid nad hukkusid niiöelda täies koosseisus ja midagi ei säilinud neil jalaväest ega laevastikust. Ainult vähesed paljude seast jõudsid tagasi koju.
[1] Suubub merre lõuna pool Sürakuusat.
[2] sürakuuslaste poolt, kes tahtsid neid kasustada pärast orjadena.
[3] Ateena-sõbralik linn Sitsiilia idarannikul, põhja pool Sürakuusat.
[4] 1 kotüül = 0,274 liitrit. Normaalselt tarvitas iga mees toiduks neli kotüüli teravilja päeva kohta.