Tagasi: Antiigiveeb | Vergilius

---

Ilmunud: Vergilius, Aeneida IV laulu sõnasõnaline tõlge. A Anslang. F. Wanatalu kirjastus. Tartus, 1930.

I.

Aga juba ammu kuninganna raskest hoolest haige, haava toidab veresoontest ja salajasele leegile kistakse.

Mehe küllane voorus hinges ja suursuguse paljus jäljestub, rippuvad (kinnistuvad) vangistatud rinnas vaade ja sõnad, liikmetele rahulikkust ei anna hool puhkuseks.

Pärast fööbilise tõrvikuga valgustas maid Aurora taevast ja niisutavat varju eemaldas, kui nii piinaküllalaselt kõnetleb oma õde: “Anna, õde, millised unenäod sind kartlikuks hirmutavad!

Mis uus külaline siin meie asupaikadele lähenes, missugust ise näoga kujutades, keda vahva rinnaga ja sõjariistadega! Usun, pigemini mitte tühine usk, jumalate sugu osutavat.

Halvenenud hingi kartus ilmutas (kuulatas). Häda, missugusest saatusest ta pillatud.

Missuguseid olemasolustunud sõdu laulis (jutustas).

Kui minul hinges mitte kinnistatult ja liikumatult istuks, mitte ennast abielu sidemega sooviksin köita, pärast seda, kus esimene armastus surmaga unustatud, pettis, kui mitte põlatud toad ja tõrvikud olnud oleks, sellele ühele süüdistusele (veale) võib-olla võiksin alistuda.

Anna, juba tunnistan, pärast Sükli abikaasa saatusi (surma) kahetseda ja vennalikust tapmisest majajumalad nõretatud olevat, see üksinda nõtkutas meelt ja kõikuvat hinge liigutas; tunnen muistse kire jälgi.

Kuid enesele sooviksin ennemini, et kõige madalam maa avaneks, et kõikvõimas isa paiskas mind välguga varjude juurde, Erebi kahvatanud varjude juurde ja sügavale õõsikusse, enne, oh häbi, kui sind haavan või (kui) sinu kohustusi lunastan. Tema minu armastusi (kirgi) ära viis, kes mind esimesena enesele ühendas.

Teda omavat enesega ja hoidvat hauas.” Nõnda väljendatult esildunud pisaratega kaussi (rinda) niisutas (täitis).

Anna esildab: “Oh, rohkem eluavaldustesse, austatud õde, kas üksinda alatises nooruses kurvastudes hukkuda, mitte meeldivaid põlvnenuid, mitte Veenuse küllusi ei tea?

Kas usaldad seda — tuhaks maetud hingi hoolitseda (meelde tuletada)?

Võib osutuda — haiget mitte kunagi peigmehe igasugusele kiirustatud, mitte Liibia, mitte enne Tyros põlatud on. Jarbas ja muud juhid, keda rikas Aafrikamaa võidusosinaga toidab!

Kas meeldivale armastusele samuti vastu sõdid?

Mitte ei tule mõttesse, missuguses piirkonnas asuksid.

Siit Getuli linnad, sõjaga ületamata suguharu ja Numiidias ohjeldamatud piiravad ja võõrastevastuvõtlikkuseta Syrtis. Siit tühi piirkond januga ja laialt märatsedes bartselased.

Mis sõdu Tyrosest ilmnevaid nimetaksin ja venna ähvardusi?

Mõtlen tõesti jumalate aitamisega (heatahtlikkusega) ja Juno teisesusega seda jooksu liia parklaevad tuulega saavutaksid.

Missugust linna sina, õde, selleks arvad, missuguseid riike ilmnema tähtsale abielule (ühendusele). Teukri sõjariistade saatmisega puunialik kuulsus iseennast niisugustes asjades heputab (kiidab)!

Sina ainult palu jumalaid armuks ja halastatud ohvritega võõrastevastuvõtlikkusele andu ja kõhklemise põhjusi mõtle, seni-kaua kui merel mässab talv (torm) ja veeküllane Orion ja vintsutatud (praostatud — pragusid täis) laevastik, seni-kaua kui kaasatõmbamata taevas.”

Nende ütlustega hõõguvat hinge armastusega süütas ja lootust kahtlevale meelele andis ja häbi rahustas.

Alguses templeid külastavad ja läbi altarite rahu paluvad, ohverdavad valitud tallesid kombe kaudu seadustandvale Ceresile ja Fööbusele ja isale Lyaosele, enamasti Junole kõik, kelle hoolel abielu sidemed. Ise parema käega ohvrikarikat hoides ilusaim Dido läikivale lehmale keset sarvede vahele kallab (tühjendab) või meelsamini jumalate rasvaseid nägusid altarite juures vahib ja päeva kingitustele pühitseb ja elajate avatud ridadele sihtides (vahtides) õhkavaid sisikondi jälib (tähele paneb).

Oh ettekuulutajate tundmatud mõtted! Millised tõotused kasutamiseks, millised templid aitavad?

Vahepeal painduv leek sisemusi sööb ja olemasolustub (elab) rinnas salajane haav.

Muutub kärsituks õnnetu Dido ja terves linnas märatsedes uitab just kui lendulastud noolest emapõder, keda kaugel Cresia metsade vahel tundmata karjane tegutsedes nooltega ootamata tabas ja jälgivat (lendavat) rauda hooletusesse jätab, tema põgenemisega metsi ja Düteuse orge läbi rändab; kinnitub küljes surmav varras (nool).

Nüüd läbi keskmiste müüride enesega Aeneast juhib ja sidoonlikke küllusi (rikkusi) ja laiendatud (valmistatud) linna näitab — väljendada taotleb ja kõne keskel seisatab; nüüd seesama libiseva päevaga võõrus pidusid otsib ja uuesti mõttetult kuulda illialikke töid nõuab ja sõltub (ripub) uuesti jutustava suust.

Pärast, kus ju kahvatu (tume) kuu vaheldamisi valgust loojenema (peitma) sunnib, soovitavad ju puhkusele minevad tähed tukkumisi, üksinda tühjas hoones (toas) kurvastub ja maha jäetud eluasemetele andub (laskub). Tolleks puudujaks puuduja ju kuuleb ja näeb, isegi Askaaniust hämmastatud isa pildiga hõlmas (süles) omab, kui väljendamata armastust petta võiks.

Mitte ülesse ei tõuse alatud tornid, mitte sõjariistu noorsugu ei piina (ei harjuta) või sadamaid ehk hädaohuta kindlustusi sõjale ei valmista; puhkavad (ripuvad) lõhutud (murtud) tööd ja müüride määratud tipud (kihvad) ja taevale (taevani) samastatud (teling) torn.

Kui sel ajal Juppiteri kallis abikaasa niisugusest katkust võimustatuna tundis, et mitte takistada kuulujutte kirele, niisuguste ütlustega Saturni Veenusele lähendab: “Tõesti suurepärast kiitust ja laialdasi saake saavutate sina ja sinu poeg; suurt tähelepanemise väärt võimu, kui üks naisterahvas kohe jumala kavalusega võidetud on. Mind samuti kohutatud sind meie müürid ei peta; kõrge Kartaago kahtlasi majasid omandanud olevat. Ometigi, kus osutub siht ja kuhu nüüd niisuguses südistumises?

Et ennemini alatiseks rahuks ja hymaeneose (ühenduse) kompromissiks toimiksin?

Omad, mida küllase meelega palusid:

Põeb armastust Dido ja läbi niude (kont) kirge kandis.

Selleks järelikult ju ühist rahvast üldiste ettetähendustega talutaksime (juhiksime); lubatagu Früügia abikaasale orjastuda (teenida) ja kaasavaralisi tüürlasi sinu paremale käele saavutada (tuua).”

Uuesti, sest tundis et rääkinud silmakirjalikustatud mõttega, kus Itaalia kuningriiki Libua kallastele kõrvaldas (asetas), nõnda silmapiirile (vastu) Veenus välja astunud on: “Mõttetu, kes niisuguseid eitaks ja sinuga sooviks sõjas südistuda?”

Kui ainult, mida jutustad, juhtunud (tehtud) saatus jälgiks.

Kuid saatustest kahtlustesse kantakse (mind), kui Juppiter ühte linna tüürlastele ja Troojast väljarännakutele eelistaks osutada või rahvaid ühendada ehk lepingutesse rakendada pooldaks. Sina, abikaasa, — sinule õigustuseks hinge katsuda palumisega, virgastu (rutta), järgneksin, siis nõnda väitis kuninglik Juuno.

Minuga osutub see töö (tegevus).

Nüüd, millise mõistusega, mis esildub, valmistuda võiks, õpetan vähesustele pöörduda (vähesustega opereerida).

Jahile õnnetuim Dido ja ühes Aeneasega metsa minna valmistuvad, kus esimesi tõuse homnene Titon (päikene) ilmutaks ja kiirtega maaringi valgustaks (paljastaks).

Mina nendele mustenevat pilve koormatud rahega, senikaua kui toimivad tiivad (hulgad) ja orge ümberasetamisega piiravad, ülalt välja kallaksin ja küllase müristamisega taevast erutaksin.

Haihtuvad kaaslased ja varjurikka ööga varjatakse (kaetakse); samasse koopasse Dido ja troojalik juht lähevad.

Ju juures olen, kui sinu tahtmine minule kindel, igavesele abielule ühendaksin ja tõelisusteks (tõtt ütelda) pühendan: Siin osutub pulmapidu”.

Mitte vastu olles palujale kummardus ja samuti leitud kavalustes naeris Cytherea. Vahepeal ookeani Auroora üles tõustes maha jattis.

Läheb väravatest hiilguse (helgi) saabumisega valitud noorus; laiasilmalised võrgud, jahivõrgud, laia teraga (rauaga), jahiodad ja toorustavad Massiili ratsanikke ja lehkav koerte kari (hulk). Aeglastuvad kuningannat elamust läve juures pöönlaste esimesed ootavad, ju purpuris ja kullas suurepärane elajalik (kirglik, metsik) ratsu seisab ja valjad vahutavateks kiristab.

Viimaks suure hulga ümbritsemisega (saatmisega) esildub sidoonlikku riidesse maalitud palistusega riietatult; kellel kullast nooletupp, kullasse seotud juuksed, purpurlikku riiet kuldne pannal ühendab (seob).

Samuti Früügia kaaslased ja rõõmus Juulus (edasi) sammuvad, ise ilusaim kõige teiste ees, pakub ennast Aenease seltsiliseks ja salku ühendab.

Kus nagu talvelist Lüütsiat ja Ksantuse laineid hooletusesse jätab ja emalikku Delost külastab.

Apollo ju uuendab tantse ja altarite ümber segatult ju gretslased, drugopeolased ja tätoveeritud (värvitud) agathurslased rõõmutsevad (märatsevad); ise Güntuse mäeahelikul sammub ja plastilise (painduva) lehestikuga voolavat juust korraldades taltsutab, isegi kullaga kaisutab (põimib); piigid õlgadel klirisevad: Sinna mitte-pikaldasemalt läks Aeneas, missugune armsus ülevast näost (vastu peegeldub) kiirgab.

Pärast seda, kui kõrgetesse mägedesse, samuti teeta rägastikku (raba) tuldud, — ennäe kalju kõrgustikult eemaldunud metsikud kitsed haihtusid (kadusid) mäeahelikkudest; teisest osast avatud välju põdrasalgad jooksuga läbistavad tolmulises põgenemises, samuti tihenduvad ja mägesid maha jätavad.

Aga poisu Askanius keskmistes orgudes rõõmustub ja juba väleda hobuse jooksuga neid isegi möödastas (mööda kihutas) ja tegevuseta elajate hulgas tõotustega vahutavat kulti (metssiga) või pruunikat lõvi mäest ilmnevat anda soovis.

Vahepeal suure kohinaga (joruga) taevas segama algab (hakkab); järgneb segatud rahega vihm; ju Tüüria kaaslased ja troojalik noorsugu ning Veenuse tardanlik järeltulija laialikülvatult läbi mitmesuguste põldude ulualuseid hirmuga otsisid; toorustavad (voolavad) mägedelt jõed.

Samasse koopasse Didot ja Troojalik juht lähevad.

Esimesena ju maa ja looriline (looriga kaetud) Juuno annavad ettetähendust; särasid tuled ja kaasteadja (osanik) Aether abieludele ning kõige kõrgemal tipul hõiskasid (ulusid) näkid.

See esimene surmapäev ja esimeseks õnnetuste põhjuseks osutus; ent mitte ju viisakusega (vaatega), samuti kuulujutuga liigutatakse, veel mitte salajast armastust Dido elustab (mõtleb). Abielu kutsub; selle nimega väärsammu kaunistab.

Kohe läbi Liibia suurte linnade läheb kuulujutt, kuulujutt nagu mitte mõnesugune koletis (halbtus) teisest kiirem; liikumisega tugevneb ja mehisuste saabumistes rohkeneb; alguses kartusest väike, peagi ennast õhku paiskab ja maapinnast tõuseb ning peatselt pilvede vahele asetub (peitub).

Seda (äärmisimlikkust) maa sünnitades jumalate erutatud vihast, nagu jutustatakse, Tsöusele ja Erinkeladiusele virgaks õeks kärmsate jalgade ja tiibadega kasvatas, hirmus imekogu, määratu, kellel, millised suled (on) kehas, millised valvavad silmad imeliku öeldu aadressil, sellised keeled, sellised suud helisevad, selliste kõrvadega liigutab. Öösil lendab taeva ja maa vahel läbi varjude sisistades, meeldivale tukkumisele pilke ei pööra; valgusega (päeval) istub valvaja või kõrgeimal maja harjal või kõrgetes tornides suuri linnu kohutab ja nii välja mõeldult pöörasuse mäletajana kui tõelisuse kuulutajanna.

See siis mitmekesise kõnega rahvaid rõõmustades küllastas (täitis) ja võrdselt juhtunuid ning mittejuhtunuid laulis, troojalikust verest põlvnenud Aeneas tulnud olevat, millisele mehele ennast ilus Dido vääristaks (oleks väärt) ühendama (seltsima).

Nüüd talve enda vahel toredusega, nagu pika häbistava kiimalusega võimude mittemäletajatena vangistatult veeta. See elajalik jumalanna laialilaotatult meeste suudesse asetub. Otsekohe kuninga Jarbani juurde käike juhib ja hinge süüdistab ning ütlustega rohkendab viha.

Siin Hammoni põlvnenu Garamantide näki röövimisega (röövimise järele) Juppiterile palju suurepäraseid templeid laialdastes võimkondades, palju ohvrialtareid põhjendas ja taevasse alatisi valvsusi valvavaks tuleks (leegiks) pühendas (pühitses); elajate verega ju rasvane maapind (põrand) ja mitmekesistes palmikutes õitsevad läved.

See hinge-nõdrameelne ju kibedast kuulujutust sütitatult ohvrialtarite ees räägib ja keskmiste küllaste (kõikvõimeliste) jumaluste vahel jumalikku Juppiteri tõstetud kätega härdasti paluvat:

“Kõikvõimeline Juppiter, kellele nüüd pidutsenud Mauruusia suguharu värvilistatud (üle värvitud) patjadel Lenaeuse suurepäralisust (austust) jagab, silmitsed seda?

Kas sind, isa, kui välke juhid, asjata kardame — ju sihita (salajased) tuled pilvedes meeli hirmutavad ja tagajärjeta pobisemisi põhjustavad?

Naisterahvas, kes meie piirides eksides väikesse linna hinnalisena asetus, kellele mereranda kündmiseks (harirniseks) ja kellele koha seadusi (tingimusi) andsime, meie laulatusi eemaldas (kõrvaldas) ja (maja) isandaks Aeneast riikidesse võttis.

Ja nüüd see Paris (trojaanide kuninga Priami poeg) ühes naiseliku saatkonnaga meoonliku peasidemega lõuga ja tilkuvat juust seotult haaratuna võimustab; meie muidugi sinu templitele võlgnevusi (kingitusi) kanname ja tühja kuulujuttu elustame.”

Niisuguste ütlustega kõikvõimas palujat ja ohvrialtarite valdajat kuulis ja silmi kuninglikkude müüride ning meelsavama kuulujutu — armastavate unustatude peale juhtis (pööras).

Siis nõnda Merkuuriust kõnetleb ja niisugususi hooldastab (hoolde annab, ütleb): “Tõtta, teotse, põlvnenu (poeg) ja liugle tiibadega, kutsu Zefiire dardanlikku juhti, kes nüüd tüürialikus Kartaagos viibib ja saatusest antud linnu ei silmitse, kõnetle (manitse) ja kanna minu ütlusi kiiresti läbi õhu. Mitte teda meile ilusaim ema niisugusena tõotas ja selleks Graiu (kreeklaste) sõjariistadest kaks korda vabastas, saab osutuma, et raskejalgset (rikast) ja rõõmutsevat (märatsevat) Itaaliat sõja läbi käskudega juhitakse, sugukonda ülevast Teukri verest jäädvustatakse (edasi antakse) ja tervet maaringi seaduste alla läkitatakse.

Kui niisuguste asjade ühestki kuulsusest ei sütti, ise oma kuulsuse (kiituse) pärast pingutamiseks (tööks) ei andu (südistu), kas isa Askaaniusele roomalikke losse kadestad?

Mida põhjendab või millise lootusega vaenulises suguharus aeglastub (viibib), ausoonlikku põlve (järeltulevust) ja Laviinia nurmi ei silmitse?

Purjetagu, see ülimuseks on, see meie sõnumitetooja olgu.”

(Juppiter) rääkis. Tema valmistab alistuma võimsa isa käsule.

Ta esiteks jalgadega kuldseid sandaale korraldab, millised tiibadega kas kõrge maa või mere kohal sarnaselt kaasakiskuva (väleda) tuulega edasi kannavad; Siis keppi (oksa) haarab; tema sellega kahvatunud hingi Orkusest (maaalune riik) välja kutsub, teisi kurba manalasse läkitab, annab tukkumisi ja vabastab ning valgusi (silmi) surmast avab (paljastab).

Tema tuuli lainetamisteks kihutab ja rahutuid pilvi läbistab.

Ja juba lennates kõva Atlase teravikku ning järske külgi (rinde) märkab (näeb), kes tipuga (pealaega) taevast toetab (kannab), Atlas, kellel mustadest pilvedest ümbritsetult alatasa kuuskset pead ju tuulega ja vihmavalinguga paisatakse (pillutakse); puistatud lumi õlgasid katab; siis jõed taadi lõuast toorustavad (voolavad) ja jääst kangestub metsik habe. Siin esiteks Tsülleenius (Merkuuriuse poeg) küllaldastele tiibadele toetudes peatus (seisatas); Siit järsku terve kehaga ennast lainetesse linnule sarnaselt läkitas; kes kallaste ümber, tähtsuseta kalaküllaste kaljurüngaste ümber üle vetevälja (mere) lendab.

Mitte teisiti taeva ja maade vahel lendas ja tuuli kuni Liibua (Põhja Afrikas) liivase rannani (kaldani) lõhendas (läbistas), ju emalikust vanaisast tulev Tsülleenlik järeltulija.

Kui esiteks tiivaliste taldadega õnne puudutas, Aeneast losse tornistamas (põhjendamas) ja maju uuendamas silmitseb.

Aga temal läikiv mõõk pruuni jaspisega oli ja tüürialiku purpurina põles mantel lainetatult õlgadel, mis suurepärane Dido kingitusteks teinud oli ja peene kullaga kangaid vaheldanud (lahutanud) oli.

Otsekohe kärgatab: “Sina nüüd kõrge Kartaago aluseid kohastad ja naisehimuline ilusat linna ehitad?

Oh oma riigi asju unustavalt!

Ise mind sinule olümpialiku selgusega jumalate valitseja läkitab, kes jumalusena taevast ja maid juhib, ise seda usaldatult kanda käseb kiiresti läbi õhkude: Mida ehitad ja millise lootusega Libüütsia maadel aega veedad? Kui sind mitte selliste asjade kuulsus ei liiguta, mitte ise oma kiituse pärast ei kasuta tööd; lokkavat (tõusvat) Askaaniust ja pärija Juuluse lootusi vaatle, kellele Itaalia võim (riik) ja Roomalik maailm kohustuvad.”

Sellise suuga Tsülleenius rääkinult surelikke vaateid kõne (intervjuu) keskel maha jättis ja kaugel hõredasse õhku silmade eest haihtus (ära kadus, auras).

Aga tõesti mõttetu (nõdrameelne) Aeneas ilmutusest vaikis ja hirmust (ahastusest) püstitunud juuksed ning avaustes (mulkudes) hääl seisatas. Ihkab lahkuda põgenemisega ja meeldivaid maid maha jätta uimastatult sellisest näpunäitest ja jumalate käsust. Ent mida teeks?

Millise kõnega nüüd jampsivat kuningannat ümbritseda julgeks?

Milliseid esimesi alguseid hangiks (võtaks)? (Kuidas peale hakkaks?)

Aga nüüd kiiret hinge siia, nüüd sinna mitmesugustesse osadesse haarab ja jagab ning läbi kõike kaalub. See arvamine vaaruvale (kõikuvale) parem nähtud on: Mnesthea ju Sergesti ja vahvat Seresti kutsub, (et) laevastikku salajaselt varustaksid ja lepinglasi kallastele koguksid, sõjariistu (valmistaksid) muretseksid ja mis uudisuse asjadele põhjuseks oleksid — erineksid.

Ise vahepeal, kuna kõige parem Dido ei teaks ja selliseid armastusi murda ei loodaks, ju taotlema osutuvat juurdekäike (liginemisvõimalusi), milliseid soodsaimaid kõnelemise aegu, milliste asjaoludega parem tulemus.

Kõik rõõmsad kiiremalt võimule alistuvad ja käske toimetavad.

Aga kuninganna pettusi, kes petta võiks armastatavat, aimas ja tulevikuliseks tegevuseks — esimese hädaohutuid kõiksusi kartes — vastu võttis (andus); seesama pühaduseta kuulujutt märatsevale ilmutas, et laevastikku varustatavat (relvastatavat) ja ärasõitu (jooksu) valmistatavat.

Muutub metsikuks sütitatult hinge abitus ja läbi terve linna märatseb, nagu liigutatud pühadustest erutatud märatsejanna, kus Bachuse sosinaga piinavad kolmeaastalised kiimalused (orgiad) ja öösine Cithaeron hüüab kisaga (kõlab kisast). Viimaks selliste sõnadega (häältega) heatahtlikult (seal) Aeneast kõnetleb:

“Varjata isegi püüdsid truudusetult niisugust kuritööd võima ja vaikinult minu maalt eemalduda?

Mitte sind meie armastus, mitte sind antud käelöök (parem käsi) kunagi, mitte nõrkev Dido elajaliku laibana ei hoia?

Et isegi talvise tähestikuga laevastikku valmistada ja põhjatormide keskel läbi halastamatute tõusude (lainete) minna ruttad? Mis — kui mitte võõraid põlde ja tundmatuid elamuid otsiksid ning muistne Trooja olemasolustuks (seisaks), Troojat läbi laineküllase mere laevastikuga otsitaks?

Kas mind põlgad?

Mina sind läbi selliste pisarate ja sinu käe (sest et mitte midagi teist enesele viletsale veel ise järele jätsin), läbi meie abielu, läbi alatud laulatuste, kui sinult midagi head teenisin või sinule mingi minult meeldiv oli, ju langev maja teda halasta, palun, kui vaid veel palvetega võimalus (koht) — lõpeta mõtet. Sinu pärast Liibia suguharud ja nomaadlaste türannid vihkasid, vaenlikud tüürlased; sinu pärast samuti ju häbi hääbunud on, millega üksikute tähtedeni ligistusin (ligi läksin), eelmisem kuulujutt.

Kellele mind surelikku jätad, külaline? Sest et ainult see nimi (abielumehest) naisehimulisest järele jääb.

Miks viivitan?

Kuni senikaua Pügmalion (Dido vend) minu müüre — vend — hävitaks ning vangistatuna talutaks (juhiks) geetulik Jarbas?

Kui vaid minule sinult pigemini vastuvõtmiseks osutuks enne põgenemist järeltulija, kui vaid minul tillukene Aeneas õues mängiks, kes siiski sind näoga järele aimaks (tagasi tooks), mitte muidugi üldse vangivõetuna ja mahajäetuna näiksin.”

(Dido) rääkis. Tema Juppiteri mainitsustega liigutamata pilke hoidis ja väsimatuna muret südame all peatas (rõhus). Viimaks väheseid vastab: “Mina sind, missugune kõige rohkem õigusega välja arvata võis, iialgi kuninganna ei eita väljateeninut (teeneid); mind Dido mäletamine ei pahanda, senikaua kui ise enese mäletaja, senikaua kui vaim neid liikmeid võimustab (juhib, elustab).”

Asja juurde väheseid räägiksin: “Mitte ju mina seda põgenemist salajusega varjata lootsin (ära kujuta), mitte kunagi naisehimulise (kallikese) tõrvikuid osutasin (näitlesin) või sellistesse suhtumistesse (lepingutesse) tulin.

Kui saatused mind minu ettenägemustega kannatavad elu juhtida ja minu tahtmisega vaigistada muresid, esiteks troojalikku linna ja enese meeldivaid jäänuseid õnnistaksin, kõrged Priamuse elamud olemasolustuksid ju tagasituleva käega Pergami võidetutele ehitaksin. Ent nüüd suurte Itaaliasse grüneline Apollo (Apollo Gryneus; Apollo — Juppiteri poeg), Itaaliat Lüütsia saatused haarata käskisid; siin armastus, siin isamaa on. Kui sind pöönlannat Kartaago lossid ja Liibia suurlinna vaade (võimustab) köidab, milline kadedus viimaks osutub Ausoonia maaga teukrelasi kohastada? Ja meid sõltuvus (õigus) välistesse riikidesse põhjustavat. Anchisaa isa rahutu kuju mind kohutab ja manitseb unenägudes, kuivõrt niisutavate varjudega öö maid kattab (varjab), kuivõrt tulised tähed üles tõusevad, mind poisu Ascanius ja kalli inimese ülekohus, keda Hesperio (Itaalia) riigiga ja saatuslikkude põldudega petan. Nüüd veel jumalik tõlk ise Juppiteri poolt saadetud on (mõlemate pea tunnistajana), läbi kärsitu õhu käske (korraldusi) levitas; ise jumalat paistvas valguses — müüridesse sisse astuvat — nägin ja nende kõrvadega häält tajusin (vastu võtsin).

Lõpeta ju mind ja ennast oma kaebustega erutamast.

Itaaliasse mittetahtmisega järgnen.”

Selliseid rääkivat juba ammu eemaldunult silmitseb ja siia-sinna silmi veeretades tervikut (inimest) vaikinud pilkudega eksitab ja nõnda erutatult pahvatab:

“Mitte sinule, jumalik ema, veel siis eriteadlane Dardanus truudusetult, ent sind kõvadest kaljudest Kaukasus sünnitas ja hürkanlikud tiigrid ulatasid rindasid. Sest mida salajastan (salajas hoian) ehk millise suurema juure olemasolustun? Kas meie nutuga ohkas? Kas pilke vilgutas?

Kas pisaraid võimustatu andis või armastavat kaastundmustanud on (kaastundmust avaldanud on)?

Millist millistest eelistaksin?

Juba veel mitte ülev (suurim) Juno, mitte saturnlik isa seda pooldavate silmadega vaatleb.

Mitte kuski hädaohutu usaldus.

Heidikut kaldal kitsikustuvat (kellel kitsas käes) vastu võtsin ja riigi osaga mõtlemata sidusin (kohastasin), kaotatud laevastikku, lepinglasi (sõpru) surmast tagasi juhtisin (päästsin).

Oh kirgedest erutatult kantakse!

Nüüd tunnistaja Apollo, nüüd Lüütsia saadetuid, nüüd ise Juppiteri poolt saadetud jumalik tõlk kannab koledaid käske läbi õhkude.

Kahtluseta see töö ülalilmast on, selle hoolega rahulikke (rahuldunuid) vapustab. Sind ju ma ei hoia, samuti ütlusi ei eemalda (tagasi ei lükka); mine andu Itaaliasse, tuultega läbi voogude riike otsi.

Loodan muidugi kompromissidega (keskpunkt), kui vaid pühad võimsused (näpunäited) võimaldavad lepitusi hädaohtudest ammutada ja Didot nimega, sageli hüüda võima.

Ju ära olles mustade leekidena järgneksin, kui külm surm hingest lahutatud liikmeid — kõigis kohtades varjuna avitan.

Annad autult rahuldusi (karistusi). Kuulen ja see kuulujutt mulle kuristiku hingedelt esildub (esile tuleb).”

Nende väljendustega kõne huvipunkti katkestab ja õhkudesse haigena põgeneb, ju ennast pilkudest kõrvaldab ja eemaldub maha jättes külluse kartusega viivitavat ning palju rääkida soovijat. Vastu võtavad (tapavad) teenijannad langenud liikmeid ja marmorlikule toale tagasi annavad ning patjadega asemele panevad.

Aga aus jumalakartlik Aeneas, ehk-küll kurvastavat lohutamisega kõbustada ja sõnadega muresid kõrvaldada himustab, palju ohates ja suurest armastusest vabistatult siiski jumaliku hinge täidab (toimetab) ja laevastikku tõttab (külastab). Siis tõelisuses (tõesti) teukrid (Teucri) pingulduvad ja tervest kaldast kõrgeäärseid laevu ära tõukavad.

Rasvatud (rasvaga määritud) kiil ujub ja haljendavaid mõlasid ju metsadest ümbertöötamata tammepuud väljendavad (jutustavad) põgenemise südiduses (kiiruses).

Rändavaid ja tervest linnast (selletõttu) esilduvaid märkaksid, just nagu talve mäletajad sipelgad määratut okasnisu hunnikut kahmavad ja ulualuses säilitavad; — läheb must ahelik põldudel ja saaki läbi rohtude kitsal teel suurendavad (koguvad); aga osa määratuid teravilju õlgadega lükkavad, osa salku ajavad ja viivitusi karistavad;— tegevusest kogu jalgrada kihiseb. Kes sinule siis, Dido, märkavale niisuguseid mõjustas või milliseid ohkamisi andsid, kui kaldaid laialt kõrgemast lossist kihavana mainisid ja (tervet) kogu merd silmade ees selliste huigetega toorustama(s) nägid! Autu armastus, mis surelikke hingi ei kohusta (ei sunni)!

Suunduda uuesti pisaratesse, uuesti palumist katsuda kavatseb ja härdastavana mõtteid alistada armastusele, et muidu mainimatust surres asjata järele ei jääks:

“Anna, sa näed kogu kaldal ümberringi ruttamist, — juba igalt poolt kogunesid; hüüab ,,edasi” purje õhke ja laevaparrastel rõõmsad meremehed põhjustasid pärgasid.

Kui mina seda kurvastust sellisena loota ja kanda võisin, õde mõjustan. Minule, viletsale, seda ainult ühte, Anna, õienda (toimeta); Lohutuksin, ent sullevastu see truuduseta sind austas, samuti sulle salajasi meeli usaldas; ükski mehe meeldivaid audientse ja aegu tundsid.

Mine, õde, ja ülbelt vaenlast hardasti ahvatle (kõnetle).

Mitte mina danailastega troojalikku suguharu hävitada Aulidis vandusin või laevastikku Pergami juurde saatsin, mitte isa Anchisa põrmu (tuhka) või vaime (hingi) roojastasin: Mispärast minu väljendusi eitab hirmsatesse kõrvadesse sisse lasta?

Kuhu toorustab (ruttab)?

Andku sellega õnnetule armastajale viimast kingitust:

Oodaku mõnusat põgenemist ja kaasakiskuvaid tuuli.

Mitte veel muistset abielu (laulatust), mida häbistas, palun, mitte, et ilusast Laatiumist loobuks ja riiki maha jätaks, tühja aega palun, kosutust ja ajavahemikke kirglusele, senikaua kui minu saatus mind võidetuna õpetaks kannatama.

Sellist viimast armu palun — tunne kaasa, õde; kui mulle niisugust annad, kroonitult surmaga andestaksin.”

Sääraste ahvatlemistega palus ja mitte viletsaim õde kannab ning uuendab. Ent mitte ühestki pisarast teda liigutatakse, veel mingisuguseid kaastundlikke hääli kuuldub; mehe saatused vastu seisavad (takistavad) ja jumal meeldivaid kõrvu sulges.

Just nagu paljuaastase tugevusega tugevat tamme Alpi põhjatuuled nüüd siit, nüüd sealt puhumistega (enda vahel) üksteise võidu hävitada võistlevad (püüavad); läheb (möödub) kohin ja kõrgelennuga lehed puistatuna tüvelt maad katavad; ise ripub kaljudel ja, kuivõrt ladvaga (tipuga) eeterlikkude õhkude juurde, niivõrt juurega manalasse suundub:

Mitte teisiti kangelane alatiste ütlustega (häältega) siit, samuti sealt ründab ja suures rinnas (südames) muresid tunneb; liikumata mõte olemasolustub; tühjad pisarad veerevad.

Siis tõelisuses (tegelikkuses) õnnetu, saatustest kohutatud Dido surma palub; tusastub (on tusane) taeva võlvitusi vaadata.

Et rohkem algatust ilmutaks ja eluküünalt (valgust) maha jätaks, nägi, kui kingitusi viirukist-lõhnavatele altaritele pani (hirmus ütelda) pühasid vedelikke mustenema ja kallatuid viinasid (lakkeid) hirmsaks vereks ennast muutma.

Selline ilmutis mitte kellelegi, veel sellele õele seletatud.

Peale selle oli ulualustes muistse (abikaasa) mehe lumeliste nahkadega ja piduliku lehestikuga aheldatud (ahelasse seotud) marmorist sängitelk, mida imeliku suursugususega (aukartusega) austas.

Siit kuulda hääli ja hüüdja mehe sisustatud sõnu, kui tume öö haaras maid.

Ja ainus öökull harjadel surma salmikuga sageli kaebamas (kaebavat) ja pikki hääli hädaldusse (nuttu) juhtimas (juhtivat).

Peale selle ja vagade prohvetite paljud ettekuulutused hirmsa (kohutava) hoiatusena hirmutavad.

Elajalik (metsik) Aeneas juhib ise märatsevat unenägudes — ju alati mahajäävat ainsana enesele, alati pikka teed minnes saatkonnata nähakse ja tüürlasi kõrvelisel maal (tühjal) otsimas, just nagu eumeniidlaste salku näeb mõttetu Pentheus ja kahekordse sarnaseks päikeseks ja ennast osutamas (avaldavat) Theebat ning Tseenidest kihutatavat agamemnonlikku Oresti (Agamemnoni poeg).

Kui tõrvikutega relvastatud (kaitstud) ema taolistest madudest põgeneb, ometi ju istuvad lävel kättemaksjad Diirid.

Järelikult, kus mõistis hullustusi (märatsemisi) ju valust võidetuna surra otsustas, ise aega enesega ja viisi uurib (kaalub), siis kurblikku õde juurdetulnuna ütlustega, plaani vaatega katab ja lootust otsaesisega selgitab: “Leidsin, õde, teed (vahendit) [õnne soovi õele], mis minule teda armastajat tagasi annaks või mind temast vabastaks.

Ookeani piiri ja sealjuures loojenevat päikest kõige kaugem aetioopide koht omab, kus suurim Atlas õlaga põlevate tähtedega seotud maatelge pöörab. Siit mulle Massiili suguharu preestrinna näidatud, Hesperi templi hoidja ja kes maiustusi (toite) maole (draakonile) andis ning pühalikke oksasid puul valvas, valades niisket mett ja uimastavat mooni.

See ise nõiasõnadega (salmikutega) tõotab mõtteid päästa, milliseid sooviks, et teistele piinavaid (hirmsaid) muresid läkitada, vett jõgedes peatada (ohjeldada) ja tähti tagasi pöörata.

Ja öisi vaime mõjustab (liigutab); mürisema näeb jalgade all maad ja saarepuid mägedelt laskumas: Tõendan, kallis õde, jumalad ju sind ja sinu vastumeelsust meeldivaks peaks maagilistesse kunstidesse ehtisin. Sina salajusi tuleriidaks seesmise ettevaatlikkusega taeva (õhkude) vastu õhuta ja mehe sõjariistu, milliseid autu toas riputatult maha jättis ja kõiki varustusi ning abielulikku voodit, milles hukkusin, asendaksid; kuriteoliku mehe kogu mälestusmärke aitab ja määrab hävitada preestrinna”.

See räägitud, vaikib. Kahvatus valdab ühtlasi palet (nägu). Siiski Anna, õde ei usalda põhjustada tapmisi uutele ohvritoomistele ega selliseid kirglusi mõttega ei mõista, samuti nagu Sycheuse surmast tõsisemat ei karda. Järelikult käskudele valmistub.

Aga õhutatud kuninganna vahekorras määratule ettevaatlikkusele õhkude vastu tuleriida tammepuust lõhendatud — tõrvikutega sammub ja kohta palmikutega ning pühaduseta lehestikuga kroonib. Selle järele varustusi, mahajäetud mõõka ja kujutust voodis kohendab ning isegi tuleviku võhikuna.

Seisavad juuksed, ümberringi ohvrialtarid ja põlvitunult preestrinna kolmesajakordse hüüdega jumalaid müristab, ju Eerebi ja Kaost ja kolmekujulist Hekaati, neitsi Diana kolmekordseid nägusid.

Ja Averni allika näidatud voolavusi (laineid) pritsis.

Vasksetest sirpidest ju kuu juuresolekuil mahaniidetud rohud tumeda mürgise piima järele mehelisi otsivad; Otsitakse mis sündinud hobuse otsaesisel hävitatud, mis ema kokkuahmiv armastus (himu).

Ise palaga (jahuga) ja pühade kätega altari juures ühte jalga sidemetest (paeltest) vabastatuna ja riietuses lahtivöötatuna hüüab surres jumalaid ja saatuse kaasteadvaid tähti; siis kui keegi mäletaja ju mitteühesuguse tahtmisega (lepinguga) armastava õigustatud mure võimsusi omab, palub.

Öö oli ja mõnusat tukkumist väsinud kehad läbi maade (igal pool) maitsesid, metsadki ja metsikud lagendikud puhkasid, kui keskmise jooksuga tähti veeretatakse, kui vaikib kogu põld, loomastik (loomad) ja värvilistatud (kirju) linnustik (linnud).

Mis voolavaid järvi laialt, mis karedaid maid võsadega hoiavad, — süvenenult unes vaikse öö all, — kõbustavad (kosutavad) muresid ja unustatud tööde tundmusi.

Ent mitte millalgi ju pöönlannat hinge-õnnetus tukkumisse ei toimeta, veel silmadega või rinnaga ööd vastu võtab; rohkenevad jällegi uuendustes mured ja muutub metsikuks armastus ning suurest viha- (meelepaha-) hoost taarub (lainetab). Nõnda isegi seisatab ja enese tundmuses nõnda kaalub:

“Tõesti, mida teen? Kas uuesti eelmisi kosijaid mõnitatuna kogeksin (katsuksin) ja nomaadlaste abielusid alandlikult paluksin, milliseid mehi mina sageli juba ära põlanud olen? Nõnda siis Iliaki laevu ja samuti Teukri kaugeleminevaid laevu jälgiksin? Kas sellepärast varem vahendiga aitab julgustatult vanade mälestuste juures, kus hästi seisab tehtud meeldivus.

Kes aga mind, põlatut, kus soovida tahaksin (toimiksin) kannatab või vastu võtab uhketele parvedele ?

Tõesti (oh) sa ei tea ju veel mitte, ei tunne Laomedonti suguharu hävitavaid valevandeid? Mis siis? Üksinda põgenemises hõiskavaid meremehi jälgin? Kas ümbritsetult kogu omade hulgaga tüürlastega sõdiksin, keda vaevalt Lidoonia linnast tagasi kiskusin, tagasi ajan merele ja purjesid tuultele anda käsen? — Ära sure, nagu teeninud oled, ja rauaga valu kõrvalda:

Sina minu pisaratest võidetud õde, sina esimesena märatsevat nende halbustega koormad ja alistad. Ei ole lubatud abielu vabadust eluks (elu tarvis) ilma etteheiteta veeta metsikus kombes ega puutuda selliseid muresid, ei ole hoitud truudus põrmule Sükeile (Sycheusele) tõotusteks.” Selliseid kaebusi tema omast rinnast esildas (esile tõi). Aeneas kõrgenevas laevapäras juba äramineku kindluses veel tukkumisi ahmis õigustatult valmistatud (korda seatud) asjadega.

Sellele tagasituleva jumala kuju ennast sellesama vaatega lehvis unenägudes ja uuesti nõnda manitsema nähtud on; kõigiti Merkuurile sarnane, ju häälega ja näo värviga ja kollaste juustega ning kaunite liikmetega noormees:

“Jumalanna poeg, võid selle juhu all tukkumisi juhtida, ei näe, millised hädaohud edasi sinu ümber seisavad, mõttetu ei kuule järgnevaid zefiire puhuvat? See kindlas suremises ju kavalusi kohutavaks juhtumiseks hinges muudab ja viha mitmekesisest lõõmavusest taarub (lainetab). Ei põgene siit kiiresti, seni-kaua kui kiirustada võimalus?

Juba mehed palgistikuga (laevadega) segunemas ja hirmsaid tõrvikuid kiirgamas, juba kaldaid leekidest kihisemas näed; kui sind viibijat nendel kohtadel Aurora saavutab (saavutama saab).

Tegutse siis, murra viivitusi!

Tujukas ja muutlik alati naisterahvas.”

Nõnda rääkinult pimedasse öösse haihtus.

Siis kohutatud Aeneas lähenenud varjudest unes, tegelikkuses keha haarab ja seltsilisi väsitab: “Hädaohulised mehed valvake ja sõudepinkidele asetuge. Vinnajad purjed vabastage. Ülalt taevast saadetud jumal põgenemiseks ruttamist (rutata) ja lohisevaid nööre raiuda ennäe uuesti käseb (kihutab). Jälgime sind pühalt jumaluses ja uuesti hõiskavatena käsule alistume!

Oo (kui) heasoovlik juures oleksid ja aitaksid ning pooldavaid tähti taevas esildaksid (pakuksid).” Rääkis ja tupest läikivat mõõka haarab ning paljastatud teraga (rauaga) köisi raiub. Kõiki ühtlasi seesama kirg omab, ju kiirustavad (kahmavad) ja toorustavad (jooksevad), kaldaid maha jätsid: Üksildub (võõrastub) laevade all meri (veelagendik), nõjatunult vahte lohistavad (juhivad) ja sinivärvisid läbivad. Ja juba esiteks uue valgusega Aurora maid puistas Tiitonlikku safrani laagrit maha jättes. Kuninganna, nii-pea kui vaatekohtadest helendust valgenema ja laevastikku sarnastatud (samade) purjedega edasirühkima nägi, kaldaid ning tühje sadamaid ilma sõudjaskonnata tundis (märkas). Ju kolm ja neli korda käega erutusest rinda löönult ja koldunud juukseid karvustanult ütleb: “Oh Juppiter, tema läheb ja meie valitsustele võõras sülgama (pilkama) saab? Mitte kõik sõjariistad (sõjamehed) valmistuvad ja välja linnast suunduvad, kas röövivad teised laevu sadamatest? Minge, kandke tõrvikuid (leeke) vinnajad, andke noole, haarake mõlasid !

Mida räägin või kus olen? Milline nõdrameelses mõtet muudab? Õnnetu Dido, nüüd siis tehtud autused puudutavad (haaravad)? Siis sobis, kui valitsuskeppi andsid. Ent ju pooldav usaldus ütlevad, kes enesega isalikke majajumalaid vedanud, kes õlgadel last nõrkenud vanemat kandnud!

Ei võinud põgenenud keha (lõhki) käristada ja lainetele heita, mitte liitlasi, mitte isegi Askaaniust rauaga hukata ja isalikkudele laudadele maiustusteks asetada? Ent kahtlane võitluse (saatus) õnn oli. Oligi. Millist suremist karta? Tõrvikuid ju laagrisse kandsin ja pardaid leekidega rahuldasin (täitsin), poega ja isa ühes tõuga hävitasin, iseennast peale teiste ohverdasin (andsin): Päike, kes sa kõiki maade toimetusi leekidega (kiirtega) valgustad ja sina ju kaasteadja Juno selliste murede vahendaja (vahetoimetaja) ja öösistel kolmteedel linnade kohal ulgunud Hecate ja kättetasuvad Diirad ning sureva Dido (Elissa) jumalad, võtke vastu see näpunäide ja osutage (ärateenivuseks) trahviks õelustele (halbustele) ja meie palveid kuulge. Kui jultunud pea sadamaid puudutada ja maadele juurde ujuda tarvilikuks peab, ju nii Juppiteri ennustused nõuavad, see eesmärk seisatab:

Ent julge rahva võitlusega ja sõjariistadega maapaolane piiridega (piiridest, maalt väljaajamisega) nuhelduna Juuluse kaisutusest eemaldatuna abi paluvat ja palju rohkem omade väärtuseta laipu nägevat, kui ennast vaenliku rahu seaduste alla usaldanud olevat, riigist või soovitud valgusest rahulduvat, ometi langevat enne päeva, kus matmatu liiva keskel. Seda palun selliseks kaugeleminevaks hüüdeks vere voolamisega. Siis teie, o tüürlased, suguvõsa ja kogu tulevikulist suguharu põlgusega nuhelge ja meie põrmule neid ohvriteks (kingitusteks) läkitage (saatke). Mitte mingisugune armastus rahvastele lepinguteks ärgu olgu. Sündigu (tõusku) keegi kättetasuja meie luustikust (kontidest), kes tõrvikuga ja rauaga dardanlikke koloniste jälgiks, nüüd, kunagi-kord, kui (kuhu) vaid alati tugevused (võimalused) ennast ajas lubavad (annavad); kaldaid kallastele vastanditeks, laineid vooludele soovin, sõjariistu sõjariistadele; ju nemad ise ja järeltulijad võidelgu.”

Rääkis ja hinge kõikidesse osadesse pööras, otsides seda põlatud valgust (elu) nagu esiteks lõpetada. Siis lühidalt Bartseni Sükei imetajat kõnetlenud (sest ju ennast must põrm muistsel isamaal omas). Minule, kallis imetaja, õde Anna siia kutsu (too).

Nimeta, — kehi veelise märgusega pritsida kiirustavat ja koduloomi (lambaid) enesega ja näidatud patuohvreid juhtivat. — Nõnda tulevat ja sina püha sidemega meelekohti varja (kata); ohvreid Stüügia Juppiterile, milliseid algatatud õigustatult valmistasin, tundmusi lõpetada ja piiri panna muredele ja dardanliku pea tuleriita lõõmavusele lohistamist ilmutan. Nõnda ütles. Selline vanaemalise kalduvusega sammu kiirustas. Ent rahutu ja kohutatavatest algatustest metsik Dido ju verelikku vaadet ja värisevaid põski plekkidest pritsituna veeretades ning kahvatu tuleviku surmast, seesmise lossi elukohti ründab ja hullustuses kõrgeid tuleriitu saavutab ja dardanlikku mõõka välgutab, mitte sellisteks kommeteks otsitud toiming (meeldivus).

Siin, pärast seda, kui Iliaki riideid ja tuttavlikku laagrit vaatas (fikseeris), vähe pisaratega ja mõttega viivitanult ju voodile laskus ja rääkis kõige uuemaid sõnu: “Meeldivad armukingitused (riietused), kui saatused ja jumal lubaksid, võtke vastu seda elu ja mind sellistest muredest vabastage. Ju ma elasin, millist elukäiku (jooksu) saatus andis, täitsin, ja nüüd läheb minu ülev kuju maa alla.

Haruldast suurlinna ehitasin, oma müüre nägin, meestkaristavaid piinasid vaenlikult vennalt tagasi võtsin. Õnnelik, oh liigagi õnnelik, kui vaid meie randu dardanlikud laevad kunagi ei oleks puudutanud.” Siis voodis muljutud nägu rääkis: “Sureme ülekohtustena, ent sureksime,” ütles, “nõnda, nõnda rõõmustab minna varjude juurde. Ammutagu seda tuld silmadega halastamata dardanlane kauguselt ja meie surma aimusi enesega kandku.”

Rääkis, (niisama) ühtlasi teda sellise seltskonna hulgas saatjad rauast korisenult ja verest vahutavat mõõka ning pritsunud käsi märkavad. Valgub (suundub) kisa kõrgete saalideni; läbi vapustatud linna kuulukõne kihab. Hädakisast ja naiselikust ohkamisest ning hundamisest majad (elamud) pobisevad, vastu kajab suurtest kaebustest õhk, mitte teisiti, kui nagu esilduvatest vaenlastest kogu Kartaago või muistne Türos koriseks ja märatsevad leegid ju üle inimeste ja jumalate katuste veereksid.

Kohutatud õde ju vapustatuna kartlikust jooksust kuuldus, küüntega nägu ja rusikatega rinda moonutades keskmistest (keskelolijatest) mööda jookseb ja surevat nimega hüüab: “Siinjuures see õeks osutus? Mind pettusega püüdsid? See milline tuleriit mulle, — sellises ihad ja ohvri-altarid figureerivad? Mida esiteks mahajäetuna kaebaksin? Kas õde saatjaks surres põlgasid? Mind seesamasteks saatusteks kutsuksid; seesama valu mõlemaid rauast ju selsamal tunnil valdas (kandis). Veel nende kätega korraldasin ja isalikke jumalaid häälega hüüdsin, et armutuna puuduksin sellises sinu asetumises (seisukorras)? Hävitasid mind ja ennast, õde, ja rahvast ja sidoonlikke isasid ning oma suurlinna. Andke, et loputaksin haavu lainetega (veega), kui keegi äärmuslane õhu (vingu) juures ära eksib, näoga (näo järele) välja valiksin.” Nõnda rääkinult kõrgeid treppe astus (ületas) ja poolsurnud õde armastusest kaisutatult soojendas, samuti kuivatas ühes ohkamisega, riidega musti veretilku (verd). Tema katsudes raskeid silmi tõsta — vastandiks nõrkeb; sissepuuritud haav rinna all susiseb. Ja kolm korda ennast küünarnukile toetanult tõustes kõbustus; kolm korda on voodisse tagasi pöördunud ja eksivate silmadega kõrges taevas valgust otsis ja leitus ohkas.

Siis kõikvõimas Juno pikale valule ja raskele surmavõitlusele halastades Irist Olümpilt läkitas, milline rabelevat hinge ja seotud liikmeid vabastaks. Sest kui mitte saatusest, mitte teenitud surmaga hukkus, ometigi ju enne päeva sütitatud vilets (vaeneke) kirgede vastuvõtmises, veel mitte temal Proserpina (Juppiteri tütar) kollaseid juukseid pealaelt ära väänas (ära viis) ja pead stüügialikule Orkusele (maa-alune riik) pühendas (hukka mõistis).

Järgnevalt kasteline Iris safranlikkude tiibadega läbi taeva (läbi) tuhat mitmekesist värvi päikesele vastuolevana tõmmates alla lendab ja pea kohal seisatas: “Mina seda pühadust Ditile (Plutole) käskudena kannan ja sind sellisest kehast vabastan.” Mõnda rääkis ja parema käega juukseid ära lõikab. Kõik haihtunud soojus ja samuti üks elu tuultesse tagasi läks (eemaldus).