Tagasi: Antiigiveeb | Vergilius
Ilmunud: Scipio unenägu. Cicero: Scipio unenägu. Vergilius: Käik manalasse. Ovidius: Keyks ja Alkyone. Ladina keelest tõlkind ja seletavad märkused ning elulood kirjutand Joh. Aavik. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 60. Hirmu ja õuduse jutud XXIV. Kirjastus “Istandik”, Tartus 1928, lk 16–37.
KÄIK MANALASSE.[1]
See oli sygav koobas, õudne oma määratuma suuga, krobeline, mille ligipääsu takistas tume järv ja ymbritseva hiie pimedus. Selle kohalt ei võind ykski lind läbi lennata, sest koopa mustast kurgust tõusis nii kange hingus kunni päälmaailma võlvini.
Sinna preestrinna paigutas neli mustaseljalist õhva, valas nende otsaesiseile viina ja kiskunue sarvede vahelt mõned karvad heitis need esimese ohvrina pyhasse tulle, appi hyydes Hĕkatet[2], kes vägev oli Taevas ja Manalas. Teised pistsid noad alla ja lasid sooja verd vaagnaisse nõriseda. Äneas ise tappis mõõgaga mustavillase talle Eumeniidide[3] emale Ööle ja ta suurele õele Maale, Prosérpinalle[4] aga ahtra lehma. Siis alustas ta Styksi[5] kuningalle öise ohverdamise ja pani härgade kehad leegitsevaile ohvrialtareile, tulikuumile kehile pääle valades rasvast õli. Ja vaata, päikese tõusu eel tundus maa jalge all myrisevat, metsaseljandikud kõikuvat ja läbi pimeduse manala koeri uluvat jumalanna tulekul. “Ära, ära siit, kõik kõrvalised,” hyydis siis preestrinna Sibylla. “Lahkuge kogu sellest hiiest! Sina Änēas aga astu allilma teele ja tõmba mõõk tupest, sest nyyd vaja julgust ja meelekindlust”.
Seda öelnue astus ta raevustunult koopasse, kuna Äneas hirmuta ta kannul sammus. Ja nad läksid yksildase öö pimeduses mööda manala vyrsti varjutaolisi tyhje asumaid. See oli kui teekund metsas ebakindlas ja nõrgas kuuvalguses, kui Jupiter taeva on varjuga katnud ja must öö on esemeilt värvi riisund. Orkuse[6] eelõues ja selle kea* lävele olid laagerdund Leinad ja sydametunnistust piinavad Mured; sääl elasid ka Haigused ja kurb Vanadus ja Kartus ja paha nõu andja Nälg ja inetu Vaesus ja hirmutava kujuga Surm ja Vaev, siis surma sugulane Uni ja sydame pahad Rõõmud ja otse lävel surmav Sõda ja Eumeniidide raudsed voodid veriste lintidega kokkuseotud.
Keskpaigas laotas oma põliseid harusid ja oksi tume jalakas määratu, mis räägitakse olevat tyhjade Ulmade[7] asupaik, kus nad kõigi lehtede all piilevad. Pääleselle on sääl kõiksugu kole-elukaid, kentaure seisaskeleb sissekäigus ja kahekujulisi Skyllasid[8], sajakordne Briareus[9] ja Lerna kole-elukas[10] kohutavalt kriiskav ja leekrelvastet Himäära[11], Gorgoonid[12], Harpyiad[13] ja kolmekehalise tondi kuju[14]. Sääl äkilisest hirmuärevusest haarat Äneas tõmbas mõõga ja sirutas selle tera tulijaile vastu ja poleks ta tark kaaslane talle seletand, et õhutaolised kehata, aga välise vormiga annetet olendid lendlevad ymber, siis tormaks ta neile kallale ja asjata raiuks relvaga varje.
Siit läheb tee, mis viib Tartari[15] jõe Acheroni juure. See mudast segase veega ja määratuma keerlemisega põhjatu kärestik mässab ja oksendab oma liiva Kokyytosesse[16]. Neist vetest ja jõgedest yleviijaks paadimeheks on Chāron (Haaron), kohutav oma kasimata välimusega, lõug harimata halli habemega ymbritset; silmad põlevad tarde läikega; õlul ripub sõlmega kinnitet räpane mantel. Lootsikut ta juhib ridva ja purjede abil edasi ja nii veab oma repetand lootsikul kehi. Ta on kyll elatand, aga tyse ja elujõuline vanamees. Siia tormas kõik jõe ääre kokkuvalgund inimhulk: emad ja mehed, suurmeeliste kangelaste elustlahkund kehad, poisid ja alles naimata tydrukud ja vanemate silme ees ryyvadelle pandud noorukid: nii palju on neid kui metsas esimese sygiskylmaga lehti langeb või kui maa pääle koondub ylalt taeva kõrgustikust linde, kui kylm aasta-aeg neid ajab teispoole merd päikselisemaile maile. Lähemal olijad seisid, paludes, et nad yle viidaks, ja sirutid käsi igatsedes teispoolse kalda järele. Kuid synge paadimees võtab kord yhti, kord teisi pääle, aga teisi lähemalle nihkunuid ei lase astuda liivaselle kaldale. Selle lärmitseva ja ryseleva jõugu yle imestades ja sellest muljestet ytles Äneas: “Ytle, neitsi, mis tähendab see kogunemine jõe kaldale? Mida tahavad need hinged? Ja mis vahetegemise põhjusel aetakse yhti kaldast eemale, kuna teisi sõutakse yle kaamete vete?” Eakas preestrinna vastas talle lühidalt nii:
“Anchīsese poeg, kindlasti jumalikku sugu, eks sa näe Kokyytose sygavikke ja Styksi sood, mille nimel jumalad kardavad valet vanduda. Kõik see vilets jõuk, mida näed, on matmata inimeste hinged; need, keda yle viiakse, on maetute omad, lootsikumees on Chāron. Teisi ei ole enne luba vedada yle õudiste kallaste ja koledasti myhavate voogude kui nende luud on oma puhkepaiga saand. Nad hulguvad sada aastat ja lendlevad pitki neid kaldaid; siis viimati vastuvõetuina nad väisavad igatset jõgesid.[17]“
Seisatas Anchisese võsa ja peatas sammu, mõtiskelles ja haletsedes nende hingede õnnetut saatust.
Siis nad jätkasid alustet teekunda ja lähenesid jõele. Kui neid lootsikumees Styksi pinnalt silmas tulevat läbi vaikse hiie ja sammud kaldale pöörvat, käratas ta neile kohe: “Kes sa sääl relvastetuna tuled meie jõe poole, ytle kohe säält eemalt, miks tuled, ja pitkenda sammu. See on varjude, une ja uinutava öö asupaik; elavaid kehi on keeldud manala lootsikul vedamast. Sest ka Herkulese[18], Thēseuse ja Pirithouse[19] yleviimine pole mulle meeldind, ehk kyll nad on jumalaist syndind ja võitmatuma jõuga. Herkules pyydis Tartari vahi käsitsi köidikuisse otse kuninga trooni ees ja tõmbas hirmust väriseva eluka enese järele; Theseus ja Pirithous kavatsesid manala jumala emanda röövida abikaasa juurest.”
Seepääle Apollo preestrinna lausus lyhidasti: “Ei ole siin mingeid sääraseid kurje plaane. Lakka erutumast, relvadega ei tehta vägivalda; meie poolest jäägu määratu väravavaht oma koopasse haukumisega, kohutama kehatumaid varje ja karske Proserpina pysigu oma onu kojas[20]. Siin troojalane Äneas, kuulus oma vahvuselt ja vagaduselt, astub Erebuse[21] sisimate vaimude juure alla oma isaga kokku saama. Ja kui sind sugugi ei liiguta nii suure lapsearmastuse nähtus, siis selle oksa[22]” — võttis riide alt oksa esile — “pead ära tundma.”
Vihast paisund syda siis rahunes ega öelnud ta neile enam midagi. Imestelles saatusliku oksa aulist kinki, kaua aja tagant jällenähtut, käänis ta tumeroheka lootsiku käila ja lähenes kaldale. Sääl ta ajas hinged, kes paati olid istund, välja ja tegi istepingid vabaks; yhtlasi võttis ta hiigla Änease paati. Punut lootsik rägises selle raskuse all ja lasi oma praolisist äärist hulga vett sisse. Viimati siiski tal yndis viia preestrinna ja kangelane tervelt yle jõe teispoolsele kaldale täis vastikut muda ja viherdavaid kõrkjaid.
Manala riiki täitis koletu põrgukoer Kerberus oma kolmekõrise[23] haukumisega, lamades vastas-seisvas koopas. Nähes juba ta kaelade madusid ähvardavalt endid yles sirutavat, viskas preestrinna talle uinutavate rohtudega leivut mesikoogi. See, sirutades oma kolm kurku, haaras pakut koogi ja lasi oma hiigla selja alla, siis heitis oma määratuma kogu suuruses kogu koobast täites siruli maha. Niipea kui vaht oli kõrvaldet, astus Äneas sissekäiku ja pääsis nobedasti tagasiminematuma jõe kaldalt.
Vahetpidamata kuuldus hääli ja suurt nutukisa: sääl esikojas nutsid laste hinged, kelled* õnnetu päev oli magusa elu algusest ja ema rinnalt kiskund ja enneaegsesse surma saatnud. Nende järel asusid väära kohtuotsusega surma mõistetud. Ometi neid asupaiku polnud antud ilma loosiga valit kohtumõistjata: kohtu-uurija Mīnos[24] raputab urni: ta kutsub lahkunute hinged kohtu ette ja pärib eluviisi ja syytegude järele. Nende järgmisina asuvad kurbadena need, kes endile oma käega olid surma annud ja elust tydinuina hinged heitnud. Kui väga nad tahaksid nyyd päälmaäilma õhus niihästi vaesust kui raskeid töid kannatada! See aga on neile keeldud ja vastik jõgi oma synge veega hoiab neid kinni ja yheksakordselt vahele vooland Styks takistab. Mitte kaugel säält paistavad kõikjale levivad nii-nimetet Kurtjate Väljad. Sääl on need, kelled kange armastus on oma julma tõvega lõpetand; neid varjavad peidet teed ja ymbritsev myrdimets; mured ja sydamevalu ei lahku neist surmaski. Neis paigus Äneas nägi Phaedrat[25], Prokrist[26] ja nukrat Eurĭphylet[27], Euàdnet[28] ja Pasĭphaet[29]; sääl vaeldab Kaeneus[30], kord noormees ja jahitover, nyyd naine, olles jälle oma endisse kujusse tagasi muutund. Nende seas hulkus suures metsas ka värske haavaga föniiklanna Dīdo[31]. Niipea kui Trooja kangelane tema kõrval seisis ja varjude vahelt ära tundis ta kahvatu kuju, otsegu näeks või arvaks nägevat noort kuud kumavat pilvede tagant, valas ta pisaraid ja kõnetas teda armsal ja meeldival toonil: “Vaene Dido, see sõnum oli siis õige, mis teatas sind kustund ja relvaga oma elu lõpetand. Minaks* siis, oh häda, olen saand su surma põhjuseks. Vannun tähtede ja taevajumalate juures, kui maa-aluses maailmas yldse vanne maksab, et ma su maalt, kuninganna, vastu tahtmist lahkusin. Kuid jumalate käsud, mis praegu mind sunnivad minema läbi nende varjude, mööda konarlikke kohti ja läbi sygava öö, ajasid mind säält; ega ma võind uskuda, et oma äraminekuga valmistan sulle nii suurt valu. Peata samm ega ära tagane mu vaatest. Sest mõtle, et see on saatuselt viimne kord, kus saan sinuga kõnelda.” Seesuguste sõnadega Äneas pyydis leevendada ta ärevat ja trotslikult vaatavat vaimu ja tas pisaraid äratada, kuid Dido vaim seisis selg vastu pöördud ja silmad maha kinnitet ega avaldand ta nägu rohkem liigutust kui kõva tulikivi või Marpēsuse[32] marmor. Viimati võttis ta end kokku ja põgenes vaenuliselt tagasi varjukasse hiide, kus ta esimene mees Sychaeus ta sydamevalule ja ta armastusele vastab. Siiski Äneas, selle õnnetumast saatusest põrutet, vaatab äraminejalle kaua pisarsilmil ja haletsevalt järele.
Säält ryhiti ettevõetud teed edasi. Juba on nad päramisil väljul, kus asuvad kuulsad sõjakangelased. Siin kohtas ta Tydeust[33], siin relvategudest kuulsat Parthenopaeust[34] ja kahvatu Adrastuse[35] kuju; siin päälmaailmas palju-kurdet ja sõjas langend Dardaniide[36], keda kõiki ta pitkas reas nähes valjusti ohkas, nimelt Glaukust, Mĕdon’it ja Tersilochust[37], kolme Antenoriide ja Cĕresille pyha Polyphoetist[38] ja Idaeust[39] veel vankrit, veel relvi pidavat. Paremalt ja vasakult poolt asub palju hingi Änease ymber. Ja neile pole kyllalt ta nägemisest; neid huvitab temaga yhes sammuda ja sinnatuleku põhjust teada saada. Aga kui greeklaste ylemad silmasid mehe ja ta hiilgavad relvad varikujude keskelt, nad värisesid hääletumast hirmust; osa pööris seljad, nagu nad ykskord laevadelle põgenesid[40]; osa katsus oma nõrka häält tõsta, kuid tahet kisa asemel tuli ammuli avat suust vaid kahin.
Sääl nägi ta ka Priamuse[41] poega Deĭphobost[42], kelle kogu keha oli metsikult vigastet, mõlemad käed olles otsast raiut, kõrvad ja nina lõigat. Vaevalt ta tundis ta ära, pelgavana ja pyydvana varjata oma hirmsaid vigastusi; ja Äneas kõnetas teda tuntud häälel:
“Vägevarelvaline Deiphobos, Teukrose[43] kõrget sugu, kes on tahtnud sind nii julmasti karistada? Kes tohtis niiviisi sinuga ymber käia? Mulle räägiti, et sa väsinult määratumast greeklaste tapmisest langend tapetute hunnikuile maha. Siis ma ise pystitin tyhja kaljukynka Trooja rannikul ja hyydsin sind kolmesti* valju häälega. Su nimi ja relvad kaitsevad seda kohta; ma ei saand sind, sõber, kusagil silmata ja sind ära minnes matta kodumaa mulda.”
Seepääle ytles Priamuse poeg: “Sinu poolt, oh sõber, pole midagi tegemata jäänd. Sa oled Deiphobosele ja ta matusvaimudelle kõik kohused täitnud. Kuid mind saatsid sellesse viletsusse mu saatus ja Hĕlena hävitav roim[44]; need mälestusmärgid on tema mulle jätnud. Sest kuidas me viimse öö veetsime valerõõmus, tead ju ise; paratamata on see liig hästi meeles. Kui saatuslik hobu toodi meie kõrgesse kantsi ja oma tiines kõhus tõi relvastet sõdureid, siis tema, teeseldes orgiate rongkoori mängu, vedas trojannasid ymber; nende keskel hoidis ta ise määratumat tõrvikut ja andis kantsist greeklasile märku.[45] Sellal mina, väsind eelmiste päevade muredest, une vaevas taandusin oma magamistuppa ja vaibusin sygavasse ning vaikse surma sarnasesse rahusse. Mu tubli abikaas oli majast kõrvaldand iga relva, salamahti ära viies mu truu mõõga. Tuppa kutsus siis Menelāose ja avas ukse, arvates seda suureks kingituseks saavat endiselle mehele ja niiviisi võivat oma endise eksimuse võla kustutada. Lyhidasti, nad tungivad tuppa; kaaslaseks lisandub veel Odysseus[46] roimale kehutajana. Oh jumalad, laske seesugust jälle syndida, aga greeklasile, kui patt pole paluda säärast karistust. Aga ole hääks ytle, mis asjalood sind elavana siia on toond. Kas merel ymber eksides oled siia sattund või jumalate juhatusel? Või mis saatus see on, mis sind taga kiusab, et tuled siia neisse päevavalgeta ja syngeisse asupaiku?”
Nende nii juttu ajades, oli Auroora[47] oma roosa karva vankril oma eeterlikul sõidul juba poole maad ära kulgend; ja vahest nad oleksidki kogu mööndud aja veetnud seesuguse jutuajamisega, kuid kaaslane Sibylla ytles manitsedes lyhidasti: “Öö ruttab, Äneas; me veedame nuttes tunde. Siin on koht, kus tee kaheks haruneb; parempoolne viib suure Pluuto[48] lossini ja Elyysiumi väljadelle, kus õndsad hinged asuvad; see on meie tee. Vasak aga on karistuse tee pahade tegude eest ja viib patuseile määrat Tartarisse.”
Deiphobus ytles vastu: “Ära pahanda, suur preestrinna; ma lähen kohe ja täidan varjude arvu jälle täis. Mine, meie au ja ehe, ja saagu sulle osaks parem saatus.” Nende sõnadega käändus kannalt teisale.
Äneas vaatab tagasi ja näeb korraga hiigla kantsi, ymbritset kolmekordse myyriga, mille ymber voolab põletavate leeklainetega käre Toonela jõgi Phlĕgethon, keerutades myrisevaid kivimyrakaid. Teispool jõge on määratu värav ja tugevast terasest sambad, nii et neid ykski jõud ega isegi taevased jumalad ei jaksa kallale tungides väärata; raudtorn ulatub õhukõrgusteni, ja Tisĭphone[49], verine mantel yll, sääl uinumata istub väravavahina ööd ja päevad. Säält on kuulda oigeid ja julma peksmist; seepääle kuuldub raua ja tõmmat ahela riginat. Äneas seisatas ja kuulatas kohkunult riginat.
“Mis valjud hääled säält kõrvu kostavad? Oh ytle, neitsi, mis roimi ja mis piinadega sääl karistetakse?”
Siis preestrinna ytles nii: “Vägev troojalaste päälik, kellelgi pole luba astuda taunitute lävele; et aga Hĕkate mind on säädnud Averno hiite yle, on ta mulle ise seletand jumalaist päälepandud nuhtlused ja mind viind läbi kõigi nende paikade. Need koledad paigad alluvad Rhadamanthuselle[50], kes kurjategijate kavalad puiklemised ära kuulab ja nad piina abil sunnib yles tunnistama kõik need päälmaailmas tehtud syyteod, mis kellelgi surmatunnini korda oli läind salajas hoida maapäälselt karistuselt. Kohe kättemaksja Tisĭphone teotades peksab syydlasi piitsaga[51] ja vasaku käega sirutades ähvardavaid madusid, kutsub oma õdede julmi hulki. Siis viimati avanevad, hirmsasti oma hingedel kriiksudes neetud väravad. Kas näed, mäherdune vaht istub esikojas. Mäherdune nägu vahib ust! Oma viiekymne musta keaga veel metsikum Hyydra[52] asub siseruumes. Tartar ise ulatub kaks korda nii palju sygavuti allapoole kui palju maad on maa päält yles jumalate taevase asupaiga Olympuseni. Tartari sygaviku sygavaimas põhjas vingerdavad Maa lapsed, Tiitanid[53], kelled Jupiter välguga sinna heitnud. Sääl olen näind ka Aloeuse[54] poegade Ootuse ja Ephiáltese määratumaid kehi, kes olid tahtnud taevale kallale tungida ja Jupiteri tõugata ta ylemjumala troonilt. Olen näind ka Salmoneuse[55] julma karistust, kes peab matkima Jupiteri välke ja myristamist. See, sõites nelja hobur sega ja tõrvikuid loopides mööda kesk-Elise linna ja selle rahvast, nõudis endale jumalikku austust, ta meeletu, kes tahtis pilve myrinat ja matkimatut välku matkida hobukapjade plaginaga. Kuid kõikvõimas isa, saates paksude pilvede vahelt oma noole, mitte, nagu see, suitsuse tulega tõrvikuid, pyhkis ta pöörase maruga sillalt alla. Ka kõiksynnitaja Maa kasvandikku Tityost[56] oli näha, kelle keha laotub yheksa vakamaad, kuna koletuslik vultur* oma kõvera nokaga nokib ta surematut maksa ja ta roimarikast sisikunda, urgitsedes söödud toite, ja elab ta kõrge rinna all; ja uuesti kasvand kudedelle ei anta yhtki rahu. Kas pean mainima ka lapiitide kuningat Ixīoni[57] ja ta poega Pirĭthoust, kellele yhtelugu oli must kivi kaela kukkumas? Kuldsed söömasohvad hiilgavad kõrgete pidupatjadega[58] ja kuningliku toredusega söögid on laual otse Tantaluse[59] suu ees, kuid Fuuriaist[60] suurim, Megäära, lamab kõrval ega lase laualt toite võtta, ta ajab end istukille, tõstes tõrvikut ja suust kuuldavalle tuues möirgavat häält. Sääl on ka vennavihkajad või kes oma vanemaid on halvasti kohelnud või oma kliente petnud või kes leitud varanduse ainult endile pidasid ega osa omakseile annud — nende hulk on väga suur, ja keda abielurikkumise pärast pekstakse ja kes roimaliselt on relvis vastu hakand ega ole kõhelnud oma peremehile truudust murda[61], kõik need on sääl kinni ja ootavad oma karistust. Ära päri, mis karistused need on või mis syytegu või saatus nad nii kaugele on saatnud. Yhed veeretavad määratu suurt kivimyrakat, teised ripuvad rattakodarate kyljes laialivenitetuina; sääl istub ja jääb igavesti istuma õnnetu Thēseus, ja viletsaim Phlĕgyas[62] manitseb kõiki, tunnistades valju häälega varjudelle: “Õppige minu saatusest õiglased olema ja jumalaid mitte põlgama.” Sääl on yks, kes oli kulla eest isamaa ära myynud ja vägeva valitseja pääle pannud; teine oli raha pärast saadusi annud ja kaotand; kolmas oli oma tytre magamistuppa tungind keeldud armastusele; kõik olid julgend ja teind suuri patte. Kui mul oleks sada keelt ja sada suud ja raudne hääl, ei ma jaksaks yles lugeda kõigi patte ega kõigi karistuste kujusid.”
Selle järele ytles Phoebuse[63] eakas preestrinna: “Aga nyyd läki edasi ja täida enda pääle võetud ylesanne. Kiirendame sammu, sest näen kykloopide[64] ahjudes sulatet rauast valmistet myyre ja väravaid, kuhu meil on eeskiri kingitus[65] maha panna.”
Siis nad astusid tumedat teed mööda edasi ja lähenesid väravalle. Äneas astub sissekäiku, pritsib oma keha värske veega ja pistab oksa vastasolevasse lävve. Need kohustused sooritanne ja pannue jumalannale oma ande, nad laskusid rõõmsaisse kohti,* õnnelike hiite meeldivasse rohesse ning õndsate asupaikadelle.[66] Siin ymbritseb välju oma purpurse valgusega avaram eeterõhk; sest siin on oma päike ja tähed. Yks osa võimleb murul maadlustega või peab spordivõitlusi kollasel liival; osa tantsivad kooris või deklameerivad luuletusi. Ka pitkis riideis Traakia preester Orpheus[67] helistab viisi juure oma seitsmekeelist kannelt, kord sõrmiga, kord elfenbeinpulgaga. Siin on muistne Teukrose sugu, tore tõug, vaprad kangelased, paremail päivil syndind, Ilus[68] ja Assărakus[69] ja Trooja asutaja Dàrdanus. Kaugelt imestab Äneas meest ja ta varjutaolist vankrit. Oksad on maha pistetud ja siin-sääl kinniseotud hobused söövad aasal. Sama huvi, mis elavail oli vankri ja relvade kohta, ja hool toredaid hobuseid paimendada, sama kestab neil ka Manalas edasi. Sääl silmab ta ka teisi paremal ja vasakul poolel murul söövat ja kooris rõõmsat päaani[70] laulvat keset lõhnavat loorberimetsa, kust maa pääl suur Erĭdanuse[71] jõgi läbi metsade voolab. Sääl on salk mehi, kes isamaa eest võideddes haavu saand, ja preestrid, kes maa pääl laitmata eland; siin vagad prohvetid ja kõrgeandelised luuletajad ja need, kes elu on ilustand oma leitud kunstiga ja kes oma teenustega endile on loond kuulsa ja unustamatuma nime; kõigil neil on otsaesise ymber valge side seotud.[72] Nende ymbritsevat hulka, eriti Musaeust[73] — sest tema on suure jõugu keskel, sellest õlgadega välja ulatudes — kõnetab Sibylla järgmiselt: “Ytelge, õndsad hinged, ja sina, tublim laulik, kus kohas ja paigas asub Anchises. Tema pärast oleme siia tulnud ja Erebuse suurist jõgedest yle sõitnud.” Ta kysimusile vastas sangar lyhidasti nii: “Kellelgi ei ole kindlat asumut; elame varjulisis hiisis, jõekallaste kynkail ja jõeäärsil luhil. Te aga, kui see teile meele järele, minge yle selle nõlva ja ma viin teid mõnusalle teeraale.” Seda yteldes sammus nende ees ja osutas naeratelevaid välju; säält Äneas ja Sybilla laskusid alla orgu.
Isa Anchises sääl huviga vaatles rohelise oru põhja sulet ja tulevikus päälilma valgusesse minevaid hingi ja hindas parajasti oma kalliste lastelaste arvu, nende elutegevust ja elujuhtumusi, nende iseloome ja vägitegusid. Niipea kui ta Äneast nägi murul enda poole tulevat, puhkesid tal pisarad silmist ja suust tal sõnad: “Sa oled siiski tulnud ja su lapsearmastus, isale nii meelepärane, on võitnud raske tee. On võimalus su nägu näha, mu poeg, ja vastastikku tuntud häälel juttu ajada. Sellane soov oli minulgi ja ma arvasin, et see ykskord tuleb, ja mu ootus ja lootus pole mind petnud. Mis mailt ja merilt sa mulle nyyd tuled? Milliseist hädaohtudest vintsutet? Kuidas kartsin, et Liibya riigis[74] viibimine sulle kuidagi kahju ei teeks.” Äneas aga vastas: “Su kurb kuju, oh isa, mulle sageli esinedes, pani mind neisse paiku tulema. Mu laevad on praegu Tyrreeni meres. Tule anname teineteisele kätt ega ära hoia kõrvale mu kaisutusest.” Nii kõneldes tulvasid tal pisarad põske mööda alla. Kolmesti katsus ta isale kaela ümber hakata, kolmesti otsekui libises haaramatu kuju ta käte vahelt, otsekui kerge tuuleõhk ja põgus unenägu.
Vaheajal Äneas näeb taamal orus kõrvalist hiit, kohisevat metsavõsastikku ja Lēthe[75] jõge, mis rahulike majade eest mööda voolab. Selle ymber heljusid lugematumad rahvad ja hõimud, otsekui aasadel, kus selgel suvipäeval mesilased õitele laskuvad ja valgete liiliate ümber lendlevad; kogu väli kihab ja sumiseb sellest.
Kõike seda nähes hämmastub Äneas ja kysib, mis jõed need sääl kaugemal on ja mis inimesed pitka roduna sääl kaldaid täidavad. Isa Anchises vastas talle: “Need on hinged, kellele saatus on määrand teist korda kehastuda, nad joovad Lethe jõest rahu ja unustust. Neid mu tulevasi järeltulejaid sulle nimetada ja näidata oli mu ammune ihk, et sa yhes minuga rõõmutseksid leitud Itaalia puhul.”
“Oh isa, kas siis peab arvama, et mõned õhulised hinged siit ära lähevad ja jälle naasevad kohmakaisse kehhi? Mis pöörane iha neil on elu järele?”
“Ytlen sulle kohe, mu poeg, ega pane sind kauaks pingule,” vastas Anchises ja esitas kõik järgemööda:
“Algmisest saadik taevast ja maast ning vedelaid lagendikke, Kuu kera ja Tiitani poega Päikest elustab sisemine vaim, tungides kogu nende massi osadesse ja pannes seda liikuma. Sellest ongi tekkind inimeste, loomade ja lindude tõud, samuti kui elukad, keda meri oma marmorse pinna all kannab. Nende seemneil on tuletaoline jõud ja taevaline algpära*, niipalju kui neid patused kehad tagasi ei hoia ega maised surelikud liikmed et tuimenda. Sellest nad kardavad ja hirmuvadki, kurdavad ja rõõmutsevad ega märka enam, oma pimedas vanglas kinni olles, oma taevalist asupaika ja algpära. Isegi kui viimse hingeõhuga elu lahkub, ei kao neil õnnetumail siiski mitte kõik pahe ega lahku kehalised paised, sest on ju paratamatu, et need pitka aja jooksul on sisse juurdund. Seepärast neid vaevatakse karistustega ja nad kannatavad piinu endiste nisvade eest: yhed riputetakse tuule kätte, teisil pestakse suures koses patu häbiplekk või põletetakse tulega välja. Igayks meist kannatab oma trahvid Manalas. Siis meid viiakse läbi laia Elyysiumi, ja vähedelle vaid on antud kauemini viibida õndsate aasadel[76], kunni pitk aeg on välja võtnud kylgekasvand paised ja järele jätnud puhta eeterliku tunde ja pelga taevase tuliolluse. Kõik need kutsub jumal pärast tuhandeaastalist perioodi suures hulgas Lethe jõe juure, seks et nad, mitte mäletades oma eelmist elu, hakkaksid tahtma päälmaailma naasta surelikke kehhi.
Nõnda kõneles Anchises ja viis poja ning Sibylla keskele sumisevate hingede ryhmi ja asus künka otsa, kust võis hästi silmitseda tulijate ja möödaminejate nägusid.
“Nyyd seletan sulle, milline kuulsus järgneb pärast Dárdanuse järelpõlvele, mäherdusi järglasi on sul oodata Itaalia rahvast, — suurtsugu vaimud, meie nime pärijad —, kõike seda seletan sulle sõnadega ja avaldan sulle su järelpõlve tuleviku. Vaata seda noortmeest sääl, kes toetub odavarrele, asub saatuse määrusest kõige lähemal päälmaailma valgusesse ja tõuseb esimesena päälmaailma õhku, segatuna Itaalia tõu verega. See on Silvius, Albast pärilt*, su viimne võsa, kelle sulle abikaas Lavinia yles kasvatab metsas, kuningas ja kuningate isa, kellest meie tõug saab Alba valitsejaks. Tema järgmine on Prŏkas, Trooja sugu au ja uhkus, ja Căpys ja Nŭmitor[77] ja su nimik vagaduselt ja yhtlasi tegudelt, tubli ja tähelepandav Silvius Äneas, niipea kui ta ykskord saab Alba valitsejaks. Vaata, millist vägevust ja tarmu need mehed osutavad ja kuis neil on tammeleht-pärjad pääs! Oma vanaisa järglasena asub Marsi poeg Rōmulus[78], kelle yles kasvatab ta Trooja tõugu ema Ilia[79]. Näed, kuis ta kiivril on kahekordne sulgtutt ja ta isa juba nyyd siin varjude riigis teda ehib talle maa pääl omase aumärgiga. Ennäe, mu poeg, tema kaitse all see kuulus Room saab ulatama oma võimu yle kõigi maade, aga oma kuulsuse taevani; ta ymbritseb seitse kyngast yhise myyriga, õnnistet tubli meessooga, otsegu suur ema Kybēle[80], myyrkroon pääs, sõidab läbi Fryygia linnade, rõõmus jumalate synnitamisest, evimast sada lapselast, kõik taevajumalad, kõik ylamaailmas asujad. Sinna pööra nyyd pilk ja vaata seda hõimu ja neid sinu roomlasi. Siin on Caesar ja kogu Jūluse[81] suguvõsa, mis taeva jumalate hulka yles võetakse. Siin on mees, keda sageli kuuled sulle lubatavat, Caesar Augustus, Jumaliku poeg[82]: ta uuesti alustab kuldse ajajärgu, mis kord Saturni[83] ajal Laatsiumi[84] nurmedel valitsend. Ta ulatab rooma võimupiirid teispoole garamantide[85] ja indlaste maad, maani, mis asetseb säälpool aasta ja päikese rada[86], sääl kus taeva-kandja Atlas[87] veeretab oma õlal põlevate tähtedega ehit taevatelge. Tema tuleku oraakel-ennustuste mõjul juba nyydki värisevad Kaspia äärsed riigid ja Mäootia[88] maa ning seitsmeharulise Niili suu. Tõepoolest Herkules pole ka nii palju maid läbi käind, kuigi ta noolega haavas vaskjalgist hirve, Erymanthuse[89] hiie vabastas ta koletisest ja Lerna mao oma ammuga pani värisema, ega Bacchus[90], kes tiigreist veetud ja viinapuuväänkasv-ohjad peos sõitis Nysa[91] mäe kõrgelt harjalt alla. Ja me peaksime veel kõhelema uute vägitegudega tõsta oma vahvuse kuulsust, või keelab meid kartus jäämast Itaalia pinnale? Kes aga on see sääl kaugemal, õlipuu oks käes ning ohvritalitust tegev? Tunnen hallest juukseist ning habemest selle Rooma kuninga[92] ära, kes esimesena Rooma linnale saab andma kindlad saadused, olgugi et ta on väikesest Cŭresi linnakesest ja vaesest maakunnast pärilt. Sellele järgneb kohe uhkemeelne Ancus[93], juba nyyd liiga nautiv rahva soosingut. Kas tahad näha Tarquiniust[94] ja kättemaksja Brūtuse[95] uhket vaimu ning tarvitusele võetud liktoreid. Tema esimesena võtab endale konsuli võimu ja julmad liktorikirved[96] ja, kuigi isa, annab omile uut kodusõda plaanitsevaile poegadelle karistuse ilusa vabaduse eest, ta õnnetu! Kuidas järelpõlved neid syndmusi saavadki kujutama, igatahes ta isamaa-armastus ja suur kuulsuse himu saab särama kõigest yle. Vaata sääl kaugemal ka Dĕciusi[97] ja Drūsusi[98] ja kirvega julma Torquātust[99] ja lippude tagasivõtjat Camillust[100]. Need hinged aga sääl, keda näed yhesuguseis relvis hiilgavat, nii yksmeelsed nyyd, niikaua kui viibivad siin varjude riigis, oh häda, mäherduse sõja nad yksteisega alustavad[101], kui nad kord pääsevad päälmaailma valgusesse, mäherdust lahinguid ja verevalamisi nad saavad toime panema, äi laskudes Alpide vallidelt ja Monoecuse[102] kantsilt, väimees ida piiril end varustades. Ärge, lapsed, ärge harjutage oma vaimule kylge nii suuri sõdu ja ärge isamaa keha pihta pöörge neid kangeid jõudusid, kõigepäält säästa oma rahvast sina[103], kelle algpära Olympi ulatub. Viska oda käest, mu võsa! — See siin[104], Korintuse võtmisest triumfi saades, sõidab triumfvankril Kõrgesse Kapitooliumi[105], kuulus achiivide (greeklaste) löömisest. See sääl[106] väärab Argose[107] Agamemnoni Mykeene[108] ja koguni äakiidi Perseuse[109] vägevast Achillese soost, seega neimates oma Trooja esivanemaid ja teotet Minerva templeid[110]. Ja kes võib sind, suur Căto[111], mainimata jätta, või sind, Cossus[112]? Kes Gracchuste[113] sugu või mõlemaid sõjavälke Scīpioid[114], Kartaago hävitajaid, ja vaesuses vägevat Fabrĭciust[115] või sind, Serrānus[116], põllul kylvajat? Kuhu te mind väsinut kisute, Făbiused? Sinaks, Māximus[117], oled see, kes ainus meie riigi viivitelemisega päästad. Teised rahvad[118] saavad pronksist taguma nagu elutäis raidkujusid — seda möönan —, saavad marmorist raiuma loomutruid nägusid, saavad olema osavad kõnemehed ja taevalaotuse käike mõõtpulgaga välja rehkendama, tähtede tõusud ette määrama —: sina, roomlane, pea meeles, et sinu ylesanne on rahvaste yle valitseda — need on su kunstid — ja neile pääle sundida rahu harjumused ja kombed, allaheidetuile armu anda ja uhkeid sõjaga võita.”
Nõnda nad luusivad kogu maa-ala mööda alumise õhukihi laiul väljul ja vaatlevad kõike. Kui Anchises oli poja viind läbi kõigi yksikute kohtade ja syydand ta vaimu tulevase kuulsuse armastusega, nimetab ta selle järele Äneaselle sõjad, mis pärast tuleb pidada, ja õpetab Laurendi[119] rahvale ja Latinuse[120] linnale, kuidas iga raskust tuleb kanda või vältida.
On kaks Unenäo väravat, millest yks olla sarvest, mille kaudu tõelisile surnuhingile antakse kerge väljapääs, teine läikiv-valgest elevandiluust tehtud, selle kaudu aga surnute vaimud saadavad maa pääle valeulmi. Sellaste kõnelustega saatis Anchises oma poja yhes Sibyllaga ja lasi nad elfenbeinväravast välja. Säält Äneas jõudis oma laevade ja seltsimeeste juure tagasi. Siis purjetas ta pitki rannikut otse Cajēta[121] sadamasse.
[1] Manalasse läheb Trooja kangelane Äneas, kokku saamaks sääl oma isa Anchisesega. Manala sissekäik arvati olevat Averno järve ligidal Lõuna-Itaalias, kust kihvtisi aure tõusis, nii et linnud säält yle ei lennand. Änease saatjaks sinna oli Apollo ja Hekate preestrinna Sibylla.
[2] Hekate: nõiduse jumalanna, kelle kujusid pandi ristteedele.
[3] Eumeniidid: kättemaksu ja sydametunnistuse piinade jumalannad, kel maod olid juukseiks.
[4] Proserpina: allilma jumala Pluuto abikaas, kelle ta oli röövind.
[5] Soine jõgi manalas.
[6] Orkus: all-ilm, põrgu.
[7] unenägude (uus sõna).
[8] Skylla: muinaslooline merikoletis, pool-naine, pool-kala, kes elas Sitsiilia väina Itaalia poolsel rannal oleval kaljul; siin on mõeldud Skylla taolised kahekujulised koletised.
[9] Briareus: sajakäeline meri-hiiglane.
[10] mitmepäine hyydra (madu) Lerna soos (Greekamaal), kelle Herkules tappis.
[11] Himäära: (lad. Chimaera): tuld purskav kole-elukas kitse kere ja lendava mao sabaga, elas Väike-Aasias (Lyykias).
[12] Gorgoonid: madujuukselised naiskoletised.
[13] Tiibadega ja linnukyyntega ning neitsinägudega koletislikud naisolendid.
[14] ta nimi oli Geryoneus.
[15] Tartar: õigupoolest sygavaim kuristik all-ilmas; siin yldse all-ilm, manala.
[16] Kokyytos: soine jõgi all-ilmas; yldse on all-ilmas neli jõge: tekstis mainit Acheron (áhheron), siis Kokyytos, Flègeton ja Styks.
[17] Muinasgreeklased seepärast pidasid surnute matmist väga tähtsaks ja selle tegemata-jätmist suureks roimaks.
[18] Herkules (greeka keeli Herakles): kuulsaim ja vägevaim greeka kangelane. Jupiteri poeg, tegi 12 kuulsat vägitööd, muude seas tõi ta põrgu (Tartari) kolmepäise koera Kerberuse elusalt maa pääle.
[19] Theseus: Ateena kuningas ja greeka kangelane; ta tahtis aidata oma sõpra Pirithoust röövida manala vyrsti Pluuto abikaasa Proserpina, mis-eest ta yhes Pirithousega ahelaisse põrgu pandi; pärast Herkules vabastas ta säält.
[20] Prosérpina abikaasa manala vyrst Pluuto oli yhtlasi ta onu, sest Proserpina ema, viljajumalanna Céres oli Pluuto õde, mõlemad Kronose lapsed.
[21] Erebus (loe: érebus, “pimedus”): manala teine nimetus.
[22] See oli kuldoks, mis kasvas yhel Averno järve äärses hiies oleval puul ja mille manalasse minija pidi viima Prosérpinalle kingituseks.
[23] Põrgu koeral Kerberusel oli 3 madujuukselist pääd.
[24] Minos: oli maa pääl Kreeta saare kuningas (Jupiteri ja Euroopa poeg), sai oma tarkuse pärast manalas surnute kohtumõistjaks yhes Aeakuse (ääakuse) ja Radamànthusega.
[25] Phaedra (fäädra): Kreeta kuninga Minose tytar ja kangelase Theseuse abikaas, hakkas armastama oma võõraspoega Hippolytost, keda laimas ta isa ees, kui see tagasi lykkas ta armastuse. Isa needis poja ja palus merijumalat Poseidonit Hippolytose surmata. Merijumal saatis merest kole-eluka, kellest Hippolytose hobused kohkusid ja lõhkuma läksid. Hippolytos ise kukkus vankrist ja sai vastu kaljusid surma. Kui Hippolytose syytus avalikuks tuli, võttis Phaedra ise endalt elu, aga Hippolytose äratas Artemise palvel arstimisejumal Asklepius uuesti ellu.
[26] Prokris: Ateena kuninga Erichtheuse tytar ja Fookise kuninga Kĕphaluse abikaas. Kephalus tappis oma abikaasa Prokrise odaga kogemata metsas jahil, kui see armukadedusest tuli teda luurama.
[27] Euriphyle avaldas oma mehe Amphiarause peidupaiga, seega sundides ta osa võtma õnnetumast seitsme vyrsti sõjaretkest Teeba vastu, kus maa Amphiarause neelis; see-eest tapeti Euriphyle oma poja Alkmeoni poolt.
[28] Euádne oli visand end oma mehe Kapaneiuse põletetava laiba ryyvale (tuleriidale), kes oli yks seitsmest kangelas-vyrstest, kes osa võtsid sõjaretkest Teeba vastu.
[29] Pasiphae: Kreeta kuninga Minose abikaas. Merijumal Neptuun (Poseidon), keda Minos oli pahandand, syytas Pasiphaes ebaloomuliku ja roimalise armastuse yhe valge härja vastu, kelle Neptuun oli loond.
[30] Kaeneus (kääneus): lapiitide kuninga Euállese poeg, kes esialgu oli tydruk nimega Kaenis, kes aga ta enda palvel muudeti haavamatumaks noormeheks. Kaeneus hukkus lahingus tsentauride vastu, kes, mitte saades teda haavata, ta surnuks lõid määratumate puudega.
[31] Dido oli Kartaago kuninganna, kuningas Sychaeuse lesk. Dido hakkas Äneast armastama, kui see Kartaagos viibis, ja kui Äneas lahkus, võttis Dido endal meeleheitest elu.
[32] Marpésus: mägi Parose saarel, kuulus oma marmorilt.
[33] Tydeus: yks seitsmest kangelasest, kes osa võtsid sõjaretkest Teeba vastu.
[34] Parthenopäus: ka yks Teeba retke osavõtjaist päälikuist, Meleágrose ja Atalánta poeg.
[35] Adrást(us): Argose kuningas, Teeba-retkest osavõtja, kahvatas oma väimehe Tydeuse surma mõjul ega puna iialgi enam ilmund ta palgele.
[36] Dardaniidid: Trooja esi-isa Dàrdanuse järeltulejad, seega: troojalased.
[37] Glaukus, Medon, Tersilochos: vägimehelikud troojalased, kes Trooja kaitsmisel langesid.
[38] Yks troojalane, Cerese preester.
[39] Trooja kuninga Priamuse vankrijuht.
[40] Kui Hektor neid lõi ja võitis Achillese äraoleku ajal, kes, tylli läinuna vägede ylemjuhataja Agamemnoniga, keeldus lahinguist osa võtmast.
[41] Trooja kuningas Trooja sõja ajal, Änease vanaisa.
[42] Deiphobos (Änease onu) sai pärast Parise surma Hélena abikaasaks.
[43] Trooja vanim kuningas, troojalaste esi-isa.
[44] Helena roim seisis ses, et ta Trooja kuninga poja Parisega põgenes oma abikaasa Sparta kuninga Menelaose juurest, mille pärast tekkiski Trooja sõda.
[45] Teatavasti greeklased tungisid Troojasse puuhobuse abil, kuhu kangelased sisse pandi, kuna muu vägi läks läheselle saarele.
[46] Odysseus: Itaka kuningas, tuntud oma kavaluselt; tema idee oligi puuhobu; pärast Trooja sõda eksis ta 10 aastat mööda meresid, enne kui koju jõudis.
[47] koidujumalanna.
[48] Pluuto: manala jumal.
[49] Tisiphone (tähend. “tapmise kättemaksja”): yks fuuriaist (kättemaksu ja viha haldjaist): ta istub manala lossi raudväraval, kust jumalad ta vahel saadavad maa pääle tõbesid levitama.
[50] Rhadamànthus: Jupiteri ja Euroopa poeg, yks kolmest kohtumõistjaist allilmas.
[51] Roomas surmamõistetuid enne hukkamist pekseti piitsaga.
[52] Hyydra (“vesimadu”): 7-päine (Vergiliusel 50-päine) kole-elukas, elas Lerna järves Greekamaal, kus Herkules ta tappis; Vergiliuse järele on ta pärast surma Tartari sissekäigu juure paigutet.
[53] Tiitanid: jumalahiiglased, Uraani ja Gääa (Maa) pojad, kes enne Jupiterit maailma valitsesid; Jupiter kukutas nad võidetuina alla Tartarisse.
[54] Aloeus (alööus): myydiline hiiglane, kelle abikaas Iphimedia Neptuuniga synnitas kaks hiigla poega, Ootuse ja Ephialtese; Apollo tappis nad, kui nad tahtsid taevale kallale tungida.
[55] Salmoneus: Elis’e (yks Greeka maakund) kuningas, tahtis järele teha Jupiteri myristamist ja välke, sõites vaskvankril mööda vasksilda.
[56] Tityos: Jupiteri ja Elara poeg ja Gääa (Maa) kasvandik, tapeti Apollo ja Diaana poolt oma häbemata roima eest Latoona vastu (Apollo ja Diaana ema) ja heideti Tartarisse.
[57] Ixīon: lapiitide kuningas Tessaalias (labiidid olid toores mägirahvas Tessaalias, kel sõda oli kentauridega), oma roimalise kavatsuse eest Juuno vastu heideti Tartari; ta poeg Piríthous tahtis manala vyrsti Pluuto abikaasa Proserpina manalast röövida.
[58] Teatavasti sõid muinasgreeklased ja roomlased pooleldi lamades, vasaku käsivarrega nõjades vastu sellekohast patja.
[59] Tántalus: Jupiteri poeg, Fryygia kuningas (Väike-Aasias). Jumalate sööminguile kutsutud, reetis ta nende saladused. Teine ta roim oli, et valmistas jumalaile, neid proovimaks, toidu oma tykkideks raiut pojast Pélopsist. Tuntuima jutu järele seisis ta Tartaris vees, mis iga kord taganes, niipea kui ta kumardas jooma, samuti kui puuviljadega puuoks ära pöördus, kui ta tahtis neid haarata.
[60] Fuuria: kättemaksmise haldjas.
[61] Mõeldud on siin orjade mässud ja vastuhakkamised Rooma riigis.
[62] Phlegyas, Marsi poeg, lapiitide jumal; Apollole kätte maksmaks tytre röövimisi, syytas ta Apollo templi Delfis, mis-eest teda manalas karisteti igavese näljaga.
[63] Phoebus (fööbus): päikesejumal, kelle preestrinna oli Sibylla.
[64] kykloobid: yhesilmalised hiiglased, kes Vergiliuse järele manalas tulejumala Vulkaani (Hefästose) sepikojas (Sitsiilias Ätna mäe all) töötavad, muu seas ka Jupiterile taovad piksenooli.
[65] mainit kuldoks.
[66] Õndsate asupaiku all-ilmas kutsuti Elyysiumi väljadeks.
[67] Orpheus: kuulus Traakia laulik (Greekamaal), Apollo preester. Kui ta armastet abikaas Euridike enneaegu suri ussi nõelamisest, käis Orpheus all-ilmas teda ellu tagasi palumas. Pluuto lubas sel tingimusel, et Orfeus enne pääl-ilma jõudmist tagasi ei vaataks ta kannul sammuva Euridike pääle. Orpheus ei jõudnud end pidada, vaatas tagasi ja kaotas Euridike jäädavalt.
[68] Ilus (iilus) Troose poeg, ka Ilioni ehk Trooja asutajaks peetud.
[69] Assàrakus: Trooja kuninga Anchisese esi-isa, Änease esivanaisa, seega kõigi roomlaste isaisa.
[70] päaan: võidulaul.
[71] Poo jõgi Põhja-Itaalias.
[72] valge side oli preestrite ehe muinas-Roomas.
[73] Musaeus (musääus), muinaslooline laulik ja prohvet Ateenas.
[74] Liibya: Põhja-Afrika; Liibya riik: Kartaago, kus Äneas käis.
[75] Lethe (loe: leete “unustuse”) jõgi manalas: surnute hinged, säält juues, unustavad oma maapäälse elu, selle vaevad ja kurbused.
[76] Hääde hinged, keda on vähe, saavad Elyysiumi (õndsate) väljadelle kohe pärast surma, teised ainult viimsel hetkel enne päälmaailma naasu ja reinkarnatsiooni.
[77] Numitor: Alba Longa kuningas, Rhea Silvia (Romuluse ema) isa, seega Romuluse isaisa.
[78] Romulus oli sõjajumala Marsi ja Numitori tytre Rhea Silvia poeg.
[79] Rhea Silvia poeetiline nimi.
[80] Kybele: jumalate ema, ka “Suureks Emaks” nimetet, yks Fryygia (maakund Väike-Aasias) jumalus. Teda kujuteti istuvana lõvidest tõmmat vankril, myyrkroon pääs.
[81] Julus: Änease poeg, teise nimega Ascànius; temast põlvenevat Roomas Juliuse suguvõsa, kust on ka Caesar ja Vergiliuse aegne keiser Augustus, seega need on ka jumalikku sugu (sest Änease ema oli armastuse jumalanna Venus).
[82] Esimene Rooma keiser Augustus oli Caesari poolt pojastest (adopteerit).
[83] Saturn: muinas-itaalia põllujumal, keda roomlased samastasid greeklaste Kronosega, Jupiteri isaga, kelle ajal valitsend nii-nimetet “kuldne aeg” (igavene kevad ja õnnelikkus).
[84] Laatsium (lad. Latium): maakund Itaalias, siit ka “ladina keel” (Latsiumi keel).
[85] garamandid: rahvas Kesk-Afrikas, nyydses Fessanis.
[86] s. o. 12-ne tähekogu rada (sodiak).
[87] Atlas: hiiglane, kes maa lääne äärel (Lääne-Afrikas), sambaid talub, millele taeva telg toeb, muudeti pärast mäeks, mis ta nime kannab.
[88] Mäootia: Aasovi mere taga olev maa, Lõuna-Venemaa.
[89] Erymánthus: mägestik Arkaadias (Greekamaal, Peloponneesis), kus Herkules tappis koleda metssea.
[90] Bacchus: viinajumal.
[91] Nysa mägi: myydiline mägestik (Indias), kus Bacchus nymfide poolt kasvateti ja kust kirjeldet kombel ta välja sõitis maailma vallutama.
[92] Mõeldud on kolmas Rooma kuningas Numa Pompilius (715–672), teine Rooma kuningas, andis häid säädusi Roomale.
[93] Ancus Marcius: neljas Rooma kuningas (641–616).
[94] Tarquinius Priscus, viies Rooma kuningas (616–578), kes tapeti Ancus Marciuse poegade poolehoidjate poolt, ja Tarquinius Superbus (“Uhke”), seitsmes ja viimne Rooma kuningas (534–510), kes välja aeti Lucius Junius Brutuse ja ta poolehoidjate poolt.
[95] Lucius Junius Brutus, esimene Rooma konsul (a. 509 e. Kr.), kes vabastas Rooma Tarquiniuste vägivallavalitsusest ja pani maksma vabariikliku korra ja koguni oma enda pojad lasi hukata osavõtu eest salaliidust, mille eesmärk oli vabariikliku korra kukutamine ja Tarquiniuste valitsuse jalulesäädmine.
[96] liktor (lad. lictor): Rooma konsuleid saatev politseiametnik, käes kirves, mille pitka ja sirge varre ymber vitsakimp oli seotud.
[97] Deciused, isa ja poeg, kes isamaa hääks oma elu vabatahtlikult ohverdid, isa a. 340 sõjas ladinlastega, poeg a. 293 sõjas samniitidega.
[98] Drusustest olid ajalooliselt tähtsad: 1) konsul Livius Drusus Salinator, kes teises puuni sõjas (a. 207) Umbrias (Lõuna-Itaalias) Hannibalile appi ruttava Hasdrubali võitis, 2) rahvatribuun Marcus Livius Drusus, kes võitluses Gracchustega optimaatide poole hoidis.
[99] Titus Manlius Torquatus, olles a. 390 (e. Kr.) konsul ja sõjapäälik sõjas lahinglastega, lasi oma enda pojal pää raiuda selle eest, et keelu vastu oli vaenlasega võitlusesse astunud, olgugi menuga, seega rikkudes sõjaväe-distsipliini.
[100] Marcus Furius Camillus vabastas a. 389 Rooma teda piiravaist gallidest, kelt tagasi võttis Rooma lipud, mis need olid saand roomlasile õnnetumas Allia lahingus.
[101] Mõeldud on siin Caesar (äi) ja Pompejus (väimees, sest Caesari tytar Julia oli tal naiseks), kellede vahel võimu pärast puhkes äge ja verine kodusõda, mis lõppis Caesari võiduga (a. 48 e. Kr.).
[102] Monoecus: mägi Põhja-Itaalias.
[103] Mõeldud on keiser Octavianus Augustus, kelle valitsuse ajal riigis võrdlemisi rahu oli.
[104] Rooma konsul Lucius Mummius, kes a. 147 võitis ja vallutas Achäa liidu (Greekamaal) ja võttis Korintuse linna.
[105] Kapitoolium: kants Roomas, kus peeti senaadi koosolekuid ja kuhu triumfi saaja sõjapäälik oma rongkäigult läks.
[106] Lucius Aemilius Paullus, Makedoonia ja selle kuninga Perseuse võitja.
[107] Argos: Peloponneesis (Lõuna-Greekas) oleva Argolise maakunna päälinn, siin Vergilius mõtleb Argose alla kogu Greekat.
[108] Mykeene: linn samas Argolises; Mykeene kuningas Agamemnon oli Trooja sõjas greeka vägede ylemjuhataja.
[109] Makedoonia kuningas Perseus (a. 176 e. Kr. võidetud) tuletas oma soo Achillesest, kelle isa oli Aeakus (ääakus)!
[110] Greeklased, Troojasse tungides, kiskusid Minerva preestrinna Kassandra juukseid-pidi templist välja.
[111] Marcus Porcius Cato (234–149), Rooma tsensor ja kuulus oma komberanguselt ja õigluselt.
[112] Cossus: Rooma sõjatribuun, kes a. 428 (e. Kr.) vejeetide kuninga Larus Tolumniuse tappis.
[113] Gracchuste suguvõsa, kellest eraldi tähtis Tiberius Sempronius Gracchus, konsul a. 215 ja teise puuni sõja kangelane.
[114] Scipio Africanus vanem (235–183) võttis teises puuni sõjas a. 203 Hannibali Zama lahingus (Africas), ja Scipio Africanus noorem ta kasupoeg, Kartaago hävitaja a. 146 kolmandas puuni sõjas; samad Scipiod esinevad siin avaldet Cicero katkelmas “Scipio unenägu”.
[115] Gajus Fabricius, kuulus oma aususelt, Rooma saadik olles ei lasknud end Epiiruse kuninga Pyrrhuse poolt ära osta (a. 280).
[116] Gajus Atilius Regulus, lisanimega Serranus, Rooma sõjapäälik esimeses puuni sõjas. Tema konsuliks valimisest teatama saadet saadikud leidnud ta põllul kyndmast.
[117] Fabiustest kuulsaim on Quintus Fabius Maximus Cunctator (“Viivitleja”), kes teises puuni sõjas Hannibali sõjaväe murdis osavate kõrvalehoidmistega lahinguist.
[118] Mõeldud on greeklased, kes roomlasist kõrgemal on kujurkunsti, kõnekunsti ja teaduse alal.
[119] Laurent(um): linn Laatsiumis.
[120] Latinus: muinaslooline Laurendi kuningas, kes oma tytre Lavinia lubas Äneaselle naiseks.
[121] Cajeta: mereäärne linn Laatsiumis.