Tagasi: Antiigiveeb | Xenophon

Ilmunud: Romaan 16 (1925), lk 508. [Tõlkija tundmatu; teksti põhiosa aluseks on Cyr. 1.4.27–28, ent osaliselt on tegu mugandusega.]

Kyropeideia [sic]

Jutustatakse, et 530. aastal enne Kristuse sündimist surnud Persia kuninga Cyrusega juhtunud järgmine lugu. Kui Cyrus veel 15–16 aastane oli, viibis ta kord kauemat aega ema poolt vanaisa, Meeda kuninga Astyagese, juures võõrusel. Siin hakkasid teda kõik nii armastama, et kui lahkumisetund kätte jõudis ja ta Persiasse pidi reisima, kellegi silmad kuivaks ei jäänud. Lahkudes suudlesid kõik Meedast pärit sugulased noort Cyrust. Üks Meeda meestest nimega Artabazus, väljapaistvate vaimuannetega, oli poisi kenadusest võlutud, kuid jäi kaugelt vaatama. Olid kõik sugulased Cyruse juurest eemale läinud, lähenes ta nende sõnadega Cyrusele: “Armas Cyrus, kas sa siis mind sugulaseks ei tunnista?” — “Kuidas”, imestas Cyrus, “oled siis sina ka mu sugulane?” — “Igatahes”, oli vastus. “Sellepärast siis silmitsesid mind alatasa. Olen seda tihti märganud.” — “Jah,” vastas Meeda mees, “tahtsin juba ammugi sulle läheneda, kuid olen liig arg,” — “See poleks ju midagi tähendanud, kuna sa ju mu sugulane oled,” ütles poiss, läks Meeda mehe juure ja suudles teda. Pärast suudlemist küsis Meeda mees: “Kas teil, Persias, valitseb ka sarnane komme, et sugulasi suudeldakse?” — “Muidugi,” kostis Cyrus, “kui sugulased kaua aega näinud pole või kui nad lahkuvad, siis suudlevad” — “Siis oleks kohe paras aeg, et sa mind veel kord suudleks,’ tähendas Meeda mees, “sest ma lahkun praegu sinust.” Cyrus suudles ka Artabazust uuesti pööras siis minema ja sõitis linnast välja. Nad polnud kuigi kaugele jõudnud, kui Meeda mees vahutaval hobusel reisuvoorile järele kihutas ja selle kätte sai. Kui Cyrus teda nägi, küsis ta: “Oled sa midagi ära unustanud, mis sa mulle kõneleda tahtsid?” — “Oh ei,” oli vastus, “ilmusin ainult, et kaua aja pärast sind uuesti näha.” “Aga, jumalate juures, see vaheaeg oli ju liig üürikene,” kostis Cyrus. “Kuidas võis vaheaeg üürike olla,” vaidles Meeda mees vastu, “kas sa siis ei märka, et iga silmapilk kus ma sind ei näe, mulle igavikuna näib?” Seal pidi Cyrus naeratama, kuigi tal pisarad silmis seisid, trööstis Artabazust, et ta pea jälle Meedamaale tagasi tuleb ja lõpetas kõne sõnadega: “siis võid mind iga silmapilk jälle näha.”
Hiljem, kuningaks saades, kutsus Cyrus Artabazuse enese poole elama, kus ta kuningalt rikkalikke kingitusi sai ja lõbusa meeleoluga tuju kuninga söögilauas tõstis.