Bibliograafia lähtepunktiks on Kristin Kursi poolt (peamiselt Eesti Kirjandusmuuseumi tõlgete kataloogi põhjal) koostatud valikbibliograafia tõlgetest aastail 1878–1940, mis sisaldab 69 kannet (Kurs 2003: 57–63). Selle atribueeringuid on nüüdseks parandatud ja täiendatud, samuti on arvesse võetud Ivo Voldi koostatud Tõlkevaramu ning Antiigiveebi tõlkevalimikud TÜ klassikalise filoloogia osakonna kodulehel (Tõlkevaramu, Antiigiveeb) koos kaasnevate bibliograafiatega ning Vanakreeka kirjanduse antoloogias (Tallinn: Varrak, 2006, koostaja J. Päll) ja veebilehel Eesti Värss (Lotman, Lotman, Sütiste 2004) esitatud viited tõlgetele. Alates 2011. aastast on allakirjutanud laiendanud bibliograafiat tänapäevani eesti vanemat (ja ka uuemat) ajakirjandust ning antiigikäsitlusi läbi töötades, alates 2012. aasta juunist liitus töörühmaga Neeme Näripä.¹Bibliograafia koostajad tänavad abi ja viidete eest Kaspar Kolki, Maria-Kristiina Lotmanit ja Kristi Viidingut. Palju on olnud abi ka andmebaasidest DIGAR ja EEVA.

Antiigitõlke valdkonna piire määratleda on keeruline.² Vt J. Päll, „Eesti antiigitõlke traditsioonid”, Methis 9–10, 2012, lk 38 (kogu artikkel lk 38–52, https://doi.org/10.7592/methis.v7i9/10.567). Ajalisi piire uurides näeme, et muistse kreeka-rooma maailma saatus areneb läänes ja idas erinevalt: kui Lääne-Rooma impeeriumi lõpuks saab lugeda viimase keisri, Romulus Augustuluse kukutamist 476. aastal, siis Ida-Rooma keisririigis (Bütsantsis) on esimeseks selgemaks piiriks alles Bütsantsi langemine aastal 1453. Kultuuriliselt loetakse antiikaja lõpuks sageli keiser Justinianus I valitsemisaega (527–565), muuhulgas ka tänu sellele, et tal õnnestus hetkeks vallutada Itaalia ja seega osaltki taas ühendada Lääne- ja Ida-Rooma alad. Aastat 529, Corpus Juris Civilise’e ja Ateena filosoofiakooli sulgemise aega, võiks niisiis pidada paganliku antiikaja mõtteliseks lõpuks. Samas ei ole see aasta siiski sobilik paganlikku ja kristlikku traditsiooni kuuluva kirjasõna eristamiseks, sest selleks ajaks on kristlikku kirjandust loodud juba viis sajandit ning ka keskajal jätkub paganlikust haridustraditsioonist mõjutatud kirjandus. Seetõttu on siin kohati tehtud ka subjektiivseid valikuid, lisades keskajast tugevalt antiigimõjulise bütsantsi romaani või Carmina Burana näited ning jättes välja Uue Testamendi ja selle osade tõlked, ent siiski esitades valikuliselt esimeste kristlikest sajanditest pärit kirikuisade teoste tõlkeid.³Samas oleme püüdnud koguda materjali ka hilisematest sajanditest pärit kreeka- ja ladinakeelse kirjanduse tõlgete kohta, jättes võimaluse lisada bibliograafiasse kunagi ka bütsantsi ja keskaja ladina kirjanduse tõlked.

Kui antiigitõlke bibliograafia varasemates versioonides keskenduti vaid trükistele, siis nüüd osutatakse lisaks trükistele ka käsikirjalistele tõlgetele arhiivides ja raamatukogudes.⁴Tõlgete järjestamisel aluseks olev kronoloogiline printsiip on teinud siinkohal raskeks internetiväljaannete, nt eelsokraatilisele filosoofiale pühendatud tõlkevalimiku (https://antiik.ut.ee/eelsokraatik/, koostaja Sven-Olav Paavel) ja Antiigiveebis taasesitatud tõlgete arvessevõtmise. Kuna enamikus (kuigi mitte alati) on tegemist n-ö kordusavaldamistega, on need jäetud lisamisaastate kaupa registreerimata, täpsema kordustrükke arvestava statistika koostajail tuleks ka need lisada. Internetiväljaanded on üles loetud bibliograafia lõpus. Lisaks iseseisva üksusena trükis (raamatu, selle lisadena, iseseisva ajalehe- või ajakirjakandena) ilmunud tõlgetele tuuakse ära ka tõlkeantoloogiad ning pikemad tõlketsitaadid, kui need on tekstis esitatud selgelt eristatava üksusena (neil puhkudel on vastava kande juures viide, et tegemist on tsitaadiga ning viidatakse ka tsiteerivale artiklile/teosele).

Kuna tsitaate on palju, eelistatakse siin otse originaalist tõlgitud tekste ja tekstikatkeid; vahekeelte vahendusel tehtud tõlgete puhul jätavad tõlkijad ja väljaandjad sageli osutamata, et tegemist ei ole tõlkega originaalist – selliseid tõlkejuhte on püütud identifitseerida ning (eriti 1940. aastast hilisemate tõlgete ja lühemate tsitaatide puhul) enamasti ka käesolevast bibliograafiast välja jätta. Vahekeele kasutamisega kaasneb sageli mugandamine, ent kuna sellised tekstid nõuavad juba põhjalikumat analüüsi ning täpsemat muganduse ja tõlke piiride määratlemist, on ka sellised tõlked bibliograafias esindatud, eeskätt eesti keelde ilukirjanduse tõlkimise lapseea (põhiliselt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse) tõlkepraktikate illustreerimiseks. Muganduse ja tõlke piiride tõmbamisel on kohati lähtutud ka žanrist: suur hulk Aisoposest või Phaedrusest inspireeritud valme ja õpetlikke lugusid on jäetud välja.⁵Välja on jäetud mugandused valmidest, mille puhul tõlkija ise pole neid Aisopose või Phaedruse lugudena identifitseerinud. Kuivõrd palju on välja jäetud materjali antiikaja valmide tõlkeiks kvalifitseeruvaid õpetlikke ja mõistulugusid, pole hetkel võimalik öelda, kuna puudub nii eesti valmi bibliograafia kui ka põhjalikumad ülevaated valmi ja mõistuloo kohta Fr. W. Willmannist alates (tema Juttud ja teggud aastast 1782, kordustrükina 1975, võiks ju olla esitatud ka Phaedruse või Petroniuse tõlketraditsiooni algatajana). On ka erandeid: bibliograafias on esindatud osa Tyrtaiose eleegiast, mille Gustav Suits oli tõlkinud Viktor Rydbergi vahenduse kaudu rootsi luule näitena (vt 1945): kuigi tõlkija ei ole ise katkendit Tyrtaiose luulena identifitseerinud, lubas lähedus Rydbergi tõlke kreeka originaalile selle käesolevasse bibliograafias siiski võtta.

Bibliograafia ei ole hetkel täielik: kuigi iseseisvate teoste raamatuna ilmunud tõlgete puhul on taotluseks ammendav bibliograafia, tuli muus osas teha mööndusi. Kõigepealt on valikust jäetud välja kontserdikavades ilmunud tõlked,⁶Materjali leidmine on siin niivõrd keerukas, et nõuab kindlasti iseseisvat projekti, samuti on tegemist klassifitseerimiseks ebamugava materjaliga, mis paigutub trükise ja käsikirjalise vahepeale. samuti on ajakirjandus endiselt ebaühtlaselt esindatud, eriti 19. sajandi osas on veel väga palju süstemaatiliselt läbi uurimata materjali; lisaks ootavad arhiivides kindlasti veel nii mõnedki unustatud käsikirjad. Tsitaatidena esitatud antiikkirjanduse tõlkenäidete puhul oleks täieliku ülevaate saamine ilmselt võimatu ja seetõttu oleme kaalunud võimalust bibliograafia hilisemais versioonides neist üldse loobuda, hetkel on ülevaatlike antoloogiate ja terviktõlgete nappuse tõttu siiski ka need alles jäetud, et võimaldada huvilistel neid kergemini leida. Kuigi ka antiik- ja maailmakirjanduse antoloogiad pole kerge materjal ülevaatliku statistika tegemiseks, on nendes ilmuvaid tõlkeid kavas ka edaspidi registreerida.

Bibliograafia on järjestatud kronoloogiliselt aastate kaupa, kusjuures aasta numbri järel osutatakse sulgudes eraldi tõlkeid sisaldavad trükiste või käsikirjade (ehk antud aasta põhikannete) arv.⁷Võimaldamaks tulevikus, täielikuma bibliograafia puhul kasutada numeratsiooni, mis koosneb aasta-, trükise ja selles oleva tõlke numbri kombinatsioonist. Antiigitõlke algperioodide omapäraks on tõlgete ilmumine ajakirjanduses, mille puhul tõlkija sageli esitab oma tõlkeid mitmelt autorilt või mitmest teosest, mitmel puhul ka käsitluste sees, seetõttu on kannetes esimesena antud tõlkija nimi, seejärel tõlgitud teos ja kohaviide; vaid juhul, kui antud trükises või käsikirjas esineb mitu tõlget ja tõlkijaid, on tõlgitud autorite ja teoste (mitme tõlkija puhul ka tõlkijate) loend kande lõpus vastavalt trükise järjekorrale. Antoloogiate ja suuremate tsitaadikogumike puhul on põhibibliograafias esitatud ainult viide tõlkeid sisaldavale teosele, antoloogiates ja suuremates kogumikes esinevad tõlked on esitatud bibliograafia lisas eraldi loenditena (esinemise järjekorras). Erandiks on väiksemal arvul tsitaate sisaldavad käsitlused, mis on jäetud põhibibliograafiasse, ent sealgi on kande puhul osutatud, et tegemist on tsitaatidega.

Tõlgitavad autorid ja teoste pealkirjad on esitatud paksus kirjas. Kordustrükid (ja valmimisest tunduvalt hilisemad esmatrükid) on tähistatud tärniga ning neil puhkudel on esmatrüki sissekandele lisatud ka sulgudes viide kordustrüki (või -trükkide) aasta(te)le, käsikirja ja selle esmatrüki puhul esitatakse samuti vastastikused viited. On osutatud ka juhtudele, kui on tegemist värssteose proosatõlkega, ent värsstõlke eripärasid eraldi kommenteeritud ei ole. Üksikjuhtudel on lisatud ka informatsioon käsitlustele (nt värsstõlgete käsitlused, mis sisaldavad reeglina ühtesid ja samu tekstinäiteid, on märkustes).

Janika Päll, Ivo Volt