Paabeli loomiseepos, mida tema algussõnade järele kutsuti muiste ja ka tänapäeva uurijate poolt 'Enuma eliš'iks, on 1094 värsipaari pikkune ja seitsmeks savitahvliks jaotatud poeem. See kirjeldab peaasjalikult Babüloni linnajumala Marduki võidukäiku jumalate panteoni juhiks (maailma loomine esineb ainult kõrvalise episoodina). Mõningates assüüria versioonides on Marduki asemel peakangelaseks assüürlaste peajumal Aššur. Tõenäoliselt valmis 'Enuma eliš' kuningas Nebukadnetsari ajal (u. 1125-1103) ja kajastab ajaloolisi tõsiasju – Marduk vahetas jumalate pealiku ametipostil välja Anu ja Enlili, mida poeem tahab teoloogiliselt õigustada. Eepose taideka ülesehituse põhjal on võimalik arvata, et see on ühe autori looming. Siiski on see võimalik autor kasutanud palju tuntud mesopotaamia mütoloogilist ainest, mida on vorminud ja valinud.
Eepos algab teogooniaga, mis lõpeb Marduki sünnilooga (I, 1-82). Kõigi jumalate sigitajate 'ema Tiamati' (soolane ookean) ja 'sigitaja Apsu' (maa-alune veereservuaar, kust arvati pärinevat kogu maailma magevesi) veed öeldakse üksteisega segunevat. Noored jumalad häirivad oma kisaga algpaari – 'lärmakas' kaastähendas mesopotaamia religioosses kõnepruugis ka 'patust' (vrd eesti vaga). Apsu otsustab rahu taastamiseks oma lapsukesed hävitada. Jumal Ea saab aga sellest kuulda ja suudab vanataati ennetada ja Apsu tappa. Järgneb Tiamati kättemaksuplaanide kirjeldus (I, 109-162). Teisel tahvlil kirjeldatu sarnaneb väga paabeli Anzu-eeposega, kus Tiamati asemel on Anzu ja ka muud tegelased on täiesti erinevad. Anšar, 'jumalate isa' saadab raevutseva Tiamati vastu Ea ja Anu, kes võimetult tagasi pöörduvad. Marduk lubab aidata, kuid seab võimaliku edu korral vastutasuks nõudmise, et teised jumalad teeksid tema saatuse ülevaimaks jumalate hulgas (II, 125- III, 138). Pärast Marduki kiiret triumfi Tiamati üle (IV, 59- 122) nõuab jumalkond samuti Mardukilt teenet – nende pühakodade hooldaja ja nende toitja kohuse täitmist. Viies tahvel, mis on senini kõige katkendlikumalt taastatud, kujutab Marduki loomistööd. Ta määrab taevatähtede tegutsemised, jumalate eluasemed, ilmastikunähtused ja inimese tegumoe. Teos algab ja lõpeb "nimetamise" kontseptsiooniga – autor võrdsustab ilmselt 'nimetamise' ja 'loomise' ja nimetus avaldab autori jaoks nimetatud asja või olendi loomuse. Marduki müstiline arv oli viiskümmend (mida ta jagas Enliliga, kelle koha panteonis ta oli omastanud) ja sellest tulenavad ka temale kuhjatud 50 hirmu (I, 104) ja loetletud viiskümmend müstilist nime teose lõpus, kus enamasti sumerikeelset fraasi lihtsalt seletetakse ümber akadi keeles (VI, 123- VII, 165).
Poeem on kirjutatud selgelt mõne õpetlase poolt ja sellesse on peidetud ilmselt palju 'müstilisi' tähendusi. Teoses leidub rohkesti filoloogiliselt raskesti seletatavaid kohti (filoloogilise seletuseta sõnad on tõlkes märgitud kolme punktiga), autor kasutab traditsiooniliste jutustamistehnikate kõrval ka nt algriimi (millest uhkeim näide on vist IV, 57 nahlapti apluhti pulhâti halipma).'Enuma elišit' retsiteeriti teadaolevalt kislimmu-kuu neljandal päeval ja paabeli uue aasta vastuvõtul – nn akîtu-festivalil.
Enuma eliš'ist räägitakse antiiktraditsiooniski – nt Damaskios oma teoses Dubitationes et solutiones de primis principiis (Aporiai kai lyseis peri tôn prôtôn arkhôn, ptk 125 = 1.321.11-322.7 Ruelle) ütleb nõnda: "Barbaritest babüloonlased tunduvad vaikides hülgavat maailmakõiksuse alguse ühest printsiibist, tehes selle kaheks, Tautheks (Tiamat) ja Apasôniks (Apsu), tehes Apasônist Tauthe mehe ja nimetades teist jumalate emaks. Nende ainusündinud poega, Môumi't (Mummu), peetakse nendest kahest 'algusest' tekkinud kosmiliseks mõistuseks. Nendest kõigist on pärit teine sugupõlv, Dakhê ja Dakhon (Lahmu ja Lahamu) ja kolmandaks jälle neist endist Kissarê ja Assorôn (Anšar ja Kišar), kellest sündis kolm – Anos, Illinos ja Aos. Aosele ja Daukê'le (Ea ja Damkina) sündis poeg Bêlos (Marduk), keda nad ütlevad olevat maailma looja (demiourgos)." Enuma eliš'i mütoloogilistest teemadest nagu maailma koletistest asustatud algne pimedus ja loojajumala päästetöö räägib ka Alexander Polyhistor, ning võrreldav Jahve merekoletise aheldajana esineb sageli Vanas Testamendis – vt nt Ps 74: 14jj ja Ps 104; Jes 27: 10 jm.
|
