), välja arvatud ülakoma juhtudel nagu nt. vin' (= visne), kus lahtikirjutamine tekitaks meetrilist ebaselgust.Academia Gustaviana (1632-1656) ladinakeelse juhuluule tekstikorpus
2000. aasta lõpus valmis Tartu Ülikooli raamatukogus bibliograafia Tartu Ülikooli trükikoda 1632-1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia (edaspidi: Jaanson 2000) milles on fikseeritud 889 trükist ülikooli kõige esimesest – Academia Gustaviana tegevusperioodist 1632-1656. Viited neis trükistes sisalduvatele arvukatele juhuluuletustele ühelt poolt, nende luuletuste keeruline kättesaadavus väheste säilinud eksemplaride tõttu teiselt poolt andis impulsi koondada Tartu varatrükistes leiduvate juhuluuletuste tekstid elektrooniliseks tekstikorpuseks. Täiendava ajendi sai 17. sajandi Tartu ladinakeelse juhuluule uurimine viimastel aastakümnetel paljudes Euroopa maades levinud uusladina uuringute elavnemisest, eriti aga 1999.a. augustis Tartus aset leidnud Balti- ning Skandinaaviamaade uuslatinistide kollokviumist Erudition and Eloquence. The Use of Latin in the Countries of the Baltic Sea (1500-1800).Academia Gustaviana (1632-1656) juures kirjutatud ladinakeelse juhuluule tekstikorpus koondab ligi 2000 luuleteksti rohkem kui 22 000 värsireaga, mille autorid on Tartu Ülikooli esimesel tegevusperioodil tegutsenud professorid, üliõpilased ja teised akadeemiaga seotud isikud. Tekstikorpus on sel viisil ühe akadeemilise institutsiooni juures kirjutatud juhuluule tervikliku väljaandena ainulaadne terves Euroopas. Tekstikorpus võiks saada aluseks edasistele komplekssetele uurimustele Tartu akadeemilisest juhuluulest ja kirjanduselust 17. sajandi keskpaiga Emajõe Ateenas, tekstid on kasutatavad ka ladina keele õpetamisel gümnaasiumides ja ülikoolides ning peaksid pakkuma huvi uuslatinistidele väljaspool Eestitki.
Igasuguse vähegi soliidsema uusladina keele ja kirjanduse alase uurimuse aluseks on töö teksti originaalversiooniga, millest aga reeglina on säilinud vaid 1-3 eksemplari ning needki asuvad hajali maailma eri raamatukogudes, on väga erinevas seisukorras ja paiguti tekstitraditsioonilt erinevad. Käesoleva tekstikorpuse koostamise käigus on autorid – baseerudes Tartu trükiste bibliograafia andmetel (Jaanson 2000) – võrrelnud juhuluuletusi sisaldavate trükiste säilinud originaaleksemplare Tartu Ülikooli Raamatukogus, Eesti Akadeemilises Raamatukogus, Läti Rahvusraamatukogus ning Läti Akadeemilises Raamatukogus, Helsinki Ülikooli Raamatukogus, Uppsala Ülikooli Raamatukogus, Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus ning Greifswaldi Ülikooli Raamatukogus. Eksemplaride puhul, mille originaalide autopsia polnud võimalik (Venemaa Akadeemilise Raamatukogu ja Venemaa Rahvusraamatukogu, Lundi Ülikooli Raamatukogu, Kalmari, Karlstadi, Linköpingi, Västeråsi ning Växjö raamatukogud Rootsis, Kopenhageni Kuningliku Raamatukogu, Briti Raamatukogu Londonis ja valdava osa Saksamaa raamatukogude fondides asuvad originaalid), on toetutud Tartu Ülikooli Raamatukogu KHO-s asuvatele paberkoopiatele.
Kuigi Tartu 17. sajandi juhuluulet sisaldavaid trükiseid ei ole tavaliselt kordustrükkidena välja antud (erandiks üksikute oma aja väljapaistvate isikute, nt G. Stiernhielmi teosed ning ladinakeelsete juhuluuletuste koostisosana kirjutatud eestikeelne juhuluule), võivad ka ühe ja sama trükise säilinud eksemplarid sisaldada erinevat informatsiooni, mis enamikul juhtudest tuleneb säilimistingimuste eripärast. Iseloomulik on näiteks juhtum, kui akadeemilisele dissertatsioonile viimasel leheküljel lisatud õnnitlusluuletus on valdavas osas säilinud eksemplaridest kaduma läinud, ühes eksemplaris aga säilinud (vt. 1637.6). Lisaks esi- ja viimaste lehtede kadumisele on juhuluule tekstide uurijad tuttavad koiaukudega, hilisemal köitmisel äralõigatud servadega ning mitmesuguste muude väliste põhjuste tõttu kohati loetamatuks muutunud tekstidega. Seetõttu on siinse tekstikorpuse puhul loobutud tekstide skanneerimisest transkriptsiooni kasuks.
Käesolev tekstikorpus ei sisalda kogu Academia Gustaviana perioodi juhuluulet, vaid ainult ladinakeelset. Kuna aga baroksesse luuletraditsiooni kuulusid kindla osana ka autori laialdast õpetatust demonstreerivad mitmekeelsed luuletused, on siinsesse korpusesse haaratud tervenisti sellisedki luuletused, mis sisaldavad ka rootsi-, saksa-, vanakreeka-, heebrea-, eesti- ja lätikeelseid osi, juhul kui neis leidub kasvõi üks ladinakeelne värss.
Korpuse ülesehitus
Korpus koosneb järgmistest osadest:
1) Tartu Akadeemia juures kirjutatud juhuluuletuste tekstid koos luuletuste pealdistega ja luuletuse alla enamasti proosavormis lisatud täiendavate soovide ning kirjutaja nimega. Kuigi senine juhuluule editeerimistraditsioon (eriti antoloogiad) loobub luuletuste pealdiste ja allkirjade esitamisest, ei ole neid siinses tekstikorpuses peetud mitte pelgalt biograafiliste andmete kogumiks, vaid juhuluuletuse osaks, ja transkribeeritud. Nii näiteks võib luuletuse allkirja pidada omalaadseks sphragis'eks, luuletaja eneseesitluseks. Lisaks on Tartu juhuluules luuletuse allkiri nii mõnelgi juhul esitatud värsivormis.Luuletused on grupeeritud trükiste kaupa trükkimis-, mitte võimalike kirjutamisaastate järgi ja numereeritud aastate kaupa. See tähendab ühelt poolt, et luuletuste järjekord ühe trükise siseselt on säilitatud originaalile vastavana, kuna see peegeldab 17. sajandile iseloomulikku autorite ranget hierarhilist põhimõtet.1 Teisalt, kuigi enamikul juhtudest ühtib kirjutamisaasta trükkimisaastaga, esineb juhtumeid, kus luuletus on kirjutatud mitu aastat enne trükkimist (nt. 1642.33, luuletus kirjutatud allkirja arvestades 1633. a., trükitud 1642. a.).2 Aastasisene järjekord on tähestikuline ja lähtub adressaadi latiniseeritud perekonnanimest. Juhul kui adressaadil perekonnanimi puudus või sai ta selle tunduvalt hiljem pärast luuletuse kirjutamist,3 on kasutusel ees- ja isanimest tuletatud vorm ja alfabetiseerimisel arvestatud eesnime esitähte. Kohanimest tuletatud vorme, isegi kui need on väidetavalt kujunenud nime tavakoostisosaks, on tähestikulise järjekorra juures arvestatud samadel juhtudel nagu Jaanson 2000 seda teeb. Ka naiste perekonnanimedes on säilitatud ladinapärased vormid juhul, kui need sellisena trükises esinevad. Ülejäänud naiste perekonnanimed on esitatud saksapäraselt. Leinaluuletuste adressaatidena on märgitud isikud, kelle surma puhul luuletus on kirjutatud. Nii adressaatide kui autorite nimekujude vormistamisel on arvestatud ka teatmeteostes Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632-1710 (edaspidi: Tering 1984) ning Tartu Ülikooli trükikoja trükiste bibliograafia (Jaanson 2000) kujundatud traditsiooni. Kõiki väikeseid erinevusi nimede kirjutamisel ei ole siiski registreeritud. Üldjoontes kinnitab ka juhuluulekorpus seda, et autorid kasutasid iseenda ja adressaatide nimede kirjutamisel väga erinevaid variante, lähtudes range nimekuju asemel hoopis sagedamini mängulistest ja kujunduslikest elementidest (vrd. anagrammid ja luuletuste allkirjad).
Luuletuste värsiridade numeratsioon pärineb editeerijatelt. Luuletuste peal- ja allkirjad ning anagrammiread ei ole nummerdatud.
2) Bibliograafiline kirje trükisest, milles luuletus sisaldub. Bibliograafiline kirje eelneb igale luuletusele. Juhul kui trükises on rohkem kui üks juhuluuletus, on trükise bibliograafiline andmestik lisatud vaid esimese luuletuse juures olevale päisele ning ülejäänud luuletuste kirjeldavates päistes on viide, millise juhuluuletuse juurest trükise bibliograafilise kirje leida võib (cf. koos luuletuse numbriga). Bibliograafilisse kirjesse on kaasatud trükise pealkiri, ilmumiskoht, -aasta ja -trükikoda. (Viimane on oluline, kuna Academia Gustaviana esimesest tegutsemisaastast on praeguseks teada üks disputatsioon, mis peeti küll Tartus ja akadeemia liikmete poolt, kuid mis on trükitud Riias: 1632.8. Pole välistatud, et selliseid trükiseid võib olla rohkemgi). Samuti leiab bibliograafilisest kirjest teadaolevad raamatukogud, kus trükis (seega ka luuletekst, kui ei ole lisamärkust) leidub. Märgitud pole enamjaolt küll seda, mitu eksemplari ühes või teises raamatukogus ühest või teisest trükisest leidub. Selline andmestik puudub kahjuks ka Tartu Ülikooli trükikoja trükiste bibliograafias. Autopsia põhjal on aga selge, et nii mõnestki trükisest leidub ühes raamatukogus mitu eksemplari. Bibliograafiline andmestik põhineb siin siiski valdavalt Tartu Ülikooli trükiste bibliograafial (Jaanson 2000), selle täpsustamist pole autorid reeglina oma eesmärgiks pidanud.
3) Juhuluuletuse žanrimääratlus. Kasutatud on järgnevaid termineid:4 gratulatio ehk õnnitlusluuletus sündmuse puhul akadeemilises elus nagu nt. rektoriks valimine, akadeemilise kraadi kaitsmine, disputeerimine või kõne pidamine vm; dedicatio ehk pühendusluuletus, enamasti trükise algusosas, suunatud ühiskondlikult kõrgemalseisvatele ja rikkamatele isikutele palvega toetada edasisi õpinguid vm. ettevõtmisi; epithalamium ehk pulmaluuletus õnnitlusega noorpaarile; epicedium ehk leinaluuletus; epitaphium ehk kirjanduslikus vormis hauakiri; propemptikon ehk reisilesaatmisluuletus; prosphonetikon ehk tervitusluuletus teekonnalt saabumise puhul; enkomion ehk ülistusluuletus, reeglina pikem kui gratulatsioon, suunatud ühiskondlikult kõrgemalseisvatele isikutele; genethliakon ehk õnnitlus sünni või sünnipäeva puhul).
4) Joonealused märkused luuletuste tekstoloogia kohta. Siin esitatakse viited hilisematele editsioonidele, sealhulgas ka faksiimileväljaannetele ning neis esinevatele tekstierinevustele. Kahjuks pole autoreil olnud võimalik läbi vaadata kõiki 17. sajandi II poole ning 18. sajandi I poole luuleantoloogiaid, mistõttu hilisemate editsioonide loetelu pole täielik. Joonealuste märkustena on esitatud ka tekstiparandused ja -parandusettepanekud, kommentaarid kronostihhide, anagrammide ja sünkoopide juurde, viited tekstide säilimisele ja mõningate luuletuste korduvale esinemusele Academia Gustaviana juhuluulekorpuse siseselt. Siit leiab ka märkusi käsikirjaliste juurdekirjutuste ja paranduste kohta editsioonides. Kuna enamikul juhtudel pole nende käsikirjaliste märkuste autorit võimalik tuvastada, pole käsikirjalisi lisandusi teksti võetud. Sulega käsitsi tehtud anonüümsete lisandustega on siiski arvestatud juhtudel, kus selline parandus aitab vältida trüki-, grammatilist või meetrilist viga.
5) Juhuluuletuste algusvärsside indeks. Indeks sisaldab kõigi ladinakeelsete luuletuste, samuti ladinakeelsete lapidaarstiilis ja proosavormis tekstide esimesi ridu ning viiteid nende asukohale tekstikorpuses. Mitmekeelsete luuletuste puhul on indeksisse võetud selle luuletuse esimene ladinakeelne rida. Korduvalt trükitud luuletuste algusvärss on indeksis esitatud ühekordselt koos viidetega kõigi antud luuletuse esinemiskohtade juurde tekstikorpuses (viitega idem). Ühesuguste algusvärssidega, kuid erineva sisu, autori ja adressaadiga luuletuste puhul on teksti jätkatud üle värsipiiri kuni esimese erineva sõnani. Viited tekstikohtadele on vormistatud kujul: aastaarv.luuletuse number aasta siseselt.värsirea number.Algusvärsside tähestikulisse järjestusse viimisel ei ole eristatud suur- ja väiketähti. Üheks täheks on loetud u ja v, i ja j. ä, ö ja ü asuvad vastavalt a, o ja u all. Kuna y esineb algusvärssides vaid üksikjuhtudel ja sõnades, kus i ~ y vaheldus ei ole eriti levinud, on y paigutatud vastavalt tänapäeva alfabeedile. Üksikud kreekakeelseid sõnu sisaldavad algusvärsid on paigutatud tähtede alla, mis vastavad neile ladina alfabeeti translitereerimisel. Algusvärsid, mille esimene sõna (esimesed sõnad) on hävinud, on esitatud indeksi alguses A-tähe ees. Interpunktsioon on eemaldatud.
6) Juhuluuletustes kasutatud lühendite indeks. Juhuluuletuste tekstides, allkirjades ja trükiste bibliograafilistes kirjetes on jäetud lühendid lahti kirjutamata, kuna seda on peetud enamaks kui trükitehniliseks jooneks. Nimelt on tolleaegsete luuletekstide tüüpilise stiilijoonena sekundaarkirjanduses sageli esile toodud barokset tautoloogilisust, märkamata aga jäänud see, et kui luuletekstides endis toimib sisutasandil lopsakas külluslikkus, vastab sellele luuletuste pealdistes ja allkirjades kalduvus elliptilisusele, lühendamisele, ning et kokku moodustavad need osad omapärase vaheldumise, mis annab luuletustele tervikuna teatava dünaamika.Tartu Akadeemia trükistes kasutatud lühendid jagunevad kahte tüüpi: a) traditsioonilised, osalt juba antiikset päritolu, 16.-17. sajandil laiemalt levinud lühendid nagu S.P.P. (= salutem prosperitatemque plurimam/precor) või P.P. (= Professor publicus); b) konkreetse juhuluuletuse autori lühend konkreetses luuletuses, mis võis sõltuda nt. autori intentsioonist oma nime või mõnd nimeosa tervikuna mitte välja kirjutada, ruumikitsikusest trükise lõpus vm. Seda tüüpi lühendeid ei olnud võimalik alati kindlalt ega üheselt dešifreerida ja need on lühendite indeksis varustatud küsimärgiga.
Lühendite indeksis ei kajastu isikunimede lühendamised, mis on sagedased luuletuse allkirjades ja mis on enamasti dešifreeritavad päises asuva adressaadi või autori nime täisvormi alusel või Tartu Akadeemia Album Academicum'i (Tering 1984) järgi.
Teadusalade lühendite lahtikirjutamisel on käändevormide puhul kõikjal kasutatud ühtset ladinapärast flekteerimist, kuigi tollastes akadeemilistes kirjutistes esines kõrvuti nii ladina- kui kreekapäraseid käändevorme (nt. Professor physicae/physices; logicae/logices, poesiae/poeseos jne). Lühendite puhul ei ole võimalik kindlaks teha, millist käänamisviisi lühendi autor oleks eelistanud (cf. R. Pitkäranta. 'Zur wissenschaftlichen Terminologie einer mathematischen Dissertation in Turku 1645'. In: Arctos. Acta Philologica Fennica. Supplementum II. Studia in honorem Iiro Kajanto. Helsinki 1985, 220).
7) Luuletustes esinevate isiku- ja kohanimede indeks. Isikuregistrisse on võetud kõik ladinakeelsete luuletuste tekstides, peal- ja allkirjades nimeliselt mainitud ajalooliste isikute pärisnimed, kaudseid mainimisi (nt 'kuningas' pro 'Gustav Adolph') pole registreeritud. Kohanimede registris sisalduvad kõik ladinakeelsetes luuletustes, pealkirjades ning allkirjades mainitud geograafiliste objektide nimed. Luuletuste muukeelsetes osades sisalduvad nimed indeksis ei kajastu. Trükiste päistes leiduvaid nimesid pole korduste vältimiseks topelt esitatud. Korratud ei ole ka anagrammide eri pooltes korduvaid nimesid. Isiku- ja kohanimede indeks ei hõlma mütoloogiliste tegelaste ja paikade, Piiblis esinevate isikute ja paikade ning fiktiivsete, kirjanduslike isikute nimed, samuti pärisnimedest tuletatud omadussõnalised vormid ja rahvuste nimed. Registreerimata on ka praegusaegsete tõlkijate, väljaandjate ning kirjandusuurijate nimed. Täiendavaid andmeid Tartu Akadeemiaga seotud isikute kohta võib leida Tering 1984 ning Jaanson 2000, vt. ka sealseid bibliograafiaid.Nimed on registris esitatud ladinapärasel kujul, nii nagu need esinevad luuletuste tekstides ja allkirjades (vt. alapunkt 1). Nimede järel sulgudes on antud tekstikorpuses leiduvad ortograafilised paralleelvariandid nimedest. Rahvusvaheliselt tuntud isikute puhul on esitatud ka latiniseerimata nimekuju. Alfabeetilises järjestuses kaugele jäävad paralleelvariandid on varustatud ristviidetega. Isikunimede indeks sisaldab ristviiteid ka luuletuste autorite ja adressaatide puhul, kelle nimi Tartu Akadeemia trükistes muutub (vt. märkus 3) või kui isikunimele on nii sageli lisatud päritolukohta märkiv komponent, et viimane on justkui muutunud pärisnimeks (näit. Stregnensis, Johannes Erici vide Johannes Erici <Stregnensis>). Juhuluule korpuses esinevatele naisenimedele on analoogselt meestenimedega lisatud isanimi ning ainult eesnimepidi mainitud isikutele võimaluse korral ka perekonnanimi.
Viidete vormistuse ja tähestikulise järjekorra kohta vt. algusvärsside indeks (alapunkt 5). Värsirea numbri puudumine eeldab nime esinemist luuletuse peal- või allkirjas, esinevus anagrammis on tähistatud lühendiga An. Jämedas kirjas antud viited osutavad isikunimede indeksis autorsusele. Püüdes vältida võimalust, et autori või adressaadi seotus mõne trükistega jääks märkamata, on viidetes kasutatud kursiivkirja, osutamaks neile juhtudele, kus luuletuse tekstis, peal- ega allkirjas ei esine selle luuletuse autori või adressaadi nime.
Isiku- ja kohanimede indeksis kasutatud kommenteerivaid tähiseid ja lühendeid vt. punkt VI.
Töö praeguses esimeses järgus ei olnud autorite ülesandeks juhuluuletuste kommenteerimine keelelisest, stiililisest, meetrilisest, kirjanduslikust ega ajaloolisest vaatepunktist.
Editeerimisprintsiibid
I Ortograafia
Trükiste originaalne ortograafia on reeglina säilitatud. 17. sajandi autorite ortograafiat ei ole käsitletud pelgalt tollaste autorite eklektilise arusaamana klassikalisest ortograafiast, vaid see peegeldab selgesti luuletuste autorite arusaamu nende kaasaegsest etümoloogiast ja sõnade võimalikest paralleelvormidest. Teisalt pole Tartu Akadeemilise juhuluule tekstikorpuses ühtset kindlat ortograafiatraditsiooni, selgesti eristuvaid ortograafilisi koolkondi ega arenguid autorite ja kogumike kaupa. Üksikute, reeglina väga lühikeste luuletuste puhul, milles ei esine ortograafia seisukohalt markantseid sõnu (nt. ühenditega oe~ae~e, ij~ii~y, qu~qv, su~sv jt), võib jääda mulje, nagu kasutataks klassikalisele ladina keelele omast ortograafiat. Uusladina ortograafiale iseloomulikke jooni sisaldavatest sõnadest selgub siiski, et ortograafia osas ei järgita mingit ühest traditsiooni. Üks ja seesama autor võib isegi ühe luuletuse siseselt kirjutada mingi häälikukombinatsiooni mitmel erineval moel.Ka muudes keeltes kirjutatud luuletuste ortograafia on säilitatud.
II Diakriitilised märgid ja ligatuurid
Kuna Tartu Akadeemia juures kirjutatud juhuluules pole diakriitiliste märkide nagu accentus gravis, accentus levis ning circumflexus kasutamise osas võimalik sedastada ühtseid tendentse autoriti ega periooditi, on tekstikorpuses diakriitilistest märkidest loobutud. Siiski on märgatav teatav vähenemistendets vaadeldava perioodi lõpuosas. Alles on jäetud ainult diereesi märk, kuna muidu tekiks tekstide lugemisel kohati meetriline ebaselgus.Kreeka keele hõngus- ja rõhumärkide kasutust pole parandatud ega kommenteeritud.
Enamik ligatuure on tekstikorpuses lahti kirjutatud (&, q;, æ, œ, linea nasalis ja sõnalõpuline –9
Kujundluuletuste algupärane välimus on püütud säilitada (poeetilised pokaalid, urnid, mütsid, südamed jm).
Eraldi grupi moodustavad kronostihhid, s.o. aastaarvu sisaldavad värsid, kus daatum saadakse sõnades esinevate arve tähistavate tähede (I, V, X jne.) kokkuliitmise teel, tehteks vajalikud tähed on trükitud suurtähtedena.
Peamised veatüübid on: täht on asendatud muu tähega (eriti u~n, m~n) – 31 korral; täht vahele jäänud, ka isikunimedes – 21 korral; täht juurde lisatud – 11 korral. Ülejäänud veatüüpe esineb üksikjuhtudel: täht, silp või sõna võib olla kirjutatud topelt; tähtede või silpide positsioonid võivad olla vahetunud (nt. fecilius pro felicius); sõnad võivad olla kokku kirjutatud; keset sõna võib esineda suurtäht, kuigi tegemist pole ei kronogrammi ega muude mänguliste võtetega; ebaloogiline kirjavahemärgistus luuletuse lõpus (koma, semikoolon).
Koostajad Jana Orion
Kristi Viiding
Märkused:
1 Erandiks on siin dedikatsiooniluuletused trükiste algusest, mis trükiste põhiosast erineva adressaadi tõttu ei ole samasse trükisesse kuuluvate ülejäänud luuletuste ees, vaid on paigutatud vastava dedikatsiooni adressaadi nime järgi.
2 Mõningad gratulatsiooniluuletused on aga kirjutatud mitte disputatsiooni või kõne pidamise puhuks, vaid vahetult disputatsiooni või kõne trükkimineku eel, vt nt. 1637.1 – matusekõne on peetud küll 1634. a., kuid trükitud alles 1637. a. Kuna trükisele on õnnitlusluuletuse lisanud Laurentius Ludenius, kes saabus Tartusse alles 1635. a. lõpus, on ilmne, et sel kohal on suunatud õnnitlused kõne trükis ilmumisele, mitte aga selle suulisele esitamisele.
3 Nt. aastal 1642 on kasutatud nimekuju Benedictus Haraldi, sest perekonnanime Igelström sai ta alles 1645. aastal.
4 Terminivaliku aluseks on J. IJsewijni ja D. Sacré, Companion to Neo-Latin Studies. Vol II. Leuven: Leuven University Press & Peeters Press, 1997, lk. 100-103.