Catullus, väga isikupärase loominguga lüürik, pärineb Põhja-Itaaliast, Veronast. Noormehena Rooma tulnud, liitus ta seal noorte luuletajate rühmaga, neoteerikutega, kes Aleksandria hellenistlike poeetide eeskujul viljelesid väikevormides õpetatud luulet.Catulluse loomingu, millest meieni on säilinud 116 luuletusest koosnev kogu, võib jagada kolme ossa. Esikohal on armastuslaulud, mis kajastavad poeedi vahekorda kõnemees ja rahvatribuun Publius Clodius Pulcheri õe Clodiaga, kellesse muuseas oli olnud armunud ka Cicero. Oma armastatut, väga vabade elukommetega daami, nimetab Catullus oma lauludes Lesbiaks. See vahekord oli väga heitlik ja alles oma lühikese elu lõpul õnnestus Catullusel end lahti rebida vääritu armukese mõju alt: aastal 57 läheb ta koos preetor Gaius Memmiusega Bitüüniasse ja katkestab nii vahekorra. Lesbia-lauludes on palju võluvat siirust ja tundeehtsust nii rõõmude kui ka kannatuste kirjeldamisel.
Teise rühma moodustavad invektiivid, ründavad pilkelaulud, ja epigrammid. Neis õiendab Catullus arveid talle ebasümpaatsete tegelastega, olgu need siis politikaanid, hoolimatud äritsejad või viletsad poeedid. Paljude pistete märklauaks on Caesar ja talle lähedased isikud.
Eri grupi moodustavad pikemad palad: kaks epitalaamioni (pulmalaulu), kaks pisieepost ja Kallimachose "Berenike loki" tõlge. Iseloomulik on neis Aleksandria luule õpetatud laad. Nendegi keel on väga kaunis, kuid puudub Catulluse lüüriliste laulude intiimne võlu.
Värsivormidest on Phalaikose üksteistsilbik ning eleegiline distihhon domineerivad; esineb ka jambilisi mõõte, nagu koliambi, näit. VIII, ja jambilist trimeetrit, s.o. kuuejalalist jambi, näit. XXIX. Esimesena rooma luules on Catullus kasutanud mõnd kreeka meelika stroofi; Sappho stroofi näidised on XI ja LI luuletus. Pikemad palad on Catullus kirjutanud heksameetris.