[HOMEROS]

Hümn Aphroditele

Tõlkinud Ants Oras (Tulimuld 1/1976, lk. 29-35)

need, keda sünnitab maa, sigind-sündind kes voogava vee sees –
armastab kõikide meel kuldpärjaga pärjatet Kyprist.
Kolm aga on, kel meelt ei ta pael ei ta püünised püüa:
aigise valduri tütar on üks neist, helksilm Athene;
ei teda meelita see, mida teeb kuldkirgastet Kypris;
armsamad hoopiski talle on tööd, mida toimetab Ares,
heitlused, taplusemöll ning meistrite taiduritooted.
Esmana õpiti talt sõjavankrite loomise oskus,
kunst, kuis kaarikuid luua ja ehtida uhkeid ja vaskseid;
õppisid neidised nooredki talt kodu hooldust ja hoidu,
õppida sai talt viimne kui üks oma töödele tarkust.
Sõbraks ei endale saand kuldnooltega küttivat, tormilt
tuiskavat Artemist ka helehelkivanaerune Kypris;
ambumist armastab too, mägismail metsloomade püüdu,
pille ja pilgardamist ning hõiskeid ja huilavaid huikeid,
juubeldust metsade all ja ka õiglasmeelsate kantse.
Iial ei Kyprise töist ole hoolind kà igikarske
neitsilik Hestia. Esmana see sigis mõistetamatu
Kronose eost, vägev aigisevaldaja Zeus aga sundis
noorimaks taas. Teda tahtsid Poseidon ja Phoibos Apollon,
kuid ta ei tahtnud, ta keeldus, ja kätt Isa aigisekandja
palgele pannes ta vandus nii kange, nii kõigutamatu
vande, nii range, et veel tänapäevani peab seda vannet:
neitsiks et jääb, eluiiales et ei naitu, ja Zeusilt
sai tasuks suurust ja au, maja keskele määrati aukoht,
rikkaima sai temalt jao, surelikkude silmis on suurim
taevatareist – parim koht igal altaril tal, igas templis.
Vaid noid kolme ei saa ei ta paelad ei püünised püüda,
muid pole ühtki, kes eal saaks pääseda käest Kythereial,
olgu nad õndsate soost või surmale sammujad maa pääl.
Kõuede Kärgatajalgi, ka Zeusil, kes käib üle kõigi,
võimsaimal võimsate hulgast ta hõlpsalt hullutab meele,
vallatult vargsi ta viib maapäälsete naistega ühte,
nii küll, et aimugi sest pole Herel, ta õeksel ja kaasal,
Herel, sel hunnitul, kes jumalannadest üllastest üllaim.
Kronosest mõistetamatust ta sündis ja Rheiast, nad tõid ta
ilmale – Zeus oma tarkuses ent, mil ei äärt ega piiri,
otsustas võtta ta siis oma karskeks, kombekaks kaasaks.
Kuid Kythereiatki nüüd, teda ennastki Zeus pani äkki
ihkama põrmlasest meest, et ei oleks tundmatu talle
naistegi embuste ind. Nii poetaski Zeus tema rinda
armu Anchisese vastu, kes just sajalättesel Ida
mäel pidas karja, nii näolt kui moelt igivõimsate võrdne.
Sääl teda silmates ränk tabas arm Kythereiat; ta tormas
Paphose poole, kus ees teda ootas ta õilmetest hõngav
altar, ta soosituim paik; kohe läks oma templisse, sulges
uksed, hariitidel end lasi võida ambroosiavõideis,
selliseis, et igal taevasel neist läheks õilmima liikmed.
Kaunilt siis riietas end helehelkivanaerune Kypris,
üll kõik helgendav kuld. Siis Paphose hõrkusist lahkus;
Troojasse suundus ta tuuline tee, imekiirelt ja kergelt
lend läbis pilvede vöö, sajalättelist taotades kõrget
Idat, mis ürgemaks metselajaile, ja säält oma majja
saabudes lakkas ta retk. Sabaliputav parv tuli halle
hunte tal vastu, ka ilveseid hulk, leopardegi, kärmeid
hirvedemurdjaidki, liibitsev summ kõik tungles ta ümber.
Ning süda hüppas tal sees, ja ta kõigisse istutas innu,
mis pani paariti nad kohe liituma kaljuses koopas.
Säält ta siis sammudes läks puust püstitet onnide juurde,
neist ta Anchisese leidiski eest – ihuüksinda leidis,
läind olid kaaslased tal, mägiaasadel kõik olid karjas,
viimne kui üks. Ning sääl ihuüksinda kõndis Anchises,
vaid hajameelsena sõrm helehäälset puudutas kannelt.
Siin nagu neitsike-nooruke nüüd end ilmutas Kypris,
et too ei kohkuks, kui ees ihusilmaga näeb Aphroditet.
Silmima, hämmastust täis, jäi Anchises ta rühti ja hoidu,
hurmavat ilmet ta näos ja ta riiete helki ja hiilgust:
helgemalt hergas ta rüü kui lõõmava päikese kiirgus,
kullast kootud ja tikandust täis, nii kaunisti kirjat,
et – ime vaadata – leebelt kui kuu see tal hellitses rindu;
kõrvades rõngadki põimit nii peenelt ja hapralt kui õied,
lummavalt piirasid keerduvad keed lumivalget ta kaela.
Ning, südantvapustavat täis armastust, hüüdis Anchises:
“Tervitan sind, ülev naine, ükskõik mida õndsate tõugu,
olgu sa Artemis, Leto või õrn kuldkaunitar Kypris,
olgu sa suurtsugu Themis või helksilm Pallas Athene
või ka hariitidest üks, kes käivad olümplasil seltsiks,
taevaste võrdseteks loetud, või nümf siit metsast või kingult
või neilt allikailt üks, neilt lokkavailt luhtavailt rohtmailt.
Kaugele nähtava sulle ma püstitan altari mäele,
ohvreid toon sinu auks, iga päev toon ohtraimad sulle.
Kuid ole helde mu vastu ja tee, et aulikult paistan
välja trojaanide seas ja et paljudeks aastateks võrsub
jõulisi järglasi mul ning et elan kaua ja rikkalt,
pikalt veel nautides päikese kiirt, ja et kord vana põlve
piirini jõudeski mul püsib au ja jõukust ja jõudu!”
Vastas siis piksetepilduja eost sigind õrn Aphrodite:
“Suursuguseim maa poegade seast, miks arvad, Anchises,
mind jumalannaks? Ei, tõesti, ma taevaste hulka ei kuulu,
ei, olen maa päralt – see, kes sünnitas mind, oli naine,
sündisin Othreuse eost – isa suurusest ehk oled kuulnud.
Võimsasti kindlustet Phrygia riiki ta valdjana haldab.
Siiski ma tunnen su keelt nagu endagi keelt, olin trooja
ammele hooldada antud, see kasvatas mind, kuni võttis
eemale mind koduleelt, emalt-kallilt, ja jäigi sestsaadik
ustavaks hoidjaks mu amm. Ning nüüd vahest mõistad sa, miks nii
selgelt su keel mul suus. Kuldsauaga Argosetapja
alles veel hiljuti röövis mu kuldsete nooltega kütilt,
tuiskavalt Artemiselt keset tantsu, kus mängisid ringis
nümfid ja näitsikud hulgana koos. Säält keskelt ta viis mu
küll inimpõldude, küll veel kündmata kõndude kaudu
kohtadest, mis olid kiskjaid nii täis, nii võikad ja õudsed,
et juba näis, et ma eal eluandvat ei puuduta mulda.
Mulle ta tõotas, ma saavat Anchisese laulatet naiseks.
Kauneid ma toovat tal ilmale lapsi. Nii ütles ja lahkus
taas vägev Argosetapja mu eest igiõndsate maale.
Enne ta käskis mul veel ent tulla su juurde, ja siia,
siia mu tõi karm sund. Nüüd sind nimel aigisehoidja,
sind nimel õilsa su soo, vanemate su õilsate juures –
teistel nii üllast ei poega või ollagi – vannutan, vii mind,
süütumat, puutumatut, et näidata mind vanemate,
õeste ja vendade ees. Truuks tütreks ja õeks tahan saada,
hää tahan olla, et sallitaks mind. Siis läkita käskjalg
teele, et Phrygias, traavlite maal, ema tütart ei leinaks,
kaoks isa meelestki äng, siis küllap nad saadavad mulle
kuhjaga kulda ja kangaid ja rõivaid, need olgu mu veimed.
Nüüd aga kiiresti valmista pulm, ning saagu ta uhke,
olgu ta maistele auks ning rõõmuks ka õndsate soole.
Nii sõnad Kyprise suust iha lõkkele läitsid ta hinges.
Hurmunult, joovastunult nii vastas Anchises ja lausus:
“Kui oled põrmlaste soost, ema maine su sünnitas ellu
Othreuse eost oled, suurest ja võimsast valdurist põlvned,
siia su juhtis ja tõi vägev taevane, Argosetapja,
naiseks kui määras su mulle, mu päevade lõpuni kaasaks,
ärgu siis tuldagi häirima mind ei maalt ega taevast.
Heidan su kõrvale siin, jalamaid siin süüvin su rüppe,
rünnaku mind oma nooltega siis ise Phoibos Apollon,
turmaku mind – mina meeleldi siit lähen Hadese neelu,
kui olen vaid magand kord sinu seltsis, sa taevaselt kaunis!”
Ütles ja haaras ta käe. Helehelkivanaerune Kypris,
hurmavad silmad maas, tasa astudes viis tema voodi
juurde, mis valmina ees: all pehmeid vaipu, ja katteks
nahku, mis mäekarudelt, lõukoerteltki möirgajailt võtnud
sangar, kui metsades küttimas käis. Kuid enne kui heitsid
voodisse, võttis Anchises veel hoolega päält tema helkjad
preesid ja põimitud ehted ja rõngad kõrvult ja kaelkeed,
riisus siis ült särarüü, avas vöö, hõbenaastusel istmel
siis pani kokku nad kõik – ning taeva ja saatuse tahtel
embaski põrmlane nüüd jumalannat – ei mõistnud, mis juhtus.
Kui aga käes oli aeg, mil nurmedelt taas ajab karjus
õhtule tarra või lauta nii õhvad kui rammusad lambad,
leebet tilgutas und Kythereia Anchisese silma
ning tema teadmata end ise säädis rikkasse rüüdi,
taevasim taevatareist! Kui end oli täiesti ehtind,
peatus ta uinuja ees, pää kõrgumas laudadest laeni,
laup ebamaisena täis surematute võimude üllust –
niisugust, kus ühekorraga koos kõik Kyprise kiirgus.
Virgutas uinujat siis. Nime mainides, hüüatas: “Ruttu
rutta nüüd maast, Dardaniid! Kuis jäidki nii raskesse unne!
Vaata, kas praegu veel selline näin, nagu hiljuti paistsin.”
Nõnda ta lausus. Ja mees ajaviitmata ärkas ja vaatas.
Ning nähes Kyprise kaela nii ees, nähes hurmavaid silmi,
hakkas tal hirm, ja ta pööras ja peitis ta eest oma palge.
Härdasti, tiivustet lauseil, siis vannutas mees Kythereiat:
“Tõesti, kui sind tabas silm, juba vaistsin ma sind, jumalanna,
tundsin ju, et oled taevasest soost, aga tõtt sa ei rääkind.
Nüüd aga palvlen su ees, nimel aigisevalduri Zeusi,
kahjatse mind, ära tõuka mind mannetuks mandujaks ilma,
sest ma ju tean, et kes kord on saand jumalannaga ühte,
tervet ei saa temast eal enam meest, kidub haigena hauda.”
Vastas nii piksetepilduja eost sigind õrn Aphrodite:
“Suursuguseim maa poegade seast, ole julge, Anchises,
ei ole mingit karta sul kiusu mu poolt ega vaenu
teisteltki õndsate soost, sest tea, oled taevale armas.
Sündimas on sinul poeg, vägev poeg, kes haldab trojaane,
siis pojapoegi ja neilt pojapoegade poegade poegi.
Kuid kogu maisest soost ei teist ole tekkimas tõugu,
kes võsuks nii nagu need sinu eost igivõimsate võrdseks.
Hüüdkem Aineiaseks laps, sest rasket see tekitas tuska
mulle, et anda mul end tuli põrmustsündinu sülle.
Suurt häbikoormat mul tuleb kanda ju nüüd jumalate
ees – igiaegeks jääb see vaevama mind sinu tõttu.
Kartsid ju nood minu pilkeid ja nükkeidki, mis salatihti
naiste nad embusse viind – kuid nüüd minu võimus on murtud,
keegi mu näägutust nüüd, ei mu irvitust nüüd enam pelga,
jõuetuks jäänd on mu käsk ja mu keeld – liig suur oli hullus,
meeletu, pöörane kihm, sõge kirg, mis viis minult taibu.
Vöö all kannan ju last, mehelt maiselt saadud on seeme.
Kui aga ilmale kord tuleb laps, siis olgu ta hoidjaiks
täidlaserindsete nümfide parv siin mäe pühas hiies.
Ei ole taevalist nood ega põrmulist tõugugi, pika
said eluea, neil toit on taevane, õndsate keskel
tantsivad lauldes, sileenelt ja erksalt Argosetapjalt
lembe nad naudivad koobaste paos; ning nii kui nad sündind,
sirgub viljakast maast küll mände, küll tammesid, kauneid
õitsvaidki puid, mil tipp igast mäest, igast kaljustki kõrgem
(kirvestest jäetakse need pühad puud kõik puudutamata).
Ent kui aastad ju täis ning aeg juba koolule kaldub,
kuivama hakkavad hurmavad puud, koor kortsub ja oksad
langevad – hing nii nümfil kui puul hajub valguse vallast.
Nümfide kätte ma annan ta hoida, ja kord, kui ta jõuab
kaunisse noorukiikka, nad toovad ta vaadata sulle.
Kuid et sa kuuleks mu suust kõik viimseni, mis minul mõttes,
viiendal aastal ta toon ise siia – siis tõeliselt märkad,
millise võrratu said minult võrse, mis silmaderõõmu.
Rõõmusta siis – ta ju kõigiti saab igivõimsate väärseks!
Võta siis laps, lase poeg meheks kasvada tuulises Troojas;
kui surelikkudest ent mõni peaks sinult uurima, kelle
vöö all võrsund su poeg, siis vastuseks kinnita talle,
et oma järglase said mõnelt lilledenäoliselt nümfilt
neist, keda rohkesti siin elab laantes ja kinkude nõlvul.
Peaksid sa meeletust pääst ent hoobeldes teatama talle,
ütlema, et oled kord magand pärjatet Kyprise sängis,
lingutab välkude Zeus sinu nuhtluseks suitseva noole.
Nüüd olen ütelnud kõik, mis öelda: sa mind ära maini,
taltsuta keelt, ole vait, et pääseda taevasest raevust.”
Ütles ja hõljuski eest üles tuuliste kõrguste särra.