[HOMEROS]

Hümn Dionysosele
(Dionysos ja röövlid)

Tõlkinud August Annist (KKA lk. 88-89)

    Mulle Diònysos meenub, kes sündinud kuulsast Semelest,
    kuidas ilmus ta kord mere tühja ja lõpmatu rannal
    kaugeleküündival neemel ja nii nägi välja kui nooruk
    õitsemapuhkev. Ta pead käharhiuksed kauneimad katsid
  1. sinkjasmustad. Ja purpurne hõlst temal lehvides langes
    võimsailt õlgadelt. Seal mereröövlid ilmusid äkki
    kindlalaelisel laeval, mis voogudel veinina mustjail
    sõitis Türreeniamaalt. Kuri saatus nad tõi. Nägid, silma
    pilgutid teistele, hüpates maale, ta haarasid kinni
  2. ning oma laevale tõid, oma rinnas jo rõõmu sest tundes.
    “Vist oled,” ütlesid, “vürstide soost sa, kes sündinud Zeusist,”
    ning teda kinni jo köitma nad hakkasid köidikuil raskeil.
            Kuid teda hoida ei suutnudki kütked: vitsadest väädid
    eemale lendasid kätelt ja jalgadelt. Istus ta ainult,
  3. mustades silmades naer. Seda kõike tüürimees märkas
    ning kohe kaaslaste poole ta pöördudes nii sõnad lausus:
            “Õnnetud! Mis jumalàst igivõimsast te haaranud kinni
    ning teda kütkeisse seote? Ei pea teda laevgi me kindel!
    Kas ise Zeus on see, või siis hõbeambne Apollon,
  4. või ehk Poseidon? Ei, surelikkudeks sündinud meeste
    moodi ta küll pole, vaid olümplaste kõrgete seltsist.
    Kuid kohe mustavast maast ära eemale sõuame kähku
    nüüd sedamaid! Ei kätt tohi keegi teist panna ta külge,
    et meile kaela ei saadaks ta torme ja tuulispäid hirmsaid.”
  5.         Ütles ta nii. Aga juht teda hurjutas, lausudes karmilt:
    “Näed, kui hea pärituul! Üles, õnnetu, heiskame purjed!
    Kähku kätte nüüd köis! Tema eest hoolt kannavad teised.
    Kindlasti loodan: kui jõuab Egiptusse, Küprosse ükskord
    või Hüperborea maale ta meiega, küll ta siis ütleb
  6. viimati, kes on ta sõbrad ja hõimud ja kus on ta aarded.
    Sest jumal just ise on tema saatnud me kätte me õnneks.”
            Ütles ta nõnda ja taas üles tõstiski masti ja purje.
    Tuul seda paisutas purje, jo pinguli sirgusid köied.
    Kuid imetaolised asjad nüüd sündisid silmade ees neil:
  7. äkitselt pulbitses vein, magus ning healõhnane, välja
    kõikjalt laevast sest kiirest, ja ümberringi neil kerkis
    lõhn ambroosialik. Mehed vaatasid pealt imetelles.
    Järsku siia ja sinna neil kõrgete purjede külge
    ilmusid viinapuuväädid, mis tarjasid täis üliohtraid.
  8. Mööda masti ent eefeu must üles keerles – ja õitses.
    Näis igal pool magus-maitsevaid vilju, mis meelitid silma;
    tullide ümber ent ilmusid pärjad. Nad kui seda märgand,
    siis kohe käskisid tüürijat, et juhiks laeva see ruttu
    kaldale. Kuid juba vang nüüd äkitselt end lõviks muutis;
  9. röögatult hirmus, see valjusti möirgas. Ja siis keset laeva
    ilmutusmärgiks ta lõi karu karvas-kuklase, õudse;
    end ajas raevukalt püsti see. Kuid esilael lõvi seisis
    süngelt vaadates. Ning mehed hirmunult ahtrisse jooksid;
    tüürimeest tarka nad seal, hädas hing, kõik piirasid kohkvel.
  10. Kuid juhi juurde nüüd lõukoer hüppas ja kinni ta haaras.
    Muud, seda märgates ning mõrust saatusest hoiduda püüdes,
    kõik ühes parves laevalt jo heitsid end vee püha voogu –
    ning delfiinideks said. Aga tüürimees armu talt leidis.
    Ei teda hüpata lasknud ta, vaid jagas õnnegi talle,
  11. öeldes: “Armas sa mees minu meelest, ei karta sa pruugi!
    Tormav Dionysos mà olen, sünnitand on mu maailma
    Kadmose tütar Semele, kes Zeusiga ühtinud armus.”
            Poeg särasilmse Semele, au sulle! Ei sind tohi jätta
    kõrvale keegi, kel soov teha kaunisti kaikuvaid laule.