THEOKRITOS

Arbuja (II)

Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats (KKA lk. 498-501)

    Kus on mu loorberioks? Too, Thèstylis! Kus võlujook on?
    Peekrile ümber sa seo kui pärg nüüd purpurne villak;
    sest tahan loitsida ma oma piinaja armsama meeli.
    Kaksteist päeva see halb pole endast märkugi andnud!
  1. Kas mul on sees veel hing või ei, on ükspuha talle:
    vastu mu ust see julm pole kloppind. Erose tahtel
    kindlasti on tema tõtlik meel juba teisale pöördund.
    Homme ta juurde ma läen Timagetose võimlemiskooli,
    et seda ette seal heita, mis on kõik mulle ta teinud.
  2. Siin kuid loitsude jõul ära teen tema. Kiirga, Selene,
    kirkana öös, sest sulle mu laul kõlab, oo jumalanna,
    ning altmaa-Hekate ka, keda pelgavad koerad,
    kui läbi haudade ning verelompide käib oma teil ta!
    Õudne Hekate, sa nüüd ole terve! Ja aita mu teos mind,
  3. et minu arpudel võim saaks niisama suur nagu Kirke
    või helejuus-Perimede või kuulsa Medeiagi tehtuil!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Alguses leek jahu neelama peab. Kuid miks sa ei puista,
    Thestylis? Oh sind juhmi, on küll vast laokil su mõtted!
  4. Või on naeruks mu ind, sina halb, juba sullegi saanud?
    Puista ju – lausudes nii: “Siin Delphise konte ma puistan.”
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Delphis on piinanud mind – nüüd leekigu Delphise eest siis
    siin see loorberioks. Nagu praegu ta praksudes süttis
  5. ning on lõkkamas nii, et ei näe tuhkagi kuskil,
    niisama Delphisel kà ihu kõrbegu lõõmavas leegis!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Ning kui see vahanukk sulab kõrgema aitaja toega,
    las sedamaid sulab ka kirehoos minu Myndose Delphis!
  6. Ning nagu vaskketas on siin keerlemas Kyprise tahtel,
    selsamal moel tema keerlema peab minu künnise ette!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Tulle ma nüüd valan kliisid. Oo Artemis, vankuma panna
    Hadese raudväravàidki sa võid ning muud, mis on kindel!
  7. Thestylis! Kuula, mis ulg! Penid häält kesk linna on tõstnud.
    Ristteil käib jumalanna! Ju tao vasktrùmmi sa ruttu!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Näe, kuis vaikseks jäid merevood ning vaikivad tuuled!
    Kuid ei vaiki see vaev, mida kandma ma pean oma põues –
  8. terveni hõõgun ta järgi, kes häppi on saatnud mu vaese,
    istuma jätnud mu nii ning võtnud mu süütuse sootuks.
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Kolm kord läigitan siit ning kolm kord, käskija, lausun:
    “Kui ükskõik keda naist või meest oma sängi ta võtab,
  9. las unub nii temal too, nagu – jutt käib – muiste Thesèusel
    läind ilushiuksene neid Ariadnegi Naxosel meelest!”
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Taim Arkaadias on – hobukail, mille hõng ajab hulluks
    mäestiku varssade pea ning kiirete täkkude meele.
  10. Oh et näeksin ma kà minu kambrisse tormamas Delphist
    niisama hullunud moel oma rääsinud võimlemiskoolist!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    On oma mantlist siin selle äärriba kaotanud Delphis –
    näppides tükkisid sest need viskan ma ahnesse tulle.
  11. Oi sind, Eros, sa julm, miks mulle sa end imed külge
    nii nagu kaan, et kõike mu verd minu seest ära juua!
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
    Pulbriks teen sisalìku. Sa saad pahas joogis ta homme.
    Thestylis, nüüd võlutuhk kogu siit! Pead määrima kokku
  12. sellega künnise tal, kuni ööaeg veel pole lõppend.
    (Oh seda meest, kelle järgi mu meel on, kes mind aga põlgab!)
    Sülga seal lausudes nii: “Siin Delphise konte ma kastan!”
         Väänkaellind, minu kambrisse too see mees, keda ihkan!
         Üksi ma nüüd. Kust küll minu kurblik armastus algas?
  13. Kust siis peale ma hakkan? Kes lõi minu hinge need haavad?
    Kord korvikandjana läks Anaxò, Eubùlose tütar,
    rongkäigus mööda mu toast, kui Artemis-neitsile hiide
    metselajàid – seal kà emalõukoer seas oli – toodi.
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
  14. Ning Theucharìdase amm, see traaklanna (nüüd ta on surnud),
    kes elas naabruses, käis aga peale siis mulle ja kutsus
    vaatama mind rongkäiku. Ma vaeneke jäingi ta nõusse
    ning üheskoos sai mindud. Mul kaunist büssosekangast
    rüü oli üll ning veel Klearìstalt laenasin mantli.
  15.      Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    Kui oli pool teed käidud, siis seal, kus on Lykoni hooned,
    Delphist silmasin ma; Eudamìppose seltsis ta kõndis.
    Pard nende suil oli kuldsem kui käokuld. Rind aga hiilgas
    neil veel rohkem kui eal sina hiilgaksid taevas, Selene,
  16. sest olid lahkunud nad just õilsalt võimlemismängult.
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    Kui teda silmasin vaid, kuis hullusin, kuis minu vaese
    hinge see lõi! Jume kalbeks läks; rongkäiku ei näindki,
    ning kuis sealt koju sain, ei oskaks üldse ma öelda.
  17. Kirg tabas mind kui haigus, mis sõi nagu leek minu jõudu –
    kümneks päevaks ja ööks tõvevoodisse mul tuli jääda.
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    Koltuma hakkas mu palg, päris thapsosekarva ta paistis;
    juukseid langes mu peast; ei muud must jäänd enam järgi,
  18. kui vaid luu ning nahk. Mis kohti ma kõik läbi käisin!
    Kas oli lausujamoori, kes jäi siis leidmata veel mul?
    Ei mina kuskilt saand abiraasugi. Aeg aga ruttas.
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    Seal siis pihtisin kõik oma teenijanaisele, öeldes:
  19. “Siin pole muud kui, Thestylis, sul tuleb otsida rohtu.
    Terveni võitnud mu vaese on Myndose mees. Mine valva
    nüüd seal paigas sa, kus Timagètose võimlemiskool on.
    Seal teda liikumas näeb, sest seal temal viibida meeldib.”
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
  20. “Kui lähimàil pole teisi, sa vaikselt märku siis anna
    ning seda ütlegi, et: – Sind ootab Simaitha! – ja too ta!”
    Nii mina rääkisin just. Tema läkski ja varsti mu kotta
    hiilgava Delphise tõi. Niipèa, kui silmasin noormeest
    kergelt astumas seal üle künnise kambrisse sisse,
  21. – näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene! –
    külmaks tardusin ma nagu jääpank, ning mu otsmik
    märg higipiiskade voost oli just kui langenud kastest.
    Häältki ma suust ei saand, sellevõrragi mitte kui lapsed,
    kui mõnd und nähes nad pudikeeli on kutsumas memme;
  22. nukuna kangeks jäin oma kauneist liikmeist sootuks.
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    Vaatas mu otsa see mees ükskõikne, siis màas pidas pilku,
    istus mu voodile ning, mõni aeg seal istunud, ütles:
    “Tõesti, Simaitha, sa ees must nüüd oled niisama palju,
  23. kui ju Philìnost võites mul õnn tast ees oli joosta –
    siia mu kutsusid enne, kui endal mul nõu oli tulla.”
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    “Küll oleks niikuinii – magus Eros ju teab! – mina tulnud,
    siis oleks tulnud, kui õhtu on käes, ühes kolm-neli sõpra,
  24. tervet suurt sületäit Dionysose viljasid kandes,
    peas aga paplist pärg, Alkmenest sündinu sümbol –
    purpurilintide põim seda kõikjalt koos oleks hoidnud.”
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    “Kui oleks vastu ma võetud, mis rõõm! Sest peetakse kärmeks
  25. mind ning kauniks kà omaealiste noormeeste hulgas.
    Suudlus su kaunilt suult oleks heameelt mulle siis teinud.
    Ent kui uks oleks sulgunud ees ning riivigi pandud,
    siis oleks endale toond juba appi ma kirved ja tunglad.”
         Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
  26. “Öelda ma nüüd aga võin, et eeskätt Kyprise toega
    ning pärast Kyprist veel tänu sullegi pääsin ma lõõmast,
    kui, oh neitsike, mind oma kambrisse kutsusid siia,
    kus sain süttida vast. Sest Eros ju tihtigi süütab
    kõrgema lõkke kui eal Hephaistos Aioolia saartel!”
  27.      Näed nüüd, kust tuli arm minu peale, oh aulik Selene!
    “Kurjade kihkude jõul ajab kambrist välja ta neitsi,
    kiusamas nii noort naist käib, èt mehe voodi see hülgab,
    mis pole jahtunud veel.” Nii rääkis ta. Altina talle
    haarasin siis tema käest ning pehmele voodile heitsin.
  28. Ruttu me embuses lõid ihud kuumama, hõõgusid palged
    rohkem kui enne ja suud vaid laususid hellusi vaikselt.
    Ning et liiga ma sind ei tüütaks, lahke Selene:
    sündis see tähtsaim kà, nagu meist oli soovinud kumbki.
         Eilseni ühtegi asja ta mulle ju ette ei heitnud,
  29. ei mina niisama talle. Ja nüüd Melixò ja Philista,
    me vilemängija, memm käis mùl täna hommikul võõrsil
    (siis kui taevasse just neid traavleid võis näha sööstmas,
    kel tuleb voogude seest rooskäeline koit üles viia) –
    mõndagi rääkis ta siis, seda kà, et Delphis on armund,
  30. kas aga nais- või meessoost on tema praegune armsam,
    ütles ta, öelda ei tea veel täpselt. Erose auks ta
    joond oli kanget veini ja lõppeks lahkunud ruttu,
    rääkides, et sedamàid üht kambrit pärgama tõttab.
    Nii oma võõralt sain seda kuulda ma. Õige see ongi.
  31. Sest käis enne ta siin iga päev oma kolm-neli korda
    ning jäi tihtigi tal pudel dooria salvigi siia.
    Kuid mis on nüüd? Teda näind pole kaksteist päeva ma üldse.
    Eks ole kindlasti tal uus lust! Mina läind olen meelest.
    Nüüd siis arpude jõul ära teen tema. Kui aga piinab
  32. veelgi ta mind, siis – Moirade eest! – näeb Hadese ust ta!
    Tea, oh käskija, èt minul õelaid rohte on kirstus –
    üks assüürlane mind neid ükskord õpetas tundma.
         Terveks, aulik, jää oma varssasid juhtides merre!
    Kanda mul jääb see vaev, mille endale kanda ma võtsin.
  33. Terveks jää, helenäone Selene, ja niisama terveks
    jää, iga täht, kes sa vaiksena käid Öö vankriga kaasas!