P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

I, 313-415 (Deucalion ja Pyrrha; tlk. A. Raid; RKA lk. 390-392)

    Oetat ning tema nurmesid peab lahus Aoni rahvast
    Phocis, mis viljakas maa oli kord, kuid sel ajal hoopis
    üks osa merd, ühekorraga saand veevoogude tandriks.
    Kaksiktipuga järsk mäerünk, nime järgi Parnassos,
  1. siin oli taotamas tähti ja pilved tal riivasid harja.
    Siin siis Deucaliòn – mujal kõikjal ju laiusid laaned –
    ning elukaaslane tal oma paadist astuvad maale;
    mäejumalaid nemad kiidavad ning Corycia nümfe
    ning Themis àu neilt saab, kes lausumas siin oli endeid.
  2. Meest paremàt, kel õiglasem meel, pole iialgi nähtud,
    mitte ka säärast naist, kes austaks taevasi rohkem.
    Kui näeb, èt maailm vesiseiks on muutunud soodeks,
    pääsenud on üksainuke vaid tuhandeist aga meestest,
    pääsenud on üksainuke vaid tuhandeist aga naistest
  3. ning ilmsüütu on kumbki ja austab ka taevasi kumbki,
    eemaldab Jupiter pilved ja tuulega kõuegi tõrjub,
    taevale näidates maad ning eetrit näidates maale.
    Lõpeb ka voogude möll, kui vaid kolmhambasel hargil
    vaigistab vett merevaldjas ja siis sügavikkude põhjast
  4. mustava Tritoni ka, kel selg on setredel kaetud,
    kutsub ja sel käsib nüüd kohe puhkudes üürgama panna
    suurt merikarpi, mis nii siis teatada taandumismärki
    virdade vetele võiks. Tema võtabki piibari õõnsa,
    mis on keerdude näol üha laiuti kasvamas otsast,
  5. piibari, mis kesk merd õhuvoolust kaikuma lüües
    randadel kuulda on kõigil, kus tõusmas ja loojumas päike.
    Kui nüüd taevase suu, mis märg habemèst oli niiskest,
    suulist puutus ja nii, nagu kästud, ka puhkuma hakkas,
    siis seda kuulasid kõik maa- ning merepealsedki lained
  6. ning tema taltsutas kõik need lained, mis häält olid kuulnud.
    Taanduvad virdade vood, juba künkaid ilmumas näikse,
    taas merel rannikud on, jõetulvasid hõlmavad sängid,
    maa on tõusmas ja vee maha vaotudes kerkivad pinnad.
    Pikkade päevade peale on taas oma tippusid laaned
  7. näitamas, okstele jäänd veel laineist kõntsa ja prahti.
    Taas oli saadud maailm. Nähes hingeta kõike, mis ümber,
    ning mahajäetuna maid süvavaikuses viibimas tühje,
    Deucalion siis nii, nutt puhkemas, Pyrrhale ütles:
    “Oh õde, oh abikaasa, oh ainuke pääsenud naine,
  8. kellega mul üks hõim ning taatide eelmised põlved,
    kord meid köitnud on säng, aga nüüd ohud köidavad hoopis:
    mail, mida vaid näha on idas-läänes, ju muud pole rahvast
    kui meie kaks; kõik muud on endasse haaranud lained.
    Ning pole siiani meil elukindlust hoopiski mitte,
  9. sest veel praegugi on meelt hirmuga täitmas ju pilved.
    Kuis sinul, kui sina vaid ehk pääsnuksid saatuse küüsist,
    nüüd elujärg näiks vaesel? Mis kombel sa võidaksid üksi
    painava hirmu ja kes küll trööstiks sind sinu leinas?
    Küll, usu mind, mina siis, kui vaid sina jäänuksid merre,
  10. saatjaks olnuksin sul ning kà mina jäänuksin merre!
    Oh kui oskaksin vaid isa taiuga luua me rahvaid
    ning kujudesse, mis tehtud on mullast, puhkuda hinge!
    Nüüd surelikkude tõug siis jäänd vaid meisse on kahte –
    nii oli taevaste nõu –, inimsoost meie ainsana säilind.”
  11. Nii tema rääkis ja nutsid nad siis. Oli tahtmine palvet
    lausuda taevaste poole ja toetust nõutada endeilt.
    Ei enam viivitamist: neil rutt on Cephisuse jõele,
    mis pole selginud veel, juba ent ajub endises sängis.
    Vett siit ammutas kumbki ja sellega hardasti endal
  12. niisutas pead ning rüüd, et võtta siis jalgade alla
    tee pühakotta, mil pealt hari samblast mustunud näotuks
    ning kus leegita on kõik taevase altarid seismas.
    Astmeid puutunud jalg, kohe laskudes põlvili kumbki
    suud värinàl kivirüngale seal kohe külmale andis,
  13. ning: “Kui õiglased palved,” nad ütlesid, “taevasi eales
    härdaks teind ning kùi jumalategi raev läheb mööda,
    siis, Themis, ütle, mis moel heakstehtav on kaotus, mis kantud
    nüüd meie tõul, ning too abi, heldeim, uputuskahjus!”
    Heldinud on jumalanna ja nii sõnub neile: “Kui templist
  14. lahkute, varjake pea, rüüd vöötage vallali endil
    ning siis luid ema suure te pilduge vaid tahapoole!”
    Jahmudes seisma nad jäid, kuni viimaks katkestas Pyrrha
    vaikuse, taevase käsku ja tahtmist tõrkudes täitmast
    ning palus kartlikul suul siis andeks, et tema kardab
  15. solvata nii ema varju, kui pilduma peaks tema luid ta.
    Sealsamas kordumas veel sõnu mõistatuslikke on kuulda
    ning laseb mõtelda küll nii üht kui teist tume enne.
    Trööstib Promètheuse poeg ent siis Epimètheuse tütart
    ning: “Kas petlik òn meie taip,” sõnab, “või pole endes
  16. mingit halba ja see paha nõu ei anna ka meile.
    Eks ema suur ole maa, kive maa keha sees, mina arvan,
    luudeks kutsuda võiks: neid pilduma peab tahapoole.”
    Ehk mehe selgitus küll mõjub märksa Titania peale,
    kahtlane lootus on veel, umbusklikud on nemad kumbki,
  17. taevasi kartes. Mis ent tooks halba, kui proovida ainult?
    Lahkuvad nad, pea varjavad ka ning vöö teevad lahti,
    et, nagu käsk, tee pèal kive pilduda siis tahapoole.
    Ning kivid seal – kes uskuda võiks, kui jutud ei tõendaks! –
    hakkasid kõik kõvadùst ning kalkust kaotama tõesti,
  18. pehmudes nüüd puhk-puhku ja pehmena vormudes vastselt.
    Peagi, kui kasvanud veel olid nood, juba lahkema ilme
    võtsidki, nii et kùi inimestele sarnased polnud,
    siis juba raidkuju küll, mille marmor on raiutav alles
    ning mis näib umbmäärane veel, mõni meenutas tõesti.
  19. Mis aga neis oli märg kas mulla või niiskuse tõttu,
    kõik ihu loomise jaoks, nagu tarvis, sai muudetud ümber;
    mis kõva neis ning mis ei paindunud, sest tulid kondid;
    ning mis meenutas soont, nime säilitas endise lihtsalt.
    Polnudki aeg väga pikk, kui nèed kivid, mis oli heitnud
  20. mees oma käel, mehe näo said endile taevaste toega,
    ning mis pildunud naine, ka naisteks pöörasid enda.
    Meist kõva tõug nii sai, kes kange on raskusi kandma,
    ning üha tõendame ka, mis ainest sündinud meie.