P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

I, 89-150 (Neli ajajärku; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 389-390)

    Esmalt kuldajajärk oli õitsmas, mil puudusid kohtud
    veel ning seaduse sund: kõik austasid tõtt vabal tahtel.
    Nuhtlusehirm oli tundmatu siis, ei käske ja keelde
    vaskseilt tahvleilt loetud, ei õigusemõistjale palveid
  1. lausunud arglik hulk, olid kohtuta kõik juba kaitstud.
    Veel ei laskunud mänd mahavõetuna mäestiku turjalt
    selgete voogude sekka, et reisida võõrale maale,
    ning surelikele veel kodurand oli ainsana tuttav.
    Järskude kraavide vööd ei piiranud sel ajal linnu,
  2. sirgeid vaskpasunàid, sõjasarvede keerdunud tõrvi,
    mõõku ja kiivreid siis polnud üldse ja end sõjavalmis
    seadmata julgesti said head puhkust nautida rahvad.
    Keegi ei puutunud maad, mis kõpla ja atrade jõuta
    kõiksugu saaki ka nii, iseendast eostudes, andis,
  3. Looduse toidust küll oli kõikidel: noppida võidi
    marjasid maasikapuilt ning mäestikumuuluka vartelt
    või metskirsside ande ja luist karuvaarika vilja;
    lehviv Kronioni puu tõrutarjasid niisama poetas.
    Otsa ei saand kevadpäevade hulk, soe tuul silus leebelt
  4. õitsvate lillede kroone, mis seemneta sündisid mullast.
    Pea oli valmimas saak, mida maapind kündmata kandis,
    valgena raskeist päist näis põld, mida keegi ei hooldand,
    piim jõesängides kord oli voolamas, kord oli nektar,
    koldsena piisutas mett kivitammede haljusest alla.
  5. Kui Saturnuse ta oli sulgenud Hadese öösse,
    Jupiter võimule sai: hõbeaeg siis kuldsele järgnes,
    mis polnud endist väärt, kuid vasksest kõrgemal siiski.
    Jupiter kärpima nüüd senisèid kevadpäevasid hakkas:
    talv ning kuum suveaeg, sügisilmade vaenlik karmus
  6. kestvuse neilt siis võtsid ja neljaks jaotasid aasta.
    Nüüd lõi virvlema õhk, mille veetuks põud oli kütnud,
    rippusid jääpurad nüüd, mis kalgiks tõmbusid tuultes,
    ning vast nüüd kodupaik oma jaoks tuli leida ja esmalt
    tihnikus leitigi see, niinmattide varjus ja koopais.
  7. Cerese seemneid nüüd tuli pilduda võrsuma vakku –
    ohkeid härgade suilt võis kuulda, kes sammusid ikkes.
    Kolmanda – vaskaja kord oli käes siis: endise kõrval
    metsikum näis juba see ning hirmsaid relvigi pruukis,
    kuid polnud roimlik veel. Kalk raud on viimase aineks.
  8. Nüüd, kus halvem metall sai võimule, tekkisid ilma
    kõik pahad teod ning peitusid eest häbi, õiglus ja truudus.
    Paigale, mis jäi tühjaks neist, tulid pettus ja väärus,
    nurjatud riukad ja julm vägivald, üliõel vara-ahnus.
    Paisuma tuul lõi purje, mis vast oli tundmatu olnud
  9. laevuri jaoks, ning mäel seni kõrgeks kasvanud puudest
    laevale alla sai kiil, mis võõrail voogudel kargles.
    Maad – ühisrikkust kord nagu õhk või päikese valgus –
    hoolsalt mõõtjate käed nüüd märkisid piiridel pikil.
    Ei vaid toitu ja saaki, mis tarbeks põldudel võrsus,
  10. nüüd enam nõutatud maalt, vaid alla ta rüppegi mindi:
    aarded, mis paos olid seal, kus näis juba Hadese varje,
    kaevati välja ja neist said alguse kõiksugu vaevad.
    Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki
    ilmusid nii, sõda ilmub ka siis ning kumbagi pruugib
  11. ning verdtilkuva käe oma relvade kõlksudes tõstab.
    Röövleiks muutuvad kõik: peremeest peab pelgama võõras,
    äi aga väimeest peab, haruharv on vendade armgi.
    Mees oma naist lubab tappa ja see teda ähvardab vastu,
    õudsete mürkide leent on kurnamas võõr-emad hirmsad
  12. ning juba aegsalt poeg isa aastaid uurima hakkab.
    Voorus on võidetud maas ning mõrvade-niiske maailma
    viimsena taevaste seast nüüd neitsi Astràeagi hülgab.