P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

X, 1-77 (Orpheus ja Eurydice; tlk. A. Raid; RKA lk. 406-408)

    Üll kuldkollane rüü, Kikoonia randade poole
    sealt läbi mõõtmatu eetri on lendamas nüüd Hymenaeus,
    kui teda Orpheus siis maha laskuma – asjata! – kutsub.
    Kuigi ta ilmus ju küll, ei toond peolaulude viise,
  1. mitte ka rõõmsat meelt ega endeid häid tema kaasa.
    Tungalgi, mis temal käes, üha praksus ja suitses sel kombel,
    et tõi silmisse vee ega süttinud keerutadèski.
    Endest rängemgi lõpp oli veel: kui aasade keskel
    noorik uitamas kord oli ringi najaadide seltsis,
  2. surma ta sai, sest siug seal lõi oma hamba ta kanda.
    Kui juba kaevanud küll oli taevaste õhkude poole,
    Traakia laulik siis – et proovitud saaksid ka varjud –
    Taenarus-mäe väravàst nõuks Styxile laskuda võttis.
    Eks läbi kaaluta rahva, kes pilt on puhkamapanduist,
  3. Persephonèni ta nii ning rõõmutu valduse peani,
    varjude valdjani jõudnud ja, saateks keeltele lüües,
    öelnud: “Oh kaks jumalàt, kel allmaailmas on võimus
    ning keda kuulame kõik, kes eal kaduvaiks aga loodud,
    kui tohin nüüd kavalùst igamoelist kõrvale jättes
  4. rääkida teile ma tõtt: ei siia ma vaatama sünget
    Tartarost astunud küll ega võitma ka siugude-salkus
    soerdit, kèl kolm kurku ja kès põlv teine Medusast.
    Teekonna põhjus on naine, kes salvata sai madu-ussi
    mürgise käest ning nii pidi hukkuma nooruseaastais.
  5. Küll valu kanda ju meel, jagu endast saada mul püüdis –
    Amor on võitjaks jäänd. Peal-ilmas on tà jumal tähtis;
    kahtlen, kas niisama siin – ehk siiski ka tundmatu mitte,
    kui pole väär vana jutt sest röövist, millega liitnud
    Amor on teidki ju kord. Selle määratu vaikuseriigi
  6. ning selle tühjuse ning nende hirmsate kohtade ees ma
    vannutan teid, et kooksite taas varalahkunu saatust!
    Laenuks kõik meil teilt ning, maa peal viibinud veidi,
    kord, varem-hiljem, on meil asupaika ju ainsasse kiire.
    Siia me tõttame kõik, kodu siin on viimne ja teie
  7. kätte on antud ju võim inimsoo üle pikim ja kestvaim.
    Nõnda mu naisegi aeg: kui täitub ta aastate vältus,
    siis voli all ta on teil. Ei kink, vaid pruuk on mu palveks.
    Ent kui saatuse võim ei viivitùst luba talle,
    siis ei lahku ma siit: kahe surmast rõõmu te tundke!”
  8. Kõik see jutt ning keeltegi kaik nüüd itkema pannud
    hingesid on veretùid: ei Tantalus vett enam püüa,
    mis pageb eest, ega käi enam ringi Ixioni rattad,
    tiiblejad maksa ei söö ning Beluse järglastel tühjaks
    kannud on jäänd, kuna, Sisyphus, sà maha kaljule istud.
  9. Ning käib jutt, esimèst oli korda ju põskedel märga
    ka eumeniididel nähtud, kes laulust võidetud olnud.
    Ei saa valdjatar ka ega varjude valdjaski vastu,
    kutsuvad Eurydicè nemad vastsete hingede hulgast:
    aeglasel sammul ta siis, jalg haavatud, saabunud ongi.
  10. Saab tema Traakia sangar ja ühtlasi veel käsu kaasa,
    et pead pöörata ei tohi enne, kui òn taha jäänud
    terve Avernuse org: on kehtetu kingitus muidu.
    Kaljust teerada koos nemad hääletus vaikuses käivad,
    järsku ja pihtpimedàt, udusummasse tihkesse maetut,
  11. ning pole kaugel ka siis maapealsete piiride algus,
    kui aga armastav mees, ise hirmul, kas naine ei puudu,
    ahneil silmil on pea taha pööranud – seal pole kaasat,
    ning käsi küünitav mees ei miskit haarama küüni,
    õnnetu, nüüd enam muud kui õhku, mis eest ära taandub.
  12. Ei taaskoolnult saa küll kaebust ühtegi kuulda
    kaasa – kes kaebaks siis, et armastàtud ta olnud! –,
    viimset tervitùst vaid vaevalt kannavad kõrva
    õhkude vood, ning siis on Eurydicè juba läindki.
    Tardunud Orpheus nüüd oli sest, kuis taas suri kaasa,
  13. nii nagu too, kes sai kord kolmpead silmata koera,
    keskmine pea ketis kinni, ja enne ei pääsnudki hirmust,
    kui kuju loomulik tal kivisèks oli muutunud hoopis,
    või nagu Olenos, kèl oli tahtmine süüd oma peale
    võttes ka nuhtlust kanda, ja vaene Lethaea, kes uhke
  14. sa oma palgele kord olid liialt – ühtunud hinged,
    kes kivirünkaiks saand, asupaigaks veerikas Ide.
    Asjata küll palus ta üle jõe end uuesti viia
    laevnikul veel, ning jäi siis kaldale istuma jäigalt
    seitsmeks päevaks-ööks, suhu võtmata Cerese andi:
  15. piinast ning pisaràist elas ta oma leinaga ainult.
    Allilma julmust kurtes ta läks siis sinna, kus kerkib
    maast Rhodopè ning kùs tuul põhjast piitsutab Haemust.