P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

X, 243-297 (Pygmalion; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 408-409)

    Et oli Pygmaliòn neid näind elupäevasid veetvat
    roimas, ta meel oli solvunud sest naisloomuse rohkest
    pattude hulgast nii, et poissmehepõlve ta kaua,
    võtmata naist, pidas siis ning tühjaks jäi tema voodi.
  1. Sel ajal korda tal läks imeväärset raidkuju luua:
    taiduri käes tükk vandlit sài lumivalgena vormi
    kaunima näitsikùist lihaseist. Oma töösse ta armus.
    Tõeline tüdruk näolt oli see, eluvaim päris paistis
    sees temal; näis, häbelikkus tal vist vaid liikuda keelas –
  2. nii suur taid oli taiduri poolt küll kätketud töösse.
    Loodust matkis see nii, et rind lõi leekima meistril:
    tihtigi katsus ta teost, et näeks, kas kehha ta puutub
    või vaid luusse. Ja siis see pollagi luust enam olnud:
    suudlusi andes ta suu neid saavat vastugi arvab,
  3. ümbert hoides tal on, nagu vaotaks sõrmi ta ihhu,
    ning tal on hirm, et laike ta käed on liikmeile muljund.
    Hellusi lausub ta kord ning kord taas kinkisid talle,
    mis tüdrukùile on armsad, ka toob: teokarpe ja rihva,
    väikseid linde ja veel sajavärvseid lillede kimpe,
  4. liiliaõisigi siis, kirevmustrisi palle ja tilkmeid,
    mis Heliaadide puilt on valgunud. Rõivaga liikmeid
    tõttab ta ehtima tal, mõnd sõrmust sõrmegi annab,
    kergeid helmeid kõrva ja kettisid rippuma kaela –
    see sobib kõik, kuid rõivata neid näib niisama kaunis.
  5. Mees teda sängigi seab, mida katmas on siidoni purpur,
    nii nagu kaasaks peaks, ning pehmeid patjasid lükkab
    alla ta kuklale, just nagu tundlik see oleks tõesti.
    Venuse peopäev siis, kogu Küprose aulisim suurpäev,
    saabus ja ohvriks kõik lumivalgete kaeltega õhvi,
  6. kel oli sarvede kaar peas kuldseks värvitud, andsid.
    Viiruk suitses, ja kui toond Pygmalion oli ohvri,
    altari juurde ta läks aral moel: “Kui, taevased, võite
    anda te kõik – mul soov on naiseks saada . . .” ta ütles,
    siis aga “raidkuju” ta ei julgenud öelda ja jatkas:
  7. “. . . raidkujutaolist neidu.” Ta palvest ikkagi kuldne
    Venus, kes ka oli peol, aru sai: hea endena süttis
    altaril leek kolm korda ja pea üles kõrgele tõstis.
    Naasnuna mees sedamaid oma neitsit matkiva teose
    otsis ja suudles ta suud. See soojana tundus ta meelest;
  8. taas seda suudleb ta siis, käsi põuegi puutuma juhtub –
    puutudes pehmeks kõik ent muutub ja, jäikuse jätnud,
    paindub ja vaob tema sõrmede all ju Hymettose koldse
    meevaha kombel, kui see läheb pehmeks päikese paistest,
    peos lubab vormida end ning vormides altim on järjest.
  9. Jahmunud mees, kelt rõõm veel kahtlust võtta ei suuda,
    arm ning pettumishirm sees heitlemas, ikka ja ikka
    uurima peab. Keha tõesti on see, sest tukslevad sooned.
    Paphose sangaril nüüd vast rohkelt keelel on lauseid
    Venuse kiitmise jaoks! Pole väär see suu, mida tunda
  10. lõppeks kord tema võib oma suul; mehe suudlusi tundis
    arglik neitsigi nüüd, puna palgeil, silmasid tõstev
    silmade poole ja koos sinitaevaga armsamat silmav.
    Nii abielluvad nad. Jumalanna on toeks. Polnud kuu veel
    kümmet kordagi saand oma sarvesid koondada ringiks,
  11. kui tuli ilmale Paphos, kes saarele liignime andis.