P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

IV, 55-166 (Pyramus ja Thisbe; tlk. F. Puksoo; RKA lk. 396-399)

Naabrus ju tutvuse lõi ning lembele algusesammud:
varstigi armusid nad ning meelsalt naituda tahtsid,
kuid vanad keelasid neid. Aga ei seda keelata saanud,
et oli kummalgi hing juba võrdselt lõõmamas rinnus.
Miskit ei aimanud keegi; nad vestlesid märkide keeles;
leek, mida varjasid nad, aga leekima lõi seda rohkem.
Siis, kui naabruses nood kaks hoonet kord olid tehtud,
eks vaheseinasse ka üks kitsuke auguke jäänud.
Kaugeil aegadel ei seda juhtunud silmama keegi –
ent mida arm ei näe! – üles leidsite selle ju teie,
häälele saitegi tee, kustkaudu te eksitamàtult
nüüd sõnu hellitavàid ülivaikselt võisite öelda.
Tihti, kui siinpool Thisbe ja sealpool Pyramus seisis
ning olid asjatùlt nemad otsinud üksühe hingust,
ohkasid nad: “Sõge sein, miks armastajàid lahus pead sa?
Kas ei võiks küll meil ihud terveni kokku sa lasta,
või kui see näiks liig, ava pakkuda suudluste jaokski?
Ei tänamàtud me küll ole niigi: me võlgneme sulle,
et läbi lasknud sa kõik, mida ütleme armsasse kõrva.”
Kui tagajärjeta nii kahel pool olid rääkinud siis nad,
öö alul veel nägemistki nad ütlesid, seinale andes
suudlusi siin ning seal, mis kummagi suuni ei küündind.
Järgmisel päeval, kui koit oli tõrjunud kõik tähed öised,
kastesed heinadki ju olid kahtunud päikese kiirtes,
uuesti kokku nad said. Ning ühte ja teist tasa kurtnud,
siis nemad leppisid kokku, et öö ajal püüavad vaikselt
valvest hiilida mööda ja katsuvad väljuda ustest;
ning kui õnnestub see, siis linnast lahkuvad hoopis.
Et ei ekslema peaks nemad laiade väljade keskel,
kääpal, kus òn Ninus maetud, nad määrasid kohtumispaiga
puu all: too oli mooruspuu suur, mis, ohtrasti marju
täis lumivalgeid, seal oli kargele lättele naabriks.
Nõu oli meeldiv ja näis, et viivitab päikene, neile,
kui see vetesse ruttas ja sealtsamast öö üles kerkis.
Taiplikul Thisbel on uks juba hingedel pöördunud; öösse
tõttab ta looritud näol kodurahvast pettes ja jõuab
kääpani, istudes seal puu alla, kus istuma peabki:
arm on ta julgeks teind. Ennäe: kariloomasid murdmast,
lõugadel tilkumas vaht, emalõukoer on parajàsti
saabumas sinna; tal nõu on lättest naabruses juua.
Kui kuukiirguses näeb teda nüüd babüloonlanna Thisbe,
siis kohe hirmunud sammul ta süngesse koopasse varju
jookseb, kusjuures tal loor maha õlgade pealt aga lendab.
Kui tige lõukoer joond janu täis oli küllasel kombel
ning oli pöördumas metsa, ta teelt omanikuta rõiva
leidis ja narmaiks suus verdtilkuvas sealsamas kiskus.
Pyramus, väljunud hiljem ja selgeid metslooma jälgi
liivast leidnud, on näost sedamaid juba muutunud kalbeks,
kui aga rõivagi veel, kuhu verd on tilkunud tõelist,
maast võtab: “Ükssama öö,” sõnab ta, “kaks armunut hukkab,
kellest väärt tema küll iga olnuks pikka ja kestvat!
Süü lasub vaid minu peal! Sinu surmasin, vaene, ma seega,
et sind käskisin öö ajal ilmuda õudsesse paika,
kuid ise ei varem tulnud. Te mind nüüd kiskuge lõhki
ning minu süüdlased luud aga aplalt neelake alla,
oh lõukoerad, kes vaid siin viibite kaljuses koopas!
Surma on soovida ent ara viis!” Võtab nüüd tema Thisbe
loori ja viib puu varju, mis lepitud kohtumispaigaks.
Pillanud siis pisaràid ning suudlusi vaotanud loori:
“Võid sina,” ütleb ta veel, “minu verd nüüd niisama juua!”
Mõõga ta kahmaski vöölt, et lüüa see endale kõhtu;
värskest haavast tõmbas ta veel selle väljagi surres.
Seljali maas oli ta ning verd nii kõrgele purskas,
just nagu siis, kui òn tina-veetoru rikkis ja lõhkeb,
paisates kaugele praost ühe valjusti mulksuva pika
veejoa, mis õhu käes on tõusmas ja langemas hooti.
Puul osa viljasid on verepritsmeist mustama löönud
ning puu juur, mis kasta on saand mahanõrgunud urmest,
värvinud purpurikarva on marju, mis ripuvad okstel.
Näe, eks neitsi, kes veel pole hirmust toibunud, ilmu
armsat otsima siit, süda noormeest nõudmas ja silmad,
ning taha rääkida talle, mis raskeid ohte ta vältis.
Ehk küll lepitud puu kuju tuttav ja niisama kohtki,
siiski on võõrastav värv, mis on marjadel; kahtlema lööb ta.
Kesk neid kahtlusi näeb tema maas, kus pind vereniiske,
tõmblemas veel kehaliikmeid ning ise kohkudes taandub
pukspuust kaamemal näol, värinàst jagu saamata rinnas,
nii nagu voogude pind, mida riivanud tuuluke kerge.
Ent vähe toibudes ta oma armsama küll ära tundis
ning ilmsüütuid siis õlavarsi ta itkedes peksis
endal ja juukseid katkus, ja emmates veel keha kallist,
haavasid tal veriseid üha taas pisaràtega uhtis
ning tema tardunud silmi ka suudlusil kattis ja kurvalt:
“Pyramus!” hüüdis, “mis küll oli õnnetus, mis sinu võttis?
Pyramus, vasta, on siin sinu armsaim Thisbe, kes kutsub
sind nime järgi! Oh kuula ja veel ava kustunud silmad!”
Kui nimi Thisbe sel moel oli kuuldunud, laud tegi lahti
Pyramus surmast rasked ja, näind teda, jällegi sulges.
Kui siis näitsik seal oma kaotatud loorigi märkas,
niisama vandlist tuppe, mis mõõgata: “Õnnetu noormees,”
ütles ta, “sind oma käed ning armastus hukka on saatnud!
Mulgi on jõudu ju käes ning armastus; saan tuge talt ma,
kes siin haavades maas ning kellele järgnen ma surma.
Olgu ma hukkumissüü ning -kaaslane! Röövida surm ju
ainult võis sinu mult – ei nüüd aga röövigi surm ju.
Ent meie kummagi eest palun nüüd seda teilt mina lõpuks,
oh teie õnnetud, kes elu andsite talle ja mulle,
et keda kindlalt arm ning viimane tundki on köitnud,
keeluta teiegi poolt maha maetaks kääpasse ühte!
Ent sina, puu, kes okstega nüüd oled varjamas ainult
üht keha vaest ning pea kahe jaoks oled pakkumas varju,
jäädvusta surmade jälg ning kurbuse märgina kandma
marjasid musti ka jää kui kaht veretööd ise näinu!”
Rääkinud nii, asetànd tera rinnale, heitis ta otsa
rauale, mis polnud veel ära surmast jahtuda jõudnud.
Liigutas taevasi palve ja liigutas soov vanemaidki:
nüüd mari tõesti on must, kui küpseks òn tema saanud,
ning tuleriidalt tuhk ühe urniga puhkama pandi.