P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

VI, 146-312 (Niobe; tlk. F. Puksoo; RKA lk. 399-402)

    Eks kogu Lüüdias kääri ja Früügia linnades liigu
    sündmuse kohta ju kuuldus, mis kõikjal on küll kõneaineks.
    Kui elas Sipylus-mäel Niobè veel neitsina üksi,
    siis ta Arachnest seal juba kuulda ju küll oli saanud,
  1. kuid kaasmaalase nuhtlus ei hoiatànd teda siiski,
    et jumalàid peab austama ning neist rääkima malbelt.
    Kõrgiks muutuda tal oli põhjusi küll, aga kaasa
    taid ega kummagi hõim ega võimuka riigigi suurus
    nii ei meeldinud kõik, ehk küll see kõik ka ju meeldis,
  2. kui tema lapsed – ja eks üliõnnelik tõesti ta olnuks
    ses emaseisuses, kui ise end juba seks ta ei tõstnuks.
    Teadjatar Manto, kel taat oli Tiresiàs, läbi linna
    käis, peal taevane vaim, ning kõigile kuulutas nõnda:
    Hulgana, kõik ismeniidid, te nüüd kohe rutates minge
  3. teenima koos Latonat ning mõlemàt tema lastki
    palves ja viirukisuitsus ja loorberipärgade ehtes:
    käsk Latonalt see minu suu läbi!” Kuuldakse käsku
    ning iga teebatar siis, nagu peab, ehib pärjaga ennast,
    viirukìt püha tulle ka puistab ja palvetab hardalt.
  4. Näe, Niobè ülikuulus on ilmunud saatjate keskel
    früügia rüüs, mis òn kuldniitidel põimitud, uhke,
    ning kuivõrd lubab raev, väga veetlevgi: nii tema pöörab
    kaunist pead, et lainetab juus tema õlgadel lausa.
    Nii jäi seisma ta seal ning ülbeil silmadel ringi
  5. vaadates siis: “Mis hullus on küll,” sõnas, “neist, keda nähtud,
    hinnata taevasi rohkem! Latonale tuuakse ohvreid,
    kuid minu auks küll viirukìt pole siiani toodud!
    Mu isa Tantalus on – jumalàtegi lauas ta istus –,
    ning on Plejaadide õeks ema mul, aga võimukas Atlas
  6. on minu vaar, kelle selg peab toetama taevaste telge,
    ning ise Jupiter vaar on teine; ka äi pole lihtmees.
    Früügia hõimudel hirm minu ees on, Cadmuse valdus
    on minu all ning müüre, mis kerkima mänguga pandud
    on minu mees, koos rahvaga nüüd siin käskimas meie.
  7. Pilk kuhupoole mul ka kojas langeb, ma näen aga kõikjal
    rikkust mõõtmatùt. Eks kõigele sellele liitu
    veel minu palg, jumalannasid väärt. Ning eks ole mul ju
    tütreid seitse ja teist nii palju ka poegi, kes toovad
    väimehi ning miniàid. Kas siis pole uhkusepõhjust!
  8. Mingi Coèuse poolt sigitàtut siiski, Latonat,
    söandate austada rohkem, mis sest, et mõõtmatu maagi
    sünnituspaigaks kord pisisoppigi talle ei andnud!
    Taevast, maast ning veest oli hüljatud too jumalanna,
    hulkudes maailma peal, kuni siis kaastundega ütles:
  9. “Võõrana maid pidi sa pead ekslema, vett pidi mà pean,”
    Delose saar ning siis peavarju ka õõtsuva andis.
    Sündisid seal kaks last, üks seitsmendìk minu viljast.
    Õnne on mul, kes eitaks küll! Ning õnn püsib aina,
    kes ses kahtleks siis! Seda kindlustab mulle ju küllus.
  10. Suur olen nii, et èi paha saa teha mulle Fortuna:
    kuigi ta viiks mult palju, ei peetaks jääkigi väikseks.
    Hirmust õnn üle on. Kui mõtelda, et ära võetaks
    sest minu hõimust ehk mõni laps, ei siiski ma langeks
    rüüstatùltki ju veel Latonani, kel kahepäine
  11. on kari vaid: mispoolest tà parem lasteta naisest?
    Minge, on ohvreist küll mis küll; peast loorberid heitke!”
    Heidetàksegi need ning pooleli jäetakse ohvrid,
    vaikselt austades vaid jumalùst (ei seks ole keeldu).
    Nördinud on jumalanna, kes Cynthuse harjade tipul
  12. nii oma lastele siis sõnab: “Ma, teie ilmalekandja,
    kes olen uhke, et teid olen sünnitànd mina ükskord
    ning jumalannasid muid kui Junot ma kartma ei hakka,
    kahtlema pean nüüd, kàs olen veel jumalanna ja jätma
    kõik oma altarid iidsed, kui teie ei aita, mu lapsed!
  13. See mure ainuke veel pole mul! Jäledàt manajuttu
    rääkis ju see, kelle taat on Tantalus: teid oma lastest
    allapoole ta seadis ja “lastetu” ütles ta mulle –
    et ise jääks tema seks! –, isa keelt nii pruukides ilget.”
    Öeldule palveid nõu on vèel seal liita Latonal,
  14. kui sõnab Phoebus ju: “Lakka! Su kurtmine viivitab nuhtlust!”
    Niisama Phoebegi lausus; nad koos õhus lennates ruttu
    pilvede teid pidi on juba jõudnudki Cadmuse kantsi.
    Väljak müüride all oli lausk ning kaugele laiuv,
    ratsude trambitud pind, mille jahvatànd oli tolmuks
  15. seal nii rataste rohkus kui ka hobukapjade kalkus.
    Hüppavad seitsmest kaks seal nüüd Amphioni poega
    ratsude selga, mis kaetud on tüürose purpuri karva
    vaibaga, ning on neid juba kuldseist juhtimas valjaist.
    Ning Ismenus, kes muist varem kord emale ilmale kantud,
  16. kui oma kappaja on parajasti ta määratud ringi
    juhtinud ning käsi peab vahussuulist kindlasti ratsmeist,
    “Oh häda!” karjatab äkki, ja nool tal on rippumas rinnas,
    käest aga sealsamas pillab ta ratsutid ning maha surres
    langemas on lohinàl paremalt poolt kompjala seljast.
  17. Kui aga tupest noolt õhus võetavat Sipylus kõrval
    kuulnud on, valjaid vàid laseb järgi ta: nii nagu laevnik,
    kes on aimamas vihma ja pilvesid koondumas silmab,
    paeb ning purjedel raalt laseb kerkida iilisid püüdma,
    nii laseb valjaid järgi; ja välditamàtuna siiski
  18. on teda jälgimas nool, mis võnkudes kuklasse tungib,
    nii et kurgust òn raudotsagi veel näha paljast.
    Et tema kummardas ette, ta kaelast veerleb ja lakast
    ka üle siis, pea ees, ning maad oma urmega värvib.
    Tantalus, vaarilt kèl nimi saadud, ja Phaedimus vaene,
  19. kes igapäevase töö olid teind ning katsuma rammu
    nüüd, kehad salvitud, läind olid nii, nagu noorusel kombeks,
    hakkasid maadlema just, rind rinnaga koos, ise võttes
    haardesse teist, kui nool vibu pingule tõmmatud nöörilt
    koos, nagu nad olid seal, läbi kummagi korraga puuris.
  20. Oigasid koos ning koos oma piinast väänlevad liikmed
    nad maha viskasid ning, peas pöörlemas kummalgi silmad,
    viimset korda nad veel koos hingegi hingasid välja.
    Kõik Alphènor on näind, end rinnale leinates peksab
    ning ligi tormab, et maast kehad külmaks tarduvad tõsta,
  21. kuid vaga toimingu juures ta langeb: on Delose võrselt
    saatuslik nool südamèsse ju jõudnud ja talt elu võtnud:
    kui raud tõmmati välja, jäi kopsust tükk selle külge
    ning nii hingega koos veri kõik siis haihtuski õhku.
    Kuid Damasichthon, kes veel pügamàtagi, haavata saanud
  22. kergelt òn: löönd nooli oli säärde tal sinna, kus vormund
    põlvele keermeluu alla on pehme ja soonekas kinnar.
    Ning kuna tapvat relva on käega ta kiskumas välja,
    on juba teinegi nool läbi rangluu tunginud kerre.
    Välja ta paisates sealt verevool üles kõrgele purskab
  23. ning õhuvoost läbi on siis kaugele pritsimas joana.
    Viimane, Ilionèus, oli palveks käed üles tõstnud,
    asjata küll: “Oh taevased kõik üheskoos,” ise öeldes,
    teadmata, et pole neist vaja kõiki tal kutsuda hoopis,
    “armu te heitke!” On sest Vibuhoidjagi muutumas härdaks,
  24. kuid ei peatada noolt enam saa; haav siiski on kergem,
    sest sügavalt väga talle ei tungigi raud südamesse.
    Eks hädateateist siis ning rahva ja jäänute leinast
    saand ema selgeks nüüd, mis õnnetus toimunud äkki,
    ning on kohkunud ta ning raevunud, et seda suutnud
  25. taevased on ning söandanud on voli võtta nad selleks.
    Taat Amphion, kes löönd samas raua on endale rinda,
    korraga kustutab nii ilmavalguse kui oma leina.
    Oh kuis see Niobè Niobèle ei tollele sarnle,
    kes ajas altari eest Latonat austanud rahva
  26. ning läbi linna kes vast, pea püsti ja kõrk, oli kõndind,
    sõprugi siis kadedaiks – haledàiks nüüd vaenlasi muutes!
    Külmade laipade peale ta viskub ja, kuis aga juhtub,
    viimseid suudlusi veel jagab kõikide poegade näole.
    Seal käsi, mis ära peksnud ta on, üles tõstes, ta hüüab:
  27. “Julm Latona, sa võid nüüd rõõmu ju tunda mu leinast,
    nii et õel süda sees rahul on! Olen hauda ma aetud
    seitsmest surmast küll! Eks tantsi ja võidutse, võitja!
    Miks aga võitja? On jäänd minul õnnetul veel üle rohkem,
    kui sul, sa õnnelik, on: pärin võidu ma veel ka ses leinas!”
  28. Kui oli rääkinud ta, vibunöörilt vingatus kuuldus,
    hirmutav kõikide jaoks; ei vaid Niobè seda kartnud,
    sest oli õnnetus teind tema julgeks. Mustades rüüdes
    ning juus vallali peas, õed seismas on vendade lautsil.
    Üks neist, tõmmates noolt sisikonnast oiates välja,
  29. surmast kahvatul näol juba vennale langebki peale.
    Teine, kes on ema õnnetùt just trööstida püüdnud,
    korraga vaikides end kägaràsse on kiskunud haavast.
    Asjata joostes on üks maha langenud, kukkunud teine
    on kesk õekseid nüüd; kes maas juba on ja kes viskleb.
  30. Kui oli tütreist kuus, igaüks oma haavaga, surnud,
    jäi vaid viimane veel; ema kõigest väest teda kaitses,
    mattes ta rõivaste sisse: “Las jääb see ainsam ja väikseim!”
    karjus. “Ma väikseimàt palun ainsana paljude hulgast!”
    See, keda nii palub ta, kesk palvet langeb. Ta jääbki
  31. istuma lastetùlt oma poegade, tütarde, kaasa
    laipade seas, ise kangestùnd. Ei juus õhus liigu,
    ei verepiiskagi palgel, ja silmad on tardunud näkku:
    ei elumärkigi nüüd enam näe küll sees temal mingit.
    Ning seestpooltki ta tardub: tal suus ei keel enam kerki,
  32. niisama soonestìk ei verd enam liiguta käima,
    ei enam paindu ta kael, ei käed sõna kuula ta küljes,
    tõusta ka jalg ei saa – kõik sees on kaljuna raske.
    Siiski ta nutab, ja tuul, mis ta pööreldes endasse haarab,
    viib isamaale ta siis. Siin istudes mäetipu otsas
  33. voolab ta vett: pisaràid on siiani nirgumas marmor.