P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

VIII, 183-235 (Daedalus ja Icarus; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 403-404)

    Daedalus, kel maapàost oli sel ajal ammugi villand
    ning koju ihkamas hing, küll Kreetalt lahkuda tahtis,
    tee aga sulgesid veed. “Las maa ning lained,” ta ütles,
    “ollagi kinni – on õhk veel prii. Sealtkaudu me lähme.
  1. Olgu ta all kõik muu, kuid taevast Minos ei valda.”
    Rääkinud nii, nüüd mõttes ta haub senitundmatut oskust,
    loodust muutmas ta on. Seab sel moel sulgi ta ritta,
    et võtab väiksemad enne, siis suuremad pikkuse järgi –
    näib, nagu võrsuksid need mäenõlvadel. Karjasepilli
  2. rood eri pikkuses nii olid tõusvana reastatud muiste.
    Seoseks keskele ta seab takku ja meevaha äärde,
    liidetud sulgede rea ent painutab kergesti kaardu,
    nii et tõeline tiib saab teoks. Poiss Icarus juures
    seisis, ja teadmata veel, et siin oma hukku ta vaatab,
  3. kord, sära silmades, sulgi, mis eksind tuul puhus lendu,
    haaras, ja kord oma pöidlaga käis vahakampagi koldset
    muljumas. Eks tema mäng imeväärset tööd isal häirind.
    Niipea kui aga lõplik lihv oli tehtule antud,
    tiibadepaarile siis iseend tasakaalustas meister,
  4. ning juba hõljuski ta õhuvoogudes liikumalööduis.
    “Keskmist kõrgust pea,” nii poega ta õpetab, “sõidul!
    Hoiatan, Icarus, sind,” lisab veel, “kui alla sa laskud,
    raskeks tiib läheb veest, kuid päiksest kõrguses süttib.
    Lendama pead vahepealt! Sul vaatama jääda Boòtest
  5. keelan ma ning Suurt Vankrit kà ja Orioni mõõka.
    Pea minu järgi sa teed!” Ühtaegu ta lendamisõppust
    annab ja tiibasid seab, mida õlg veel eal pole tundnud.
    Teinud ja rääkinud nii, tema eakail põskedel märga
    tundus ja lõid isakäed päris võppuma. Poega ta suudles
  6. viimset korda ja nüüd, üles tõusnuna sulgede sõudel,
    lendab ta ees ning kaaslast peab aga hirmuga silmas,
    nii nagu poegasid lind, kui lendamist õppima toob nad.
    Julgustab järgnema ta hädatoovaid oskusi andes
    ning, ise lendamishoos, kõik aeg poja tiibu ta valvab.
  7. Eks kalapüüdmise peal, latt nõtkumas, neid mõni näinud,
    või, toeks kepp, mõni karjane või, sahakùrg pihus, kündja,
    ehmudes sest, mis moel küll õhku on võita nad suutnud,
    uskudes, et need taevased on. Kura kätt juba Samost,
    Junole armsat saart, näeb, Delos ja Paros on möödas,
  8. head kätt kerkib Lebinthus ja meest ülirikas Calymne,
    kui pähe poisile rõõm lööb uljast lendamisretkest
    ning oma juhtija ta maha jätab, ja taotledes taevast
    kõrgema tee valib siis. Kuid hukkava päikese naabrus
    lõhnava meevaha teeb – see koos peab sulgesid – pehmeks.
  9. Meevaha tilkuma lõi: kaht paljast kätt vehib nüüd ta,
    aerude puudusel tuult ei jää enam üldse ta pihku,
    ning siis – hüüdvana veel isa poole – ta võetakse vastu
    all sinivoogude poolt: nime said need nii tema järgi.
    Kuid isakurbuses see – isa nüüd enam mitte – on hüüdmas:
  10. “Icarus!”, hüüdmas: “Kus jäid? Kust, Icarus, otsima pean sind?”
    “Icarus!” hüüdis ta veel, kuni voogudel sulgesid märkas.
    Ning oma töö ära vandunud siis, keha kääpaga kattis
    kinni ta. Maagi on saand nime selt, kes puhkab ses kääpas.