P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

VIII, 611-725 (Philemon ja Baucis; tlk. F. Puksoo; RKA lk. 404-406)

võimsaiks pead, nagu võiks kuju anda nad või kuju muuta.”
Jahmuvad kõik ega heaks küll säärast juttu nad kiida;
ning eelkõige Lelèx, kes küps nii ealt kui ka vaimult,
nii sõnab: “Mõõtmatu on ning lõpmatu taevane võimsus,
mis jumalail aga eal on nõuks, see kõik läheb täide.
Et vähem kahtleksid sa: on tammepuu pärnaga kõrvu
Früügia kinkude peal ning vall neid mõõdukas piirab –
kohta ma näind ise kord, sest Pittheus, Pelopsi võrse
nendele maadele ju minu saatis, mis taadile kuulund –,
siin on naabruses soo, mis kord oli viljeldav pinnas
ning kus rookanu, kaure sa nüüd näed ohtrasti vetel.
Kord surelikuna näolt käis Jupiter siin ja tal kaasas
poeg oli, Atlantiaad, kel tiivad ja sau maha jäetud.
Hoonest hoonesse käind olid nad, et öömaja leida,
hoonest hoonesse uks oli sulgunud. Vaid ühes onnis
said nemad katuse alla, mis rool ning õlgedel kaetud,
kus vaga Baucis ja ealt sama kõrgeis päevis Philemon
nooruseaastaist koos asu leidnud ja läinud ka halliks,
ning ei eal häbenènd oma vaesust, vaid seda ikka
lepliku meelega kandnud ja kergeks endale teinud.
Kui siit otsima peaks, kes käskija on ja kes teener,
näeks kodakondset kaht, kes käskimas-täitmas on võrdselt.
Niisiis kui ülemaised on kehvale koldele jõudnud
ning seal, kummargil pea, madalàst läbi astunud uksest,
rauk palub toetada neil seks sätitud istmele ennast,
millele takuse kanga on katteks laotanud Baucis.
Siis segab koldes ta tuhka, mis soe on, èt üles võtta
eilset tuld, ning leed puukoorel ja lehtedel kuivil
sütitab ta, ise suust vana hingust lõõtsudes peale;
katuse alt tema toond on peeneksraiutud pirde,
kuivanud raagusid murdnud ka väikese vaskpaja alla,
lehtesid noppides siis peakapsalt, mille on võtnud
kastetud aiast mees. Too hargiga küünitab alla
suitsust searibitükki, mis rippumas mustunud palgil,
ning ribi küljest siis, mida hoitud on kaua, ta lõikab
väikese viilu, ja vees laseb pehmeks keeda ta sellel.
Sel ajal vestluses neil on möödumas märgatamatult
ootuseaeg. Oli pukspuust vann kõva sangaga pandud
seinale rippuma seal; nüüd selle nad tõstavad naelalt,
et vesi kuum selle sees teeks värskeks roidunud liikmed.
Pehmeist heintest polster on neil toa keskele pandud
istmeks, all pajupuust nii raamistik kùi jalad tehtud.
Sellele vaiba nad seavad, mis vaid peopäevadel muidu
tuuakse välja; ja on odav vaip ning luitunud seegi,
nii pajuistmega just paras paar oma väärtuse poolest.
Taevased istuvad nüüd. End vöötanud, vaevase käega
eideke lauagi toob: kolm jalga ja üks lühem teistest
on sel küll, potikild aga all seab seisma ta rõhtsalt,
ning nii sätitud lauda on mündiga küüritud enne.
Katteks saab kaht värvi ta marjasid puhta Minerva
ning sügiskukitskirsse, mis mahlaga sisse on tehtud;
on endiivialehti ja on rediseid ja ka juustu,
niisama ka mune on, tuhas kergelt küpseda lastuid –
kõik saviastjate sees. Roapealseks kantakse ette
niisama väärt krateer ning pukspuust voolitud peekrid,
millede õõnsusi seest on tihtimas meevaha koldne.
Väikene viivitus veel ning tuuakse auravad toidud,
ka lühiealine vein on uuesti lauale ilmund;
kõrvale lükatùlt siis teeb järelroale ta ruumi.
Pähkleid siis ning viike on siin näha datlite hulgas,
ploome ja õunu, mis lõhna on laotamas lahtises korvis,
ka kobaraid punavaid, mis viinapuu väätidel võrsund.
Keskel on meekärg läikiv. Mis kõigest muust üle paistab,
on aga lahkus, mis näos, ning heldus, mis käed paneb käima.
Silmavad nad vahepeal, et kann iga kord iseendast
uuesti täitub ja vein ei saa selles üldsegi otsa.
Nähtust kohkunud Baucis ja kartlik Philemongi tõstmas
on oma peopesi koos nüüd palveks taevaste poole,
saamaks andestùst, et võõrustus kehv väga olnud.
Neil hani üks oli vaid oma väikese maakoha valveks,
kelle nad ohvriks anda on nõuks jumalatele võtnud.
Kärmena too sulisloom vanu jalgasid vaevab mis jõuab,
puigeldes kõrvale kaua ja siis nagu otsides kaitset
taevastèlt. Ei need luba annagi siis teda tappa,
lausudes: “Taevast siia me tulnud, ja teenitud nuhtlust
kannavad nurjatud naabrid. Te kaks aga pääsema peate
hukust nüüd; oma katuse alt vaid lahkuge kähku,
meiega sammuge kaasa ja koos mäeharjale mingem.”
Öeldut kuulnud, nad siis, toeks kepp, on püüdlikul kombel
sammusid seadmaski mäele, mis aeglase tõusuga kerkib.
Harjast puudumas veel sedavõrd, kui lennata suudab
nool vibu pealt, nad pööravad pead ning uppunud soosse
märkavad kõike: ei muud ole säilinud kui nende hurtsik.
Täis imestùst, nad kurdavad siis oma naabrite saatust,
kuid samas too vana onn, kahe jaokski ju väikene liiga,
templiks muutub: ta toed ühekorraga saanud on sambaiks,
katuseõlgede värv päris kullast kiiskamas näikse,
uks hõbedast aga ees ning põrmand marmoril kaetud.
Ning Saturnuse poeg siis lahkelt nii sõnab neile:
“Ütelge, õiglane rauk ja naine, kes väärt oled olnud
õiglast kaasat, soov, mida ihkate!” Peab aru veidi
Baucise seltsis Philemon ja siis ühisotsuse ütleb:
“Preestreiks saada me koos pühamusse, mis määratud teile,
soovime, ning et meil ühel meelel on möödunud aastad,
viigu ka ükssama viiv meid ilmast, èt mina kaasa
kalmu ei iialgi näeks ega peaks tema matma mu põrmu.”
Soovile täitmine järgneb: nad kaitsjaiks templile saavad,
kui elupäevi on veel. Juba väetina aastate tõttu
kord pühil astmeil siis, just meenutànd seda sündmust,
lehtedekattega märkas Philemonit kattumas Baucis,
niisama Baucist kà nägi kattumas eakas Philemon.
Kui mõlemast juba latv üle kasvama hakkas, nad öelda
said mõnd tervitùst ning lausuda veel: “Ela hästi,
sa minu kaasa!”, ja siis ühekorraga sulgesid oksad
seal nende suu. Veel nüüd võib näidata Thymbrise rahvas
kõrvuti neid kaht puud, mis kord keha olnud on kumbki.
Mulle on rääkinud sest mõned raugad, kes kaugel on naljast;
põhjust petta ka neil ei olnud ju. Tõesti ka pärgi
rippumas leidsin ma okstel ja ütlesin, uut ise pannes:
“On vagad taevaste kaitsta ja harduse eest tasub hardus.””