Venuse valvus
(Tlk. J. Kaplinski. RKA lk. 584-586)
Kevad on käes ja lauluaeg on, aeg, mil kõik on sündinud,
aeg on ühte heita armus, paari heita lindudel,
laanel vihma hellitustes lehti lahti laotada.
Homme armulõime köitja seisab metsapuude all,
- virbedest ta halja mürdi põimib lehtlaid varjukaid:
homme kuulutab Dione seadust ülla trooni pealt.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Homme päev on, mil on Eeter esmakordselt naitunud.
Terve aasta Isa on loonud, vihmahoona pilvedest
- alla kalli kaasa üska hellal kombel langedes,
kelle heldest hiiglarüpest kõik, mis kasvab, toitu saab.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Langes taevajumala urmet lainevahtu kõrgusest,
sest Dione sündis hõljuv, ümberringi lainetes
- taevakarva loomad, traavlid, kellel kaks on jalga all.
Soontes voolab, hinges hingab lembelooja enda vaim,
salaja-väega kõike suunab, kõike loodut kütkendab:
soetab maasse, soetab taeva, soetab merre, mis ta all,
külvihitsmeid, mis on valmis vastu võtma seemendust,
- ning ta käsku kuulab maailm, vilja kandma õppides.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Seab ta aasta purpurisse, kandma lillehelmerüüd,
muudab nupud, mis on virgund Lõunatuule hinguses,
hõõguvateks õilmekesteks; kastetilku, ööst mis jäänd,
- helkivaina sinna-tänna pillutab ta laiali.
Näe, mis pisaraid kõikjal kiiskab, väriseb, kartes kukkuda;
helmes püsivad tillud tilgad, hoides ennast langemast.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Näe, mis ujedus reedab ennast õite purpurtoonides!
- Kasterüü, mis loodud öösi kirkas tähevalguses,
nuppudelt on neitsilikelt jälle võetud hommikul.
Seep ta käsk, et hommik pulmaks olgu roosineitsitel:
Paphia urmest kes on võrsund, saadud Amori suudlusist,
väärishelmeist, leegikeelist, päeva purpurkiirgusest,
- homme loitvat katet heitmast enda punava rüpe eest
ainsa õige armu tulles ärgu ujedalt tõrkugu!
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Taevatütar mürdisallu saadab teele nümfisid,
poegki kõnnib nende seltsis. Ent kes söandaks uskuda,
- et on puhkust võtnud Amor, kui ta kannaks nooli nüüd!
Minge, nümfid, puhkab tõesti, relvituks on Amor saand!
Käsk tal relvitult on käia, käsk on käia katmatult,
ammu, noole, armuleegi üle on võimus võetud talt.
Siiski, nümfid, hoidke ennast, sest Cupido kaunis on,
- täiel relvil Amor seisab teie seas ka katmatult!
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Sinu ju moodi neitsilikke saadab Venus saadikuid
tooma sulle meie palvet: Deeloslanna, lahku siit!
Mets las puhtaks loomaurmest jääda, tapakarjetest,
- ning ta halja varju alla noored lilled puhkegu!
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Ise ta kutsuks sindki siia, kui su ujedus nõtkeneks,
ise ta hõikaks sindki kaasa, kui see sünniks neitsile.
Kolmel peoööl näeksid järjest rahvajõuke uitlemas,
- meie koore nende seltsis, laantes, mis su võimu all.
Lillepärjad peas, nad käivad ümber mürdilehtlate,
siit ei Ceres, Bacchus puudu, luulejumal ei puudu siit.
Terve öö peab püsima ärkvel, laule lauldes valvama.
Las Dione valdab metsi! Deeloslanna, lahku siit!
- Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Venus käskis: kohtujärg tal olgu Hybla lilledes,
seal ta istub üllal troonil, temaga kõrvu graatsiad.
Hybla, kõik need lilled laota, mis on aasta õitsetand,
Hybla, lillerüü saa ülle, lai kui terve Etnamaa!
- Saabub siia nurmeneide, siia neide mäestikust,
metsaneide, laaneneide, allikatest tulnukaid:
käskis kõiki kokku tulla see, kel tiibukandev poeg,
käskis Amorit ka paljalt karta kõigil neidudel.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
- Ise ta Trooja hõimu võrsed muutnud on latiinideks,
enda pojale andnud naiseks neiu on Laurentumist,
ise ta templist ujeda neitsi toonud kaasaks Marsile
ning sabiini naised teinudnise ta Rooma mõrsjateks:
ramnid sealt said, sealt kviriidid; kellel vaariks Romulus,
- neile Caesaridki loodud, isa ja võrse, kumbki sealt.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Maale nauding rammu annab, maa on Venust tunda saand;
Amor, kes Dione poeg on, maal ka olla sündinud.
See, kui viljavaevas põllud, rinda sai ta enda käest
- ning ta enda hoolel võrsus hellis õitesuudlusis.
Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Näe, kus rambeid härgi puhkab astelpõõsa varju all;
kindel järg on kõigil nendel, kes on paaris leplikult.
Näe, kus varjus määgib lambaid, jääri seltsis nendega;
- vait on jääda laululinde taevatütar keelanud:
järvikutelt lakkamata kostab luigekullerdus,
ning Tereuse piiga neile vastab papli varju alt;
näib, kui laulaks aina armust seal ta viisirikkal suul
ning ei nutaks õde, kel kaasaks õel ja jõhkrameelne mees.
- Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!
Nii ta laulab ning ma vaikin. Millal käes on mul see aeg?
Millal pääsulinnu kombel lõpetan ma vaikuse?
Vaikijal mul lahkus muusa, ei Apollo näegi mind:
kord Amyclae linngi nõnda hukka sai ju vaikides.
- Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust!