Sumeri eepika
Sumeri eepilised lood, mis on kirjandusliku kuju saanud tõenäoliselt sumeri linna Uri III dynastia (2112-2004 eKr) kuningate, esmajoones kuningas Šulgi (2094-2047 eKr) ajal, heiastavad iseenesest veelgi vanemaid rahvapäraseid ehk folkloorseid traditsioone. Traditsiooniliselt pajatavad sumeri eeposed nagu ilmselt kõik muudki eeposed maailmas muistsetest kuningatest-vägilastest. Uruki linnriik kui üks vanimaist kultuuritsentrumeist Mesopotaamias ja selle võimsus (2800-2600 eKr) tegi tema kolmest poolmyytilisest kuningast – Enmerkarist, Lugalbandast ja Gilgamešist sumeri eepiliste lugude peakangelased. Eeposte kujunemisel kirjutatud aineseks sai selle keeleks õpetatud sumeri kõrgkeel, mille abil koolitati tulevasi kirjureid – on teada, et sumeri eeposeid kopeeriti innukalt Isin-Larsa perioodi (u. 2000-1800 eKr) Mesopotaamias. Uri kolmanda kuningadynastia huvi eeposte koostamise vastu ei olnud tingimata vaba "poliitilistest ambitsioonidest". Kuningas Šulgi tahtis olla just nende mainitud kolme Uruki muistse kuninga "mantlipärija" ja sugulane. Õukonnalaulikud, kes selliseid lugulaule kuningakojas kuuldavale tõid, said auhinnaks teadaolevalt hõbesõrmuseid ja on koguni võimalik mingite "laulikute võistluste" olemasolu. Enam meeldinud laulik pidi kahtlemata esitama midagi kuningale meelepärast.
Kaks eepost on säilinud Uruki kuningas Enmerkarist – Enmerkar ja Aratta valitseja ning Enmerkar ja Ensuhkešdanna kujutavad Uruki suhteid tänapäeva Iraani tasangul Seistanis oleva linna Arattaga. Esimene mainitutest jutustab, kuidas Enmerkar sunnib oma vastast ja võistlejat, Aratta kuningat tunnistama oma kõrgemust ja saatma Sumerisse kalliskive ja metalle. Aratta kuningas annab Enmerkarile mõistatamiseks 3 väga rasket ülesannet, mille lahendamise käigus Enmerkar leiutab nt sumeri kiilkirja, sest Aratta kuninga juurde saadetud käskjalg ei suutnud pikka sõnumit meelde jätta. Ta alistab vaimselt Aratta kuninga. Teisena mainitud eeposes sunnib just Aratta kuningas Ensuhkešdanna Enmerkari tunnistama oma ülemust ja jumalanna Inanna (= Ištar) lemmikuks olemist. See tal mõistagi korda ei lähe.
Lugalbanda eepiline tsükkel hõlmab kolm eepilist lugu, mis ei ole algupäraselt sama teos. Vanim nendest jutustab, kuidas Lugalbanda nais idapoolsetes mägades kuujumala tytre Ninsuna ja tõi koju. Teine lugu "Lugalbanda mäekoopas" ehk Lugalbanda I, mis on säilinud ainult ühel teisest aastatuhandest pärineval fragmendil, jutustab, kuidas Uruki kuningas Enmerkar kutsub armee Arattat vallutama. Seitse venda valitakse väejuhtideks ja kaheksandaks noorim Lugalbanda (Lugalbanda nimi tähendab väike (banda) kuningas (lugal) ehk "beebi-kuningas"). Kui Uruki vägi liigub Aratta poole, jääb Lugalbanda tee peal haigeks, nii et ta pannakse Zabu mägismaale koopasse tervenema – ka toidupoolist jäetakse talle hulgana, kui ta peaks üles ärkama. Lugalbanda saavutab mägedes palvetades ja ohverdades jumalate soosingu. Lugalbanda küpsetab leiba ja võidab kõik hädaohud. Sellest situatsioonist algab Lugalbanda II – eepos, mille pealkirjaks on pandud tänapäeva uurijate poolt Lugalbanda ja Enmerkar või Lugalbanda ja Tormilind. Selles tekstis tuleb Lugalbanda mõttele Tormilind Anzu pesa ehtida ja tema poegi sööta. Tormilind Anzut kujutati lõvi pea ja kihvadega hiiglasliku kotkana, kelle möire paneb mäed vabisema. Jahil pesa poole hõikav Anzu muutub närviliseks, kui ei kuule poega oma hõikele vastavat. Pesa juurde saabudes märkab ta olevat oma poja söödetud ja pesa ehitud. Lind pakub Lugalbandale seejärel vastuanniks välist hiilgust ja rikkust, rynderelvastust ja kaitserelvastust ja lõpuks hyveolu. Lugalbanda keeldub kõigest ja soovib endale saatusemäärangut, kiireid ja vastupidavaid jalgu ja head tagasipöördumist Uruki linnaossa, "Kulaba telliskantsi". Seejärel lähevad nad koos Aratta poole suunduvale Enmerkari malevale järele. Kotkas nõuab Lugalbandalt, et ta oma kiirete jalgade saladust kellelegi ei reedaks. Maleva mehed on yllatunud Lugalbandat äkki endi ees nähes, kuid Lugalbanda peab kotka käsust kinni ja teeskleb kummalise kõne abil hullumeelset. Järgmine pilt on Aratta myyre juba terve aasta tulutult piirava Uruki maleva juures. Kuningas Enmerkar on nõutu ja tahab saata kedagi Urukisse jumalanna Inanna juurde nõu kysima. Lugalbanda avaldab soovi minna yksinda, ilma yhegi saatjata. Inanna avaldab talle Urukis Aratta langemise saladuse, mis peituvat Aratta hinge kinnipyydmises, mis asub mingis kalas. Sellele kalale tuleb näidata Inanna salarelva ja Uruki maleva meestele sisse sööta. Aratta langemisest selles eepilises loos siiski ei jutustata, võimalik, et teose lõpp on meieni säilinud redaktsioonis, milles lugu lõpuni ei jutustatudki. Öeldakse vaid seda, et Uruk saab väärtuslikku sõjasaaki Arattast kalliskivide ja käsitöökaupade näol.
Kolm sumerikeelset eepilist lugu on säilinud ka Gilgamešist – Gilgameš ja Huwawa, Gilgameš, Enkidu ja manala ning Gilgameš ja Agga. Esimeses otsustab Gilgameš igavikustada oma nime seedrimetsade hirmsa valvuri Humbaba (Huwawa) alistamise näol. Gilgameš koos oma sõbra Enkiduga, kes ainuyksi Humbaba nägemisest satub paanikasse, võidab Humbaba sellega, et petab välja temalt tema seitse kaitsvat hiilgust, pakkudes talle vastutasuks oma õde naiseks. Kui Humbaba oma elu eest anub, on Gilgameš valmis armu andma, kuid Enkidu tapab ta lõpuks. Jahilt koju naasevaid mehi hakkab noomima jumal Enlil ja võtab ära nendelt Humbaba seitse hiilgust. Viimaks mainitakse lyhidalt, et Gilgameš "sisenes merre", st suri mystilisel viisil.
Teoses Gilgameš, Enkidu ja manala soovib jumalatar Inanna, et keegi surelikest meisterdaks talle sängi huluppu-puust, mis on järele jäänud suurest kosmilisest tormist ja mille ladvas eluneb kotkas ja juurtel madu oma poegadega (vrd Etana myyt). Gilgameš valmistab selle ja Inanna teeb talle vastutasuks kaks imelist tööriista, pukku ja mekku (tõenäoliselt tähendavad trummi ja trummipulka) mis kukuvad läbi šamanistliku augu allilma, kui Gilgameš nendega hooletult ymber käib. Enkidu läheb tööriistadele järele, kuid Gilgameši nõudmise vastaselt suhtleb manalas surnutega ega suuda sealt enam naasta. Gilgameš manab ta siiski yles allilmast läbi sellesama augu, misjärel Enkidu kirjeldab talle allilma. Need mainitud motiivid leiduvad hilisema akadi Gilgameši eepose 12. tahvlil.
Viimane mainitud eepostest, Gilgameš ja Agga, kirjeldab võitlust kahe rivaalitseva linna, Uruki ja Kiši (ja selle kuninga Agga või Aka) vahel. Agga nõuab oma kirjas Gilgamešile Uruki alistumist. Uruki vanemate nõukogu on selleks valmis, kuid "noored mehed" tahavad võidelda. Agga võidab Uruki, kuid Gilgameši isiklikust aurast piisab, et alistada vastane ja võtta Agga vangiks. Gilgameš siiski annab armu ja vabastab Agga suuremeelselt (sarnaselt nagu Taavet Sauli 1 Sa 24: 11 ja 26: 9). Neile lisaks on veel säilinud Gilgameši-eepika fragmente, mis näitab, et selliseid eepilisi lugusid on olnud veelgi rohkem.
Siinses valimikus on esindatud U. Masingu 1970. aastatel tõlgitud Lugalbanda eepos. Alates C. Wilcke kriitilisest väljaandest 1969. a. on selle teksti mõistmine edenenud koos sumeroloogiaga – eeskätt uute, Jacobseni (1987) ja Römeri (1993) tõlgete läbi. Paljud eeposes esinevad sumeri sõnad on jäänud aga veenvalt tõlgendamata. Vastavad sõnad on säilitatud algupärases sumeri kujus, kursiivkirjas kirjutetuna. Nt ridadel 21-22 esinevaid astjate-nõude nimetusi on raske identifitseerida ja isegi öelda, kui palju nad mahutasid. Samuti kohtab lugeja mitmeid tundmatuid sumeri linnu-, kala- ja maonimetusi. Masingu tõlge sarnaneb enam Wilcke ja Römeri tõlgendustega kui Jacobseni kõlava, kuid spekulatiivse tõlkega.
