EAS-i esileht · sissejuhatus · tõlked · autoriõigused

LUGALBANDALAUL: sissejuhatus · tõlge · kirjandus

Lugalbandalaul Lugalbanda mäele, kaugele kohale siirdus, zabu mägismaa pääle lootis. Ema ei viibinud temaga seal, ei andnud nõu, isa ei viibinud temaga seal, ei öelnud talle sõna. Tuttavat, kallistki talle ei viibinud temaga seal, keegi ta sydame sõnu ei seadnud seal, iseenda sydamesse sõna ta seab: “Linnule kaunist ma tahan teha, Anzule kaunist ma tahan teha. Tema naise kaela ma hakkan, Anzu naisega, Anzu pojaga söömingule ma istutan end. Kui Anne, gu'ennalaste emanda1 tema mägestikust ta oli toonud vilunud naise, emale syndsa, Ninkasi vilunu, emale syndsa: ta virdeanum rohekas lasuriit, ta õllekann puhas hõbekuld, ta õlle man seismisel on toredus, ta õllelt asumisel rõõmutsemine; hoides käes sila, õlle kallamisel käies ta ei väsi, Ninkasi bunig-astjast ja kaenlas, puusal, minu toodud veini mõnusaks tehku. Lind õlut joonult, rõõmus istudes, Anzu õlut joonult, rõõmus istudes, koha, kus Uruki (malev) kõnnib, lasku mind leida, Anzu poolt saagu ma seatud oma vendade teele.” Kui kord Enki tore kotkapuu Inanna kirevsilmise mägestiku tipu otsas hiiu kombel maha kinnitatud kui ta aru kombel oli sammaldunud2, tema vari mäe kõrgendikke villrätina kattis, linarätina laotus, tema juured sagrib-mao kombel Utu seitsmeharalise jõe keskel lasusid. Ta kõrval, hašur-kypressideta mäel madu ei tõtta, skorpion ei roni. selle keskele “karu”-lind pesa vajutas, oma munad paigutas. Tema lähedal Anzulind pesa paigutas, oma poja asutas. Selle puud, kadakapuu, pukspuu yhtlasi, lind nende läikivad oksad varjavaks teinud. Kui päevapuhte aegu end käänab, Anzu päikese tulemisel hõigub, tema hõike pärast mägede vaikuses maa väriseb. Haikala, kotkakyyned yhtlasi, selle hirmu eest tarvas end mäejalani kihutab. Lugalbanda suur tarkuselt, suurt toimetab: jumalate magussöögi esmalt valmistamisel, teistkorda lisamisel selle gizešta-kakule mett pani, mett lisas veel. Pesapoja, Anzu poja silma ette paigutas. Poeg rasva sõi, lambarasva mugis, raasukooki tema suhu poetas. Anzu poja pessa ta asutas, tema silmad antimoniga ta võõpas, tema pähe valgeseedri oksi kinnitas, talle põimitud soolaliha ta pähe paigutas. Ta tõusis pysti Anzu pesast, pidas paika hašur-kypressideta mäel. Toona lind mäetarvaid ajas kokku, Anzu mäetarvaid ajas kokku, elusat tarvast tassis oma käes, surnud tarvast tassis oma turjal, vett, kymme gur'i ta kallas oma nokka3, kui lind nendega yhes viskub, kui Anzu nendega yhes viskub4, lind (siis) oma pesa poole hõigub, (70a) Anzu oma pesa poole hõigub, tema poeg oma pesast vastu ei hõigu talle. Taas lind oma pesa poole hõigub, tema poeg oma pesast vastu ei hõigu talle. Oli taane, lind oma pesa poole hõigub, ta poeg oma pesast vastu talle hõigub. Nyyd, kui lind oma pesa poole hõigub, tema lind oma pesast vastu ei hõigu talle. Lind itku tõstis – taevani see läks, tema naine hyydis oige sinna – põhiveeni see läks. Lind oigehyyde kaudu, tema naine kaebetõstmise kaudu Anunnad, mägestiku jumalad sipelgate kombel maapragude sisse läkitasid. Lind oma naisele räägib, Anzu oma naisele räägib: “Minu pesalt nagu Nanna suurelt taralt rusub õudu5, mäetarvaste vastamisi kaevlemise kombel ajab karvad pysti. Minu poja ta pesas, kes on ta võtnud säält, Anzu, ta pesas, kes on ta võtnud säält?” Linnule – kui ta oma pesale oli lähenenud, Anzule – kui ta oma pesale oli lähenenud, jumala elukoha kombel oli see tehtud, toredus pandud sisse. Tema poeg oma pesas asus, tema silmadesse antimoni oli võõbatud, tema pähe valgeseedri oksi oli kinnitatud, talle põimitud soolaliha ta pähe paigutatud. Lind iseenda kiituseks, Anzu iseenda kiituseks: “Kähku voolavaile jõgedele saatust määrav isand mina olen, Enliliga nõupidavate õigete valjalapp mina olen, mu isa Enlil on mu toonud siia, suure ukse kombel mäe palge ette mu sulguriks pannud, saatuse kui määran, kes selle muudab, sõna kui sinna lausun, kes selle muuta võib?6 Inimene, kes mu pesale seda on teinud, jumal kui oled, sõna tahan sulle lausuda, oma sõprusse luban sinul astuda, inimene kui oled, saatuse sulle tahan määrata, mägedes rinna kokkulööjat ma olla sulle ei lase, nooruk, kes Anzult saanud väe, olgu sina!” Lugalbanda hirmust yheti, rõõmust yheti, hirmust yheti, sydamerõõmust yheti, linnule kiituseks lausub, Anzule kiituseks lausub: “Lind, haljaste käte ja reitega, sellel paigal syndinu, Anzu, haljaste käte ja reitega, sellel paigal syndinu, soos sinu suplusel mängides, sinu vaarisa An'i vägede jaotamisel7 taeva sinu kätte on paigutanud, maa su talla alla on paigutanud, oma tiibade taevale võrguna laotamisega ja maal su kyyned mäetarvad, mäelehmad .... jätavad lesima. Sinu selg – märgistatud kirjalaud oled, sinu rind – vett lõikuv Nirah-madulaev oled8, sinu paljas keha – haljas puuaed, imeks seisev oled. Eilsest oma elu tõin sulle, oma kylje avasin sulle, sinu naine mu ema olgu, lausun veel, sina mu isa olgu, lausun veel, sinu pisikesed – vendade hulka luban neil astuda. Eilsest ma pean paika hašur-kypressideta mäel, sinu naine seisku sinuga koos mu tervituses, oma tervituse tahan sulle lausuda, oma saatuse seadu tahan sulle jätta!” Lind ennast seal teatab talle, lõbu temast tunneb, Anzu ennast seal teatab talle, lõbu temast tunneb. Anzu puhtale Lugalbandale sõna räägib: “Läki, mu Lugalbanda, hõbelaeva kombel, odralaeva kombel, yletava õunalaeva kombel, varjustava kurgilaeva kombel, lõikusemaa lummava laeva kombel, Kulaba tellistarasse pystipäi kõnni!” Lugalbanda, kes armastab orast, kätt ei liigutanud9. “Otsekui Šara, Inanna armastatud poeg oma kisunooltega päikese kombel tõuse välja, gil-ak kuukiire kombel välju! Kisunool neile, keda tabab, šatur-madu olgu!10 Kaldkiimiga raiutud kala kombel, loits lõigatud olgu, kiimiga raiutud palkide kombel, tehku sa nad kimbuks!” Lugalbanda, kes armastab orast, kätt ei liigutanud. “Ninurta, Enlili poja kiiver, lahingu lõvi, su peale olgu katteks, lum-bu-tuku, mis suurel mäel rinda pöörata ei lase, olgu su rinnale surutud, kui sa võrgu mäele [...]11 kui linna tuled [...]” Lugalbanda, kes armastab orast, kätt ei liigutanud. “Dumuzi puhta võiastja kyllus, tema rasv on mandri, [...] sulle olgu tema piim on mandri, [...] sulle olgu.” Lugalbanda, kes armastab orast, kätt ei liigutanud. Kib-linnu, magevee kib'i, sood pidi hypleva kombel sõnu talle kostis12. Lind kõrva tema poole käänas. Anzu puhtale Lugalbandale räägib: “Läki, mu Lugalbanda, sõna sydamesse seatav nii palju on: tõrges härg saab vaole, lombak eesel teed otse haaramas. Sõnad, mis sead, sulle tahan seada! Su sydame aje saatusemäärangu mina tahan sulle määrata!” Puhas Lugalbanda talle seda kostis: “Minu niudeis jooksmist olgu kyll, ärgu ma väsinuks saagu, minu käte sees võimu olgu kyll, oma käsi ma laiutagu, mu käed ärgu haigeks jäägu! Päevapaiste kombel minnes, Inanna kombel, seitsme raju, Iškuri kombel, tule kombel tahan tõusta, välgu kombel tahan võngelda, kuhu silmaga vaatan, tahan kõndida, kuhu silma tõstan, oma jala tahan seisatada, oma sydamekihu tahan saavutama saada, kohal, mille mu syda nimetab mulle, oma sandalid tahan vallandada, kui Utu mu linna, Kulabasse laseb astuda mind. Mind sajatavat meest ma ei lase sellest rõõmutseda, mind ärgitav mees: “Tulgu ma!” ärgu öelgu! Kui ma puumeistreil sinu kujud lasknud valmistada, imeks seisad sina, sinu nime Sumeri maal säravaks teevad, suurte jumalate kodades mõnusaks sääl nad on!” Anzu puhtale Lugalbandale räägib: “Sinu niudeis jooksmist olgu, ärgu sa väsinuks saagu, sinu käte sees võimu olgu, oma käsi sa laiutagu, su käed ärgu nõrgaks jäägu, päevapaiste kombel minek, Inanna kombel, seitsme raju, Iškuri kombel, tule kombel tõuse, välgu kombel võnkle! Kuhu silmaga vaatad, kõnni, kuhu silma tõstad, sea oma jalg, kuhu su sydamekihu, sinna saa, kohal, mille su syda sulle nimetab, oma sandalid vallanda! Kui Utu su linna, Kulabasse, laseb astuda sinu, sind sajatavat meest sellest sa ei lase rõõmutseda, sind ärgitav mees “Tulgu sa!” ärgu öelgu. Kui sa puumeistreil minu kuju lasknud teha, imeks seisma pannud, minu nime Sumeri maal säravaks teevad, suurte jumalate kodades kaunistuseks sääl nad on. [...] sandalite kombel tema hirmus iseendast värisegu nemad, [...] Eufrati kanalid udarate kombel ...” Oma teemoona, mida ta polnud seni söönud, oma relvad yhtlasi kätte ta võttis. Anzud taeval kulges, Lugalbanda maal kulges, Lind taeval “silma tõstab”, saab silma maleva, Lugalbanda maal “silma tõstab”, maleva tammutud põrmu saab silma. Lind puhtale Lugalbandale räägib: “Läki, mu Lugalbanda, nõu tahan sulle anda, mu nõu haaratagu, sõna tahan sulle lausuda, tehtagu talle tähelepanu: mis ma sulle rääkinud, saatus, mis ma sulle määranud, oma sõpradele jäta see ytlemata, oma vendadele jäta säravalt väljamata! Heal halb sydames olemas! Nii see asi kyll on! mina oma pesale olen, sina oma malevale oled!” Lind oma pesale kiiresti lahkus, Lugalbanda oma vendade kohale seadis oma jala, endelinnu, puhtast roostikust väljuva kombel, lahamate, Abzust lahkuvate kombel13, inimese, taevast maale astuva kombel Lugalbanda oma vendade esikryhma keskele astus. Tema vendade hambad lagisedes, hambad lagisedes, tema vennad, ta sõbrad kysitelles väsitavad teda: “Läki, mu Lugalbanda, sinu siinsamas olles, mehe, lahingus mahalöödu kombel maleva maha jäetu, tara hääd rasva sina pole söönud, selget lambajuustu sina pole söönud. Suures mägestikus, kus mees yksi ei käi, see mees inimeste juurde teps ei pöördu! Mis kombel sa käinud?” Teistkorda ta vennad, ta sõbrad päritelles väsitavad teda: “Mäe jõel, jõukuse emal kallas kaldast kaugel on ju, tema vee ärajooja kombel sellest yle said?” Puhas Lugalbanda neile siis kostab: “Mäe jõel, jõukuse emal kallas kaldast kaugel on ju, kui mu puusi maa puudutas, vett astja kombel jõin, hundi kombel lõrisedes kykitan aasal, (rohtu) söön, metstuvi kombel maad nokin, mäe juurikaid söön.” Lugalbanda vennad ja sõbrad sõna, mis ta neile lausunud, oma sydamesse jätsid. Nagu varblased terveks päevaks kokku köidetud, tema kaelas nad kaeluti ripuvad, musutavad teda, gamgamlinnu poja, oma pesas asuva kombel nemad teda söödavad, nemad teda joodavad, puhta Lugalbanda, tema haiguse lasevad kaduda temast. Toona yhemehe kombel Uruk oma jalal talle järgnes, zarra-mao kombel mäest nad läksid yle, kui nad linnast yhe kaksiktunni maad olid, Aratta vahitornide ja pistandkraavide/tammide juures Uruk Kulabaga istusid maha. Linnast odasid pilve kombel sadas, telliskampu aasta kestel tuleva vihma kombel Aratta myyrilt kangel raginal tuli. Päevad saabuvad, kuud laiuvad, aasta oma ema juurde pöördus, kyps lõikusvili taeva all oli juba väljunud. Põllupinda kõõritasid, hirm pitsitas keha. Telliskampu aasta kestel tuleva vihma kombel teeradade pääle pidama jäid sääl. Mäe okaspõõsad kogunesid parve sääl, lohed yhtekokku tunglesid. Mees linna kulgeda ei tea, Kulabasse kulgeda talle pää (=hing) ei söanda. Nende seas Enmerkar, Utu poeg, hirm temasse puges, kärast kärbuma lõi, meest linna tagasi pöörduvat ta otsis, Kulabasse tagasi pöörduvat ta otsis. Mees: “Linna ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud, “Kulabasse ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud. Võõrrahva leeri juurde ta väljus.14 Mees: “Linna ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud, “Kulabasse ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud. Esikryhmade juurde ta väljus. Mees: “Linna ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud, “Kulabasse ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud. Teist korda võõrrahva leeri juurde ta väljus. Mees: “Linna ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud, “Kulabasse ma tahan kõndida!” talle sääl ei öelnud. Valikryhmade juurde ta väljus. Lugalbanda yksi rahva seast tõusis yles, sõna talle rääkis: “Minu kuningas, linna tahan kõndida, mees minuga ärgu sammugu, Kulabasse yksinda tahan kõndida, mees minuga ärgu sammugu!” “Kui sa linna sammumas, mees ärgu sammugu sinuga, kui sa Kulabasse yksinda sammumas, mees ärgu sammugu sinuga!” Taeva elu pääle, maa elu pääle vannutati: Kulaba suuri vägesid sina oma pihust ära lase väljuda! Nõukogu ette otse astumisel lossi sydames, suure mäe kombel maa pääl kindlasti seisva,15 Enmerkar, Utu poeg sõitlussõnu Inannale seadis: “Kunagi mu aulik õde, puhas Inanna Mind Muš mäelt oma puhtasse sydamesse kutsunud on, Kulaba tellistarasse mind astuda lasknud on! Kui Urukis soo oli ju, vesi oli kallatud, rähka oli ju, paplid kasvasid sääl, kõrkjatihnik oli ju – surmputki, haljasputked kasvasid sääl. Enki, Eridu kuningas, ta surmputked kiskuda lasi mul, tema vee kaotada laskis mul. Viiskymmend aastat olen ehitanud, viiskymmend aastat olen ehitanud Sumeris ja Akadis mõlemas. Mardu mehed, kes otra ei tea, astusid välja. Uruki myyr linnuvõrgu kombel rohtla kohale oli tõmmatud. Tänasel ajal, siinsel kohal mu lumm on lõppenud. Metslehma oma vasikaga koormatuse kombel mu maleval koormaks ma. Lapse, oma ema vihkava, linnast väljuva kombel minu aulik õde, puhas Inanna Kulaba tellistara poole ta on ära jooksnud. Kui oma linna ta armastas, mulle oli vihane – linna minuga milleks ta koormanud? Kui oma linnale ta oli vihane, mind ta armastas – mind linnaga milleks ta koormanud? Hieroduul, nagu Anzu oma poja kui tema tiivad on täis (kasvanud), oma puhtast kyljest siis ta tõukab, Kulaba tellistarasse lasku ta mind astuda! Mu oda sellel päeval on välja viidud, mu kilp sellel päeval on puruks murtud. Mu aulisele õele, puhtale Inannale nii palju lausu!” Puhas Lugalbanda paleest sellega väljus. Tema vennad, tema sõbrad võõra koera, koerte sekka astuva kombel urinal võtsid ta vastu sääl. Võõra eeslitäku, eeslitäkkude sekka astuda tahtva kombel ta uhkelt väljus. “Isandale, Urukisse lase pöörduda sinna!” Enmerkarile, Utu pojale: “Kulabasse ma yksinda tahan kõndida, mees minuga ärgu sammugu!” sel kombel ta neile lausus “Miks yksinda sina? Teel pääd sul keegi ei kinnita!” Meie hää Udug ei sinuga seisa sääl, meie hää lama ei sinuga kõnni sääl16, meie “seisukohal” ei sinuga ole ta seismas, meie asumiskohal ei sinuga ole ta asumas, meie jalapõrmul jalga ei sinuga kinnita.17 Suures mägestikus, kus mees yksi pole sammumas, see mees meeste juurde teps ei pöördu! Ei ole sindki pöördumas!” “Päikese tõusmisel teadmisega Toonelasse minuga ei astu teie!”18 Lugalbanda oma vendade sydamete valjust hyyust (hoolimata), oma sõprade sydamelöömast (hoolimata) oma teeleiva, mida ta polnud söönud seni, oma relvad yhekaupa kätte ta võttis. Mäejalamil, mäenõlvadel, lausmaad pidi Anšani piirist Anšani pääni välja viis mäeselga, kuus mäeselga, seitse mäeselga ta yletas. Enne kui sydaööl puhta Inanna lauale minnakse, Kulaba telliskantsi rõõmsa jalaga ta seisis. Tema emand, puhas Inanna oma nahkpadjal istus. Ta kummardas, maha silmili heitis end. Otsekui karjast Ama'ušumgalannat19 teda vaatleb, puhast Lugalbandat silmaga ta vaatleb, otsekui oma pojale, isand Šarale ta räägib, puhtale Lugalbandale juttu ta räägib: “Kuulend, mu Lugalbanda, linnast sõnumiku milleks oled toonud, Arattast yksinda sina, mis kombel kõndinud oled?” Puhas Lugalbanda talle seda kostab: “Sinu vend, mis ta on lausunud, mis ta on lisanud, Enmerkar, Utu poeg, mis ta on lausunud, mis ta on lisanud: “Kunagi mu aulik õde, puhas Inanna mind Muš mäelt oma puhtasse sydamesse kutsunud on, Kulaba tellistarasse mind mind astuda lasknud on! Kui Urukis soo oli ju, vesi oli kallatud, rähka oli ju, paplid kasvasid sääl, kõrkjatihnik oli ju – surmputki, haljasputked kasvasid sääl. Enki, Eridu kuningas ta surmputked kiskuda laskis mul, tema vee kaotada laskis mul. Viiskymmend aastat olen ehitanud, viiskymmend aastat olen ehitanud Sumeris ja Akadis mõlemas. Mardu mehed, kes otra ei tea, astusid välja. Uruki myyr linnuvõrgu kombel rohtla kohale oli tõmmatud. Tänasel ajal, siinsel kohal mu lumm on lõppenud. Metslehma oma vasikaga koormatuse kombel mu maleval koormaks ma. Lapse, oma ema vihkava linnast väljuva kombel minu aulik õde, puhas Inanna Kulaba tellistara poole ta on ära jooksnud! Kui oma linna ta armastas, mulle oli vihane – linna minuga milleks ta koormanud? Kui oma linnale ta oli vihane, mind ta armastas – mind linnaga milleks ta koormanud. Hieroduul, nagu Anzu oma poja kui tema tiivad on täis (kasvanud), oma puhtast kyljest siis ta tõukab, Kulaba tellistarasse lasku ta mind astuda! Mu oda sellel päeval on välja viidud, mu kilp sellel päeval on puruks murtud. Mu aulisele õele, puhtale Inannale nii palju lausu!” Puhas Inanna talle seda kostab: “Nyydsama selge jõe, selge vee jõe, Inanna lasuriitastja jõe, tema otsal, tema kaldail, tema aasadel karpkala “mesirohtu” sööb, kintur-kala mäeubalehti sööb. Urinu-kala, karpkalade (kaitse) jumal selle sydames rõõmsalt mängleb, oma saba liputab, oma soomussabaga puhta paiga “surmputke” puudutab. Selle maa tamariskid, kui palju neid olgu, selle rabas vett joovad. See yksinda pysib, see yksinda pysib, see tamarisk eemal yksinda pysib. Enmarkar, Utu poeg selle tamariski raiub, bugin-astjaks meisterdab, puhta paiga “surmputke” juurib terveni, kätte võtab urinu-kala, karpkalade jumala, selle (vee) sydamest toob välja, selle kala võtab, keedab, lahutab, A'ankara20, Inanna lahingu käsivarre seda paneb sööma, tema malevad oma käed kindlasti lahutavad talle. Aratta elu engur'is21 kindlasti ta lõpetab.” Linna hõbesepad koos hõbedaga haarab, kalliskivisepad koos koos kalliskividega võtab, linna uuendamispäeval nendele paigutab, Aratta kõikide valuvormidega tõesti ära kiirustab.22 Aratta ta harjad rohekas lasuriit on, ta myyrid, ta pääd tõstev telliskants säravpunane on23, ta savi tinakivi on, hašur-kypresside mäelt välja kaevatud. Puhta Lugalbanda kiidulaul.