H E R A K L E I T O S
Ephesosest (u. 540/20 - u. 480/60 e.Kr) Elulugu · Teos
· Fragmendid· Ikonograafia
· Kreeka tekst · Kirjandus
Herakleitose teose kunagises olemasolus ei ole antiikallikate teadete tõttu kohustuslikku põhjust kahelda. Me teame, et Herakleitos ise andis oma teose Artemise templisse; Diogenes Laërtios ütleb: "ta annetas (anethêke) selle [raamatu] Artemise pühamule" (A 1,6 DK). Sellele vaatamata on kaasajal levinud arvamus, et Herakleitos ise üldse midagi ei kirjutanud. See arvamus on alguse saanud Dielsi kahtlusest, kas Herakleitose raamatu jaotus ei käi mitte mingi hilisema Alexandriaaegse kogumiku (Auszug) kohta (Diels 1909:X, XII, 4; Diels 1922:68 n). Hiljem on tähelepanekut arendatud (vt. kirj. Muraviev 1976:48 n, 54 n) ja see on hakanud üldkäsitlustes figureerima juba kui kindel tõsiasi (Kirk-Raven-Schof. 1983:185). Kirk jõudis seisukohani, et Herakleitos andis oma õpetuse edasi suuliselt ning tema õpilased tähendasid peale Herakleitose surma üles Herakleitose sententsid (gnômai) ning koostasid raamatu (Kirk 1954:7, 47) ning hilisemad kasutasid midagi collection of separate utterances taolist allikat (Kirk-Raven-Schof. 1983:85). Enamuse Herakleitoseuurijate juures ei ole see teooria poolehoidu leidnud. Vastupidi: on märgitud, et olulised Herakleitose fragmendid (nt B1) osutavad pigem digemaatilisele, mitte aforismilisele või gnoomilisele kirjutisele (Walzer) (West 1971:113). Herakleitose teost on peetud piisavalt väikeseks, et nt Plutarchos ja Clenens Alexandrinus said tsiteerida Herakleitost peast (Kahn 1979:6). Kahn ei näe mingit põhjust kahelda, miks Plutarchose või Clemensi ajal väike Herakleitose raamat ei võinud olla kättesaadav oma algse sisuga neile, kes seda vähegi tahtsid (ibid. 5). Täielik õigus on märkida ka Kessidil, et pole piisavat alust uskuda, et Herakleitose fragmentide autoriks ei olnud Herakleitos ise, vaid mingid jüngrid (Kessidi 1982:35), keda traditsioon ei tunne nimepidi (Diog. Laert. IX 6; Plat. Theat. 179D); v.a. Platoni õpetaja Kratylos Ateenast, kellest räägib Aristoteles "Metafüüsikas" (Metaph. IV 5, 1010a). Eeldan, et igaühele jääb selles küsimuses järgneva põhjal ise võimalus otsus langetada. TEOS KUI SELLINE: VORM JA KARAKTERISTIKA Oluline raskus teose määratlemisel seisneb selles, et üks osa traditsiooni kõneleb Herakleitose loomingust mitmuses (Memoria Heraclitea XXVII a-c), teine, kuigi just mitte kõige määravam, väidab selle värsilisust (ibid. d-f) ning lisaks kõigele tuuakse meieni teose sootuks erinevad pealkirjad (Memoria Heraclitea XXVIII). Aristoteles ja Diogenes Laërtios kõnelevad Herakleitose ainsast teosest (Arit. Rhet. III 5, 1407 b16; Diog. Laert II 22,IX 1,6,11,15) ja Diogenes veel Herakleitose ühest raamatust (Diog. Laert. IX 5,12). Võib arvata, et nad mõlemad on seda ühes kirjarullis teost (vrd. epigramm B 49 märkus) käes hoidnud. Aristoteles näiteks tsiteerib Herakleitost ja mainib ka koha: "...oma teose alguses...," ütleb ta. Diogenes esitab veel raamatu sisemise jaotuse mingite osade (logoste) kaupa (Diog. Laert. IX 5). Raamatust/teosest kõnelevad selgelt mitmuses Theon (Progymn. P.36), Davidius (Proleg. In Porphyr. Isag. 4), Scholia in Plat. Theaet. 179E ja Hesychius Milesius (FHG IV 166). Hoolimata sellest, et viimaste teadete kaalukust võib eelpool mainitute omast tunduvalt väiksemaks lugeda, jääb siiski (eriti veel tunnistuste kõrval Herakleitose "värssidest" - Memoria Heraclitea XXVII d-f) õhku rippuma see Dielsi viljakas teooria mingist hilisemast Alexandria-aegsest kogumikust, kuigi millele, tõsi küll, ajalooliselt ühtegi tõendit tuua ei ole. Kõiki ülejäänud pluraalis viiteid Herakleitose loomingule (Memoria Heraclitea XVII a-b) võib määrata mitmete substantiividega. Näiteks Herakleitose arutlused (Sextus Empiricus A 16, 132 DK), sõnad, tekstid (Aristoteles A 4 DK; Demetrios A 4 DK), vaated (Davidius, In Porph. Isag. 4) (Muraviev 1976:48).
1) tunnistada põhimõtteliselt kõik luulelised vormimäärangud ekslikeks, aga kus võimalik, seal mõista neid proosalistema (nt Tatianos, Orat. Ad. Graec. 3: poiêsis); 2) pidada võimalikuks, et teated ei käi ühe ja selle sama teose kohta, vaid, et luulelised määratlused põhinevad värssidel nagu seda oli teinud Herakleitose teosest jambiline poeet Skythinos (A 1,16; C 3 DK). Näiteks Suda, A 1a DK: "...ta kirjutas palju värsis" (vrd kohta Plutarchose tekstis: "...nii Herakleitose, Orpheuse kui Hesiodose värsse..." - De defec. Oracul. 12, 415F); 3) tuletada teadete disharmoonia Herakleitose "poeetilisest" stiilist, Delphi oraaklile sarnanevast enigmaatilisest toonist, alliteratsioonidest jne jne. Me teame nelja Herakleitose teose pealkirja, kõik koos on esitatud Diogenes Laërtiosel (IX 12=A 1,12 DK): "ühed pealkirjastavad selle [st. raamatu] "Muusad", teised "Loodusest", Diodotos aga: "Elu korralduste kõrvale kaldumatu mall", kolmandad [Diogense ei maini kes] "Vooruste maksiimid ehk kõigile ainsa kombeviisi ülesehitus". Arvata võib, et "Loodusest" ei olnud Herakleitose raamatu esialgne nimetus. Sellele vihjab muide Diodotose pakutud pealkiri. Grammatik Diodotos oli teatavasti Herakleitose raamatu tõlgendaja (Diog. Laert IX 15) ja kui ta ütleb, et "raamat mitte Loodusest ei olnud, vaid hoopis Riigist (peri politeias)" (ibid.), siis võib arvata, et ka Herakleitose raamatu puhul oli "peri physeos" sellele omistatud tüüpilise lühikese "kokkuvõtte" ja ühtlasi pealkirjana, millele Diodotos pakkus alternatiivse variandi. Antud lõigu tõttu Diogenesel saame teada samuti, et Elukorralduste all võib mõelda just eelkõige riigielu korraldamist. Diogenest lugedes tekib muidugi küsimus, et miks oli üldse vaja teost pealkirjastada" (IX 12) - kui tal endal pealkiri oli. Kui oli. Platoni poolt pakutud "Muusad" (Soph. 242D) pigem eitavad kui kinnitavad seda: dialoogis mainitakse Sitsiilia (s.o Empedoklese) "Muusasid" ja joonia (s.o Herakleitose) "Muusasid". Aga arvata võib, et nimetuse primaarseks määrajaks osutus Empedokles, kelle lugulaululine pärand seda oletada lubab (vt. nt. Emped. B 3, B 4 DK). "Muusad" vastab tegelikult Herakleitose raamatu sisule sama palju kui ka Herodotose ajalooraamatutes sisalduv nende pealkirjadele. Niisiis, kolm pakutud pealkirja algsetena on samaväärselt ebatõepärased. Aga kui neist mõnad rohkem usaldada, siis vahest oma konkreetsuse tõttu Diodotose oma, kes oli ka Herakleitose antiiksetest kommenteerijatest ainuke grammatik. Diogenes Laërtiose poolt esitatud Herakleitose raamatu subordinatsioon (IX 5) on unikaalne. Mainitud lõik kõlab: "Tema raamat kannab oma sisu poolest nimetust "Loodusest", jaotatud on aga kolme osa (logous) vahel: üks on Kõigest (peri tou pantos), teine Riigist (politikos) ja kolmas Jumalast (theologikos)." Nende nimetustega on tegelikult sama lugu nagu raamatu pealkirja endaga: meil pole piisavat põhjust kahelda nimetatava(te) olemasolus, aga välja pakutud nimetused tekitavad ise piisvalt küsimusi. Mismoodi siis suhtuda kolmandasse logosesse? Kõigepealt: on ju täiesti tõepärane, et raamatul oli mingi (loogiline!) struktuur (Kessidi 1982:37). Kui nii (teisi võimalusi on küll oletada huvitav, ent raske argumenteerida), siis see pidi kas vähemalt formaalselt vastama sellele jaotusele, ühtima sellega ka sisuliselt või evima tõepoolest neid samu nimetusi. Kahte viimast võimalust tavaliselt ei tunnustata. Kuna see oli alles teatavasti stoa traditsioon, kus filosoofia jagati loogikaks, eetikaks ja füüsikaks. (Stoik Kleanthes (331-251 e.m.a.) esitas vastavalt veel parema jaotuse: dialektika ja retoorika, eetika ja poliitika ning füüsika ja teoloogia.) Herakleitos aga, nagu märgivad mõned uurijad, ei teinud veel üldse vahet erinevate teadusharude vahel (Kessidi 1982:37). Kuidas ta sai eristada peri tou pantos'e theologikos'est, küsib Diels (Diels 1922 I:68 n), sest mõlemad osutasid füüsikale. Ent ometi üht me ei saa päris eitada: nimelt raamatu liigendamise fakti ennast kolme logose vahel. Ja kui see jaotus ka sooritati hiljem, siis jääb meile võimalus, et see põhines ikkagi Herakleitose raamatu ülesehitusel. Temaatilisele liigendumisele teoses vihjab ka Hippolytos: "Sel peamisel kohal ta [st Herakleitos] esitas kõrvuti nii iseenda arusaamise kui ka Noetose hereesia oma..." (Ref. Omn. Haer. IX 10, 8). Säilinud fragmentide paiknemisest raamatus teame veel ainult niipalju, et fragment B 1 oli alguses (en têi archêi, A 4 DK; enarchomenos, A 16, 132 DK), millele oli ligilähedane fragment B 2. See lokalisatsioon ei välista, et eespool võis seista veel mingi tekst (Diels 1922 I:77 n), vrd. näiteks Thukydidese "Sissejuhatust" (Kreeka kirjanduse antoloogia 1964:432). Sajandi algusest Dielsi standardiks kujunenud alfabeetilisele korrale vastava publikatsiooni kiuste on mitu korda püütud Herakleitose fragmente uusväljaannetes taas temaatiliselt rühmitada (Kranz, Marcovich, Kirk, Kahn jt.) Ühe võimaliku raamatu alguse on konstrueerinud ka West (West 1971:113.114). |