Tagasi: Antiigiveeb | Anacreontea

---

Ilmunud: Sakala lisaleht 10 (1899), 80.

41.

Roosirikkal kevadella
Tahan mina roosi kiita,
Meie laua seltsilasel’
Helisegu laulu helin!
Roos see ehib jumalaida,
Annab rõõmu inimestel’,
Roosidega ehib ennast
Ehanis noorel kevadella.
Aphrodite armsam ilu
Roos, sa Muuse armukene,
Laulikud sull’ kiitust laulvad!
Õitsed keskel okkasida,
Aga siiski kitkutaks sind,
Ja niisama laua juures
Sina ilmaski ei puudu.
Koidu roosi sõrmedesta,
Aphrodite roosi ehteist,
Näkineiu roosi kätest
Laulikud meil kuulutavad.
Haigel karastust sa annad,
Kaotad õhust halva haisu.
Ei sa hooli ajajooksust:
Sest ka närtsind roosil siiski
On veel noorus’ haisu juures.
Lase sündmust kuulutada:
Pontus laskis omast rüpest
V<a>lgest kergest mere vahust
Meile ilmuda Kythere;
Zeusi enese pääluusta
Tuli ilmale Athene;
Mulla pinna sügavusest
Ärkas roosi ilutsema,
Nektariga katsid teda
Taevalisel heldel käella:
Nii siis sündis ilma pääle
Meile see Lyäose ehe!

42.

Kallist sugust hobustele
Põletakse märgid külge,
Parthlasi võid kergest tunda
Nende hiilgavast tiarast.
Kus on Eros võtnud aset,
Seda võin ka sulle üelda,
Sest see paistab selgest välja
Õrnast läikvast silma särast

43.

Täkk, mis vaatad sa mu pääle
Naeratava silmadega?
Arvad vist, et ma ei tunne
Hoopis ratsa sõidu kunsti?
Tea, et hästi võin ka mina,
Valjaid sulle pähe panna
Ja sind juhtida, kuis tahan
Teatava eesmärgi poole.
Nüüd sa aga karjamaalla
Vabalt ümberringi jooksed,
Sest et sa ei ole sattund
Õige ratsa sõitja kätte.