Tagasi: Antiigiveeb | Anacreontea
Ilmunud: Sakala lisaleht 11 (1899), 85.
44.
Kes teeb mehi tugevamaks,
Armastuses kardetavaks,
Tantsidessa ilusamaks –
Nüüd see Jumal tulnud seie.
Puhub meisse armutulda,
Annab meile magust sööki,
Jagab jooki viinamarjust,
Mida kobaraisse peitnud
On ta oma heldel käella.
45.
Kiiresti ma jooksin unes,
Kiirendasin jalge käiki;
Aga Eros, kelle jalad
Olid kergemad, kui minul,
Hüüdis mind ja pidas kinni.
Mis küll tähendab see uni?
Et ma ühe armu kütkest
Varsti juba teise küüsi
Ikka jälle uuest langen.
46.
Väsind mesilane uinus
Lille tuppe magamaie,
Tasa hiljukesti tuli
Eros roosi lähedale.
Roosi lõhn ja ilu teevad
Joobnuks vaesid inimesi,
Kenad õied ehitavad
Kibeid armastuse nooli.
Mesilane ärkas üles,
Pistis nõõla sõrme sisse
Nii et Eros kibedaste
Valus hakkas appi hüüdma.
Nuttes jooksis tema ruttu
Oma armsa ema juurde
Kuulutama oma häda.
“Ema, nuutsus tema, madu
Nõõlas minda roosi tuppes;
Oli väike, tiibadega.
Oh, kui suur on minu valu!”
Ema nõnda vastas tale:
“Kui ju mesilase oda
Teeb nii kibeks sinu elu,
Mõtle, kallis pojukene,
Kui veel palju sina ise
Valu teed neil inimestel,
Kellele su vahed nooled
Südamesse teevad haavad.<“>