Tagasi: Antiigiveeb | Catullus

Ilmunud: Looming 9 (1936), lk 1014.
(Ille mi par esse deo videtur)

(Sappho ainetel)

Selle õndsust taevaga võrdseks arvan,
või kui saab, näib taevasest õnn tal suurem,
kes su ees võib istuda, ikka jälle
vaadeldes, kuuldes
naeru hõrkjat veetlust, mis viib mu vaese (5)
uimund meeltest mõistuse: sest kui korraks
näeb mu pilk sind, Lesbia, siis on hääl ja
hing minul kinni,
keel on jäik ning nõrgudes tungib kiire
leek mu luisse, kõrvades kuuldub sünge (10)
hääl kui kõu, ning silmade valgus kattub
kustudes ööga.
Jõude olles algab su oht, Catullus:
jõude olles rõõmled ja hullad liiga.
Jõude olles langesid vürstid, hukkus (15)
rikkaidki linnu.