Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

---

Ilmunud: Looming 10 (1935), lk 1131–1132.

Pompejus Grosphusele

Puhkust taevalt marrund Aigaia laineil
ihkab laevur tunnil, mil sünged pilved
peitsid kuu ning tähtede juhtiv kiirgus
kõrguses kustus:

puhkust tahaks heitlusest raevund Thrake,
puhkust meedlasväed, kellel tupp täis nooli,
puhkust, Grosphus, millist ei osta pärlid,
kuld ega purpur.

Sest ei vürstlik rikkus, ei liktor peata
möllu, millest meel sul täis rasket ängi,
ei nad peata muret, mis seedrilae all
palkides lendleb:

Hää sel väikselt olla, kel lihtsal laual
läigib põlvest põlve jäänd soolaastjas,
kel ei laugelt õnnekat und vii kiusav
hirm ega ahnus.

Miks nii kuum meis kihk, kelle aeg nii mööduv?
Milleks püüda kaugeid ja kõrbend kaldaid?
Väldid sünnimaad — ent kas iial suudad
vältida ennast?

Olgu laev või raudne, ta laele küünib
mure hüpp, sest ratsude hoog ei päästa:
äng on kiirem hirvest, on kärmem pilvi
paiskavast tormist.

Rõõmle nüüdsest, meel ärgu mõelgu nukralt
hetke, mis veel ees, ning las kuldab muie
leebelt kõik, mis morn: pole iial keegi
kõigiti õnnis.

Noorelt hukkus kuulsana suur Achilles,
raugapõlves jõuetuks jäi Tithonus,
ning kes-teab — mis sulle nad keelsid, toovad
tunnid ehk mulle.

Sul on ees Sitsiilia ammuv kari,
sulle määgib lambaid ning nelikrakkes
sulle hirnub mära, su liikmeid mähib
purpurselt helkiv,

rikas rüü: ent mulle sai osaks Parkalt
lihtne kodu, Hellase hõrgu muusa
vaimust hõng ja laimava pööbli püüdeid
põlastav uhkus.