Tagasi: Antiigiveeb | Sophokles

---

Ilmunud: Agu Tamm, Sophoklese elu ja looming. (Keel ja kirjandus; 18.) K./Ü. “Loodus”, Tartu 1935, lk 53.

(v. 1–5)

Oidipus.
Oh noorus, vürstlik-muistse Teebai võrsuv põlv,
mis indlus istungiks ju siia koondanud
teid palveokstepärgadesse põimunuid?
Ent linn, ta ühteaegu tulvab viirukist,
peaanidest ja õhke-kaebehüüdudest.

(v. 1182–1185)

Oidipus.
Oh tuska, piina, kõik ju õudselt selgumas!
Oh valgus, viimset korda sind nüüd silman ma,
kes tohtimatuist sündsin, naisin, kellega
mul keeldud suhtlus, tapsin, kus ei tohtinuks.

(v. 1523–1529)

Koor.
Vaatke, Teebai hõimsed hulgad, siin te sangar Oidipus,
kuulus kellel hargnes mõistusõlm, te vapraim võimlasist,
õnne kelle ihkepilkselt rahvahulgad kiivlesid,
sünge kuis ta neede kurja voogudesse mattumas!
Viivu viimset maldamata hoidugem siis hüüdlemast
ühtki maise ikke kandjaist enne õndsaks, kui ta kord
kulgeb surma tüüne haarde kurdumata kurbusist.