Tagasi: Antiigiveeb | Propertius

Ilmunud: Odamees 2 (1928), lk 51–52.

(O me felicem! o nox mihi candida!)

Oh, mind õnnelist! Öö, oi, milline jumalik! Ning, sa
Ase, mis jaganud taas õnnekust tänasel ööl!
Jutusta palju küll meil oli videva valguse juuren,
Kui sai kustutet taht, heitlus mis algas küll siis!
Vaheldi võitis ta, paljaste rindega suruden pääle, (5)
Mässuden tunnika siis eemale tõrjus ta mind.
Sageldi suudlusil taas minu sulgenud silmalaud avas
Öeldes minule nii: “Puhkad nii kavva miks, laisk!”
Kui palju kordi küll käed meil põimusid üksteise kaela,
Kui tihti suudlused mu sulgesid kinni su suu! (10)
Veenuse mängu ei pea sina pimedan mängima iial:
Tea, et silmad on need, viivad mis sihile sind.
Katmatult muiste ju on Heleenagi Parisel’ andund,
Kui Menelaose mant pühitset asemelt läks.
Öeldakse alasti ka Endümion Fööbuse võttis (15)
Sõsara; alasti siis andus tall’ jumalatar.
Loodad vast tõrkuden sa nii rõivastet magada võivat,
Tea, et tükkideks ma käristan rõivad kõik sul.
Ning kui järele vast mina kasvaval vihal’ veel annan,
Emale hommikul võid näidata plekitet kätt. (20)
Ei ju takista veel sind hullamast lõtvunud rinnad,
Näha ju oleks, kui peaks mõtlema, ’t imetand need.
Rõõmusta silmi las arm, kavva saatus meil rõõmusta laseb!
Pikk saab kord olema öö, enam kui ’i seuragi koit.
Ning kui tahad, et meid ikka hoiaksid amori seoksed, (25)
Ning ei sõlmikski neid vallale homnene päev!
Eenkujuks paremaks tuid võta omale armun siis sina,
Milline seesmine seos ühendab mehist ja naist.
Eksib, kes armule siin teha lõpetust vägisi püüab:
Armastus ikkagi jääb, kadugu ruttugi aeg. (30)
Ennem küll andmast põld lakkab kündjalle külitud vilja,
Mustadel täkkudel tõest’ Fööbus a’ab pigemin ööst,
Saadavad jõed omad veed ennem tagasi allika poole,
Kaladki põvvasel a’al elaksid põlenud maal,
Kui minu südame kuum iial hõõguks kord teisele vastu: (35)
Elun ta oma ma ning surmaski omaks tall’ jään!
Taha ei enam ta üht ööd ainustki minule kinki,
Aasta siis ainuke nii oleks kui eluaeg pikk;
Annab ta palju neid veel end surematumana tunnen,
Eks ju ainuke öö armukest jumalaks tee. (40)
Kui kõik sooviksid koon, et sarnaselt voolaks me elu
Või jälle puhata siis joovastand neid kui on viin,
Iial ei tapaks siis raud, poleks uhkeid ja sõjakaid laevu,
Kaldailt ei kaldaile siis veeretaks meri me luid
Ning ei tarvitseks ka, ära petlikest kurnat triumfest, (45)
Piiratud Roomal siis haruta vallale juust.
Tõesti saavad seepärast just mind korra tulevad põlved veel kiitma:
Iial ei puudunud mul jootudel jumalail and.
Nüüd veel, nii kavva kui võid, ära põgene põgusat elu:
Annaksid suudlused kõik, ikkagi vähe veel neist. (50)