Esimene tahvel
Kui üleval taevas ei olnud nimetatud
ega all maa nime sõnatud,
esmane Apsu sigitas nemad
Mummu Tiamat1, nende kõigi sünnitaja.
- Nende veed üksteisega segunesid,
ei karjamaad ühendatud ega roostikut leidunud,
kui ühtegi jumalat ilmunud polnud,
nime sõnatud, saatusi seatud.
Jumalad tekkisid selle keskel,
- Lahmu ja Lahamu loodusid, nende nimed nimetati.
Kuna nad kasvasid-kosusid,
Anšar ja Kišar loodusid, neist etemad2.
Päevad pikenesid, aastad lisandusid
Anu, nende poeg, sai võrdseks oma isadega,
- Anšariga Anu, tema esiklaps sai sarnaseks
ja Anu sünnitas Nudimmudi3, oma kujutise.
Nudimmud, kes oma isadest ülem oli ja
avarakõrvane, mõistlik, tark ja võimas,
palju vägevam oma isa sigitaja Anšarist –
- ei leidunud võrdset tema jumalikus vennaskonnas.
Kogunesid ühte jumalikud vennad
ja segasid Tiamati oma lainetava kisaga.
Tiamati meelt häirisid,
tantsides tekitasid ärevust keset Andurunnat4.
- Apsu ei vähendanud nende karjumist
ja Tiamat oli nende ees vakka.
Nende teod üleval pahandasid neid
ei meeldinud nende teguviis, (kuid) nad säästsid neid.
Seejärel Apsu, suurte jumalate sigitaja
- hüüdis Mummut, oma ministrit nimetas:
"Mummu, mu minister, minu südame rõõmustaja,
tule ja mingem Tiamati poole!"
Nad läksid ja istusid Tiamati ette,
pajatades juttu oma jumalikest poegadest.
- Apsu oma suu avas
Tiamatile ja häälega talle kõneles:
"Ei meeldi nende käitumine mulle –
päeval ma ei saa rahu, öösel ma ei saa magada.
Ma kaotan nende teguviisi ja hävitan,
- et vaikus valitseks ja et meie magada saaksime.
Tiamat seda kuuldes
vihastas ja karjus oma abikaasa peale
karjus pahaselt, iseendas puhisedes,
kurja heitis tema südamesse:
- "Miks meie, mida loonud oleme, peaksime hävitama?
Nende teguviis pahandagu, (kuid) kenasti talugem!"
Vastas Mummu, Apsule andis nõu,
tõrges minister, tema Mummu nõu:
"Hävita, mu isa, häiriv teguviis,
- et sa päeval rahu saaksid ja öösel magada!"
Ja rõõmustas Apsut, säras tema palg,
sest halba ta kavatses oma jumalikele poegadele.
Mummu süleles tema kaela ja
istus tema põlvele, suudles teda.5
- Mida iganes kavatsesid oma koosolekul,
nende jumalikele poegadele korrati.
Kuulsid seda jumalad ja ähmis,
vaikus valdas, tasaselt istusid.
Ülim tarkuselt, kogenud ja võimekas
- Ea, kõiketeadja, luuras nende sepitsusi
ja kavandas talle kõikjale takistusplaanid ja seadis üles
osavalt oma puhta ja üleva loitsuga.
Ta lausus selle ja vetesse pani puhkama,
une kallas tema peale, magusalt magava
- Apsu uinutas und kallates.
Nõustaja Mummult, unetult hämmingus
vabastas varustuse, tõmbas ära tema krooni,
viis ära ta hiilguse, enesele rüütas,
aheldas Apsu ja surmas tema.
- Mummu sidus kinni ja asetus põiki tema peale,
kinnitas Apsu peale oma eluaseme,
haaras Mummust ja hoidis teda ninarõngast.
Kui oma vaenlased aheldanud ja löönud oli,
kehtestas Ea triumfi oma vastaste üle
- ja oma kambri keskel rahulikult puhkas.
Ta nimetas selle "Apsuks" ja kuulutas (sinna) pühapaigad.
Samasse paika oma rookabeli rajas,
Ea ja Damkina, tema valitu, seal majesteetsuses elasid.
Saatuste kabelis, ürgpiltide pühamus
- võimekaist võimekaim, jumalatest targim, Bêl sigitus (seal),
Apsu keskel loodus Marduk,
puhta Apsu keskel loodus Marduk.
Lõi tema Ea, tema isa,
Damkina, tema ema sünnitas tema.
- Ta imes jumalannade rindu,
teda hooldav lapsehoidja täitis ta hirmuäratavusega.
Tema kuju oli uhke, välkuv tema silmatõste,
mehelik tema päritolu, vägev muistsest ajast.
Kui nägi teda Anu, tema isa sigitaja,
- ta rõõmustas ja säras, tema südant täitis meelehea,
ta täiuslikuks tegi, kahekordistas tema jumalikkuse.
Palju ülevam, igas asjas neist parem,
tajumatult taidelised tema mõõtmed,
arusaamale käsitamatu, nägemisele vaevaline.
- Neli tal silmi, neli tal kõrvu,
tema huulte liikudes tuli süttis.
Said suureks tema neli tarkkõrva,
ja tema silmad, nagu noodki märkasid kõike.
Kõrgeim jumalate seas, ülev tema kuju,
- tema liikmed hiiglaslikud, tema olemus ülev.
"Päikese poeg, Päikese poeg!
Päikese poeg, jumalate Päike!"
Kümne jumala hiilgusega riietatud, kõrgus pähe pandud,
viiskümmend hirmu oli tema peale kuhjatud.
- Anu neli tuult lõi ja sünnitas,
tema käed täitis: "Mu poeg, pöörita neid!"
Ta vormis põrmu, tormituulel lasi kanda,
soetas vetevood ja häiris Tiamati.
Tiamat oli häiritud, ähmeldas päeval ja öösel,
- jumalad ei saanud rahu, kandsid ...
ja kavatsesid nende südamed halba.
Tiamatile, oma emale nad laususid:
"Siis kui Apsu, sinu abikaasa nad tapsid,
sa ei läinud tema poole, rahulikult istusid,
- ja (nüüd) ta on loonud neli hirmutuult,
et häirida sinu meelt ja et meie ei saaks magada.
Sul pole südames Apsut, sinu abikaasat,
ega Mummut, kes kinni võeti. Istud üksinda!
Nüüd oled sa ähmas ja hämmingus
- ja meie, kes me ei saa lebada, sa ei armasta meid!
Mõtle meie koorma peale, meie silmad on kuivanud,
tõsta ära meie rahutuse ike, et saaksime magada!
Võitlus on [... alanud], maksa neile kätte,
[...] ja aseta neile tühjus!"
- [Kuulis] Tiamat, jutt talle meeldis:
"Nagu teie olete soovitanud, tehkem tormi,
[me ...], jumalad selle keskel,
sest nad on võtnud ette [kurja oma] jumalike sigitajate vastu."
Nad võtsid ringi, tõusid Tiamati kõrvale,
- raevukalt, innukalt, lebamata öösel ega päeval,
võitlust võttes, müristades, märatsedes,
koosoleku seadsid, riidu luues.
Manalajõe Ema, kõikevalmistav,6
lisas vastupandamatuid relvi, sünnitas suured maod,
- teravhambulisi, halastamatuid kihvu,
mürgiga vere asemel nende kered täitis.
Metsikud lohed hirmuga rüütas,
pani kandma nad hiilgust, tegi jumalate sarnaseks.
"Kes näeb neid, nõrkenult kukkugu kokku,
- oma kerega nad hüpelgu ja ärgu tagasi pöördugu!"
Ta tegi maod, draakonid ja juukselised sangarid,
suure deemoni, hullu koera ja skorpion-mehe,
hirmsad deemonid, kala-mehe ja sõnn-mehe,
kes kandsid halastamatuid relvi, võitluses kohkumatud.
- Võimsad tema käsud, vastapandamatud kõigile,
sel viisil üksteistkümmend nõnda neid tegi valmis.
Jumalate, oma järelsoo hulgast, kes koosoleku moodustasid,
ta ülendas Kingu, tegi tema nende hulgas suureks!
Sõjajõukude eeskõndijaks, koosoleku käsutajaks,
- relvakandmise, taplusele ägedalt õhutamise,
võitluse peamise juhendamise
usaldas tema kätte, pani istuma oma postile.
"Ma heidan su loitsu, teen su suureks jumalate koosolekus,
kõigi jumalate kuningluse sinu kätte loovutan.
- sina oled suurim, mu abikaasa, sa oled mainekas,
sinu käsk olgu suurim kõikide Anunnakide seas!"
Ja andis talle saatuste tahvli, ta rinnale kinnitas selle:
"Sinu suu sõna ärgu muudetagu, sinu suu öeldu püsigu!"
Seejärel kui Kingu oli ülendatud, Anuväe võtnud,
- [määras ta] saatused oma jumalikele poegadele:
"Teie suude lausutu tule [kustutagu],
teie mürk kuhjudes tehku võimsadki nõrgaks!"
|
